AIARAHVA PIDUPÄEVAD

Eks tegelikult ole aednikule kogu hooaeg, alates sellest, kui näpud mulda saab kuni hilissügiseni üks suur pidupäev. Aga mõned päevad on siiski veidi erilisemad. Kevadiseks aiarahva tähtsündmuseks on kahtlemata iga-aastane juunikuu esimesel laupäeval toimuv püsikupäev Tartu BA-s.
Suured sündmused algavad tavaliselt siiski mõned päevad varem. Tänavu otsustasid põhjamaalased jätta BA ürituse vahele ja lennata lõunasse mõned päevad varem.
Me ikka oskame oma külalisi vastu võtta. On nad meil siin imetlenud igast ilmakaarest sähvivat tulevärki, näinud, mida tähendab üks padusadu, kus silmapiir on vaid meetri kaugusel ja ka suured lumekuulid on meie arsenali kuulunud. Tänavu pakkusime Tiile, Futule ja Tiiale, kuidas tundub lõunamaisel pannil praadimine :) Neljapäeval oli varjus  +29,2C, aga karastunud inimesed on toredad.
Aiaring kestis ikka mitu tundi ja rõõmsat meelt jagus ka jahedamasse tuppa. Kahju ainult, et nii armsate külaliste aeg alati piiratud on ja need kohtumised alati lühikeseks jäävad. Ja otse loomulikult ei tohi istutamist vajav potirivi kuidagi väheneda.
Laupäevasele püsikupäevale minnes otsustasin, et vähemalt sel aastal teen ma botaanikaaiast hulga pilte, aga läks nagu alati. Ma ei saanud kaamerat kotistki välja, sest igal sammul oli vaja kedagi tervitada, kallistada ja juttu puhuda. Nii palju häid ja armsaid inimesi üsna lühikesel rajal kohata on väga suur rõõm ja see rõõm on alati vastastikune.
Tutvusin ka kena noore inimesega, kes tahaks rohkem teada meie aedade ajaloost ja kellega ilmselt edaspidi tuleks päris mitu korda kohtuda, et üks suur etapp Eesti iluaiandusest saaks ka kuidagi jäädvustatud. Meil on kombeks arvata, et aiandus algas alles 90-ndate keskel, aga see pole teps mitte nii.
Ükski üritus ei möödu mõne naljaka seigata. Nüüdki pidin naeruga pooleks mõtlema, et miks mõni inimene peab oma elu ikka nii raskeks tegema. Aga noh, eks see ole tema probleem, mõnele lihtsalt meeldib, kui asjad on keerulised.
Õhtupoolikul kogunes grupp armsaid inimesi meie aeda. Kes puhkama, kes esmakordselt ja kõike uudistama. Küll mulle meeldivad aiafanaatikud, nende huvi on alati kuidagi eriliselt nakatav.
Rõõm inimestest, säravatest silmadest ja huvitavates taimedest annab suure energialaksu päris pikaks ajaks.
 Õnneks oli laupäevane ilm veel ilus. Foto pole minu tehtud, loodan, et autor Neljandik ei pahanda, kui ta selle siit leiab.

Kuigi mul polnud plaanis eriti palju taimi juurde muretseda, tulime koju ikka suure hulga potikeste ja kotikestega, kuidas neid niipalju sai, ei oskagi öelda.
Pühapäeva hommikul alustasime inventuuriga. Õnneks oli sest maikuisest leitsakust saanud mõnusalt jahe ilm.
Üks tundmatuist minu jaoks on leebe kägivars (Cynanchum ascurifolium), kes on pärit Hiinast, Jaapanist ja Koreast. Hiinas Junnani provintsis kasvab ta 800 m kõrgusel kivistel kaljudel täispäikeses. Perekond on suur, sellesse kuulub umbes 300 liiki.
Leebe kägivarre  rahvapärased nimetused on julm taim (Cruel Plant) ja moskiito lõks (Moskito Trap), sest ta vangistavat lühiajaliselt jalgupidi oma tolmeldaiaid, meelitavat liblikaid munema ja hävitab seejärel nende vastsed, samuti nagu talle laskuvad moskiitod. Teisalt on ta ametlikult tunnistatud ravimtaimeks. Tema juurt kasutatakse diureetikumina ja palavikualandajana. Ühe versiooni kohaselt andvat tema juure kasutamine igavese nooruse. Olgu, kuidas on, taim on väga ilus ja kohe hambaid tema juurtesse lüüa meil kavas pole. Valged õied on lõhnavad. Pinnase suhtes on ta vähenõudlik, kuid eelistab niisket, hea drenaažiga kobedat nõrgalt happelist mulda. Meil tunneks ta end täispäikese ilmselt halvasti, sest kõrgmägedes taimed tilguvad hommikuti kastest, seega oleks tal poolvarjus kindlalt parem. Olen ka varem kõrgmäestiku taimi pidanud elustamiseks päikese käest ära kolima.

