MUSTTUHAT PISIASJA

Sajab, ei saja, sajab....Ja jälle sajab. Tegelikult pole see asi nii hull midagi. Sadama hakkas reedel ja täna on alles kolmapäev.
 Ja kui õues midagi teha ei saa, meisterdas Muhedikupapa katusealuses reedel valmis sipsniuhti! 2 pinki. Nüüd on mu arvepidamine sassis ja hetkel ma ei teagi, kas neid on aias 20 või rohkem. Aga mis elu see on, kui Sul pole suures aias mahti vaadata, kes ja kuidas käitub. Aeda nautida saab ainult aega maha võttes ja maha istudes, mitte pea laiali ringi tormates.
Kogu hooaja käib aedleja esimene pilk hommikul taevasse. Teda on küll igasugust olnud, kõik omamoodi ilusad ja huvitavad. Viimastel päevadel on meil õige sage külaline udu. Teda on kohe mitmesugust. Mõnel päeval mähkub kogu aed raskesse rippuvasse halli linikusse, mõnel päeval tekivad mägedes päikesetõusul lumivalged udujärved. On kordi, kus nad ulatuvad aia piirini tekitades tunde, et me elame mere ääres :)

Laupäevast, paduvihmast ja rahest, sellele järgnevast soojast ja päikeselise tunde tekitanud külaskäigust ma juba kirjutasin. Seda aga, et enne teeleasumist sai suurest veesilmast väiksemasse tõstetud 7 noort maimu, ma ei kirja ei pannud

Veidi lähemalt ka. Punased on vees hästi nähtavad, kuldsed aga näivad pigem mustadena ja neid on sügavamas vees üsna raske märgata. Suuri, kevadisi on väga huvitav vaadata. Meile asumisest peale keeldusid nad lisatoidust, seisid vees suud ammuli paigal ja vetikas muudkui voolas neile suhu. Midagi näkitsevad nad ka taimede juurest, aga taimi endid ei söö.
Noored on küll suured õgardid, aga eks neil ole ka kasvada vaja. Ja ju ei jätku enam vees neid putukaid-mutukaid ja kõiksugu vastseid nii nagu kevadel ja nemad saavad küll süüa juurde.

Pühapäeva hommikupoolik oli ilus päikeseline, sai küll ringi sahmerdatud, aga midagi erilist me korda ei saatnud. Togrami armas ja tegus pere saabus õhtupoolikul juba vihmas, aga mis see meile ikka loeb. Tore oli.
Esmaspäeval sadas küll, aga laskis ka õues üht-teist teha. Kokkutulekule tellisin 2 roosi, aga mingil imekombel leidsin neid hiljem autost 3. Aitäh Thelale.
 Puhasvalge kurdlehise roosi `Marie Bugneti` tellisin seepärast, et ta roosa õde `Theresa Bugnet` on meil juba varem olemas ja ma kujutasin ette, et nad võiksid kenasti kõrvuti kasvada. Aga sinna ta enam ei mahtunud.
Mulle meeldivad vanad roosid, seepärast jäi valikusse ka graatsilise hoiakuga `Maiden`s Blush`
Ja kingitusena tuli siis meile näärelehine roos `Double Blush`.
Tahtmised võivad ju olla, aga seekord olime istutuskoha valikul tõelises plindris. Meil on kujunemas küll üks roosiliikide rada, aga need kolm ülilõhnavat peaksid endale ikka veidi lähemal olema. Ja nii me siis leiutasime terrassi kõrvale heki ja kibuvitsade vahelisse tühikusse kõigile kolmele koha. Veidi sai palisaadi ümber korraldatud ja keegi ei saa arugi, et nii pole alati olnud. Võibolla on nad veidi tihedalt, aga minu pärast võivad nad ka müüriks kokku kasvada. Taimedel endil on kerge sügise nägu, aga juurestik oli ilus ja võimas ja küll nad kosuvad. Istutamisel oli pinnas juba sügavalt märgunud.

Maha said soo kaldale ka väga huvitavad tarnad. Ühe potil ilutses Picea, teise potil Abies. Ja siis oli veel sildike "Muhediku...nagu pusa :D. Eks ma päevikut uurides leian muidugi ka nime üles, aga see oli nii naljakas seik, et ajab veel praegu muigama.
Laupäeval jõudsid keerulisi teid pidi kohale ka Nurga päevadelt ostetud puud. Tuhat tänu