Ma tahtsin tegelikult kõiki oma uuekesi pildistada, aga, et vihma hakkas sadama, jäi see töö pooleli. Küll jõuab.
Õjtupoolikul väisasid meid uued külalised, alati oodatud Sulev, Hellen ja Mai-Liis laupäeval siia kahjuks ei jõudnud. Aiatiir sai küll tehtud, aga ega väljas enam mõnus aega veeta küll polnud. Sooja oli järel vaid 9kraadi, puhus kõlevinge põhjatuul ja aeg-ajalt piserdas ka vihma.
Igatahes meie sõnajalast välja kasvanud isetulnukat ei osanud kohalolnutest mitte keegi ära määrata. Pakuti küll üks nimi välja, aga see osutus valeks. Nüüdseks on ta juba hakanud oma õiekesi näitama ja täna saatsin fotod U.L-le. Kui tema ei tea, ei tea ta nime keegi.

Teiste lillede hulgas saabus laupäeval meile ka selline isevärki õis. Tuhat tänu Neljandikule, kes oma imeilusa töö ise kohale tõi.

Et ma BA-s pilte ei teinud, näitan, mis päevaga võib aias juhtuda.
Pojenge olen varem näidanud eraldi postitutses, siin pisike ülevaade igast värvist, sest eks ju ka nemad ole ühed väga ilusad lilled. Ega ma siis nende suurte tutsude vaenlane ka pole, ikka imetlen ilusaid sorte
`Mary E.Nichols`

`Coralie`

`Coral Charm`

`Cora Stubbs`

`Mrs.Wilder Bankroff`

Esmakordselt puhkes alles kevadel muretsetud kollane kibuvits (Rosa foetida) `Persian Yellow`

Nüüd hakkab selguma, et vist oli ka mu kaktusepaanika pisut enneaegne. Osa neist hakkas end suurepäraselt tundma, osa läheb õitsema. Mõnikord on hea, kui kiireid töid on niipalju, et alati kohe ja kiiresti kõigeni ei jõua. Sordid, keda oli vaja müürist välja visata, sest tundus, et elusat osa neil enam pole, hakkasid ei tea, millistest varudest äkki uusi varrelülisid kasvatama. Nad on praegu veel pisikesed ja väga rohtsed, aga vast kuu aja pärast saab nad eraldada ja pottides uued korralikud taimed kasvatada. Poleks uskunudki, et kaktused meil nii vitaalsed on. Järelikult on neid meil avamaal võimalik ikka kauem kui 11 aastat kasvatada :), vähemalt kuni järgmise erakordse talveni.

Üldse toimub meil aias imelikke asju. Aed elab oma elu, see on selge. Aga ta on hakanud päris omatahtsi toimetama ja tekitama iga aastaga üha rohkem isetulnukaid. Nüüdki vaatavad meile punase kibuvitsa seest äkki tärganud imelikud õisikud vastu. Meie neid sinna poetanud pole. Las siis pealegi kasvab 2 põõsast üksteise kaisus.Niikuinii teda sealt välja urgitseda ei anna.

Täna saime paar sahmakat vihma, maa on muidugi peale 39-päevast põuda veel väga kuiv, aga aial on kohe parem välimus. Puude lehed lausa püüdsid igat tilka ja pärlendasid hiljem päikeses. Jahe ilm lubas istutama hakata, täna õhtul said kohale 2 põõsast ja paar püsikut, homme jätkame varjuaias.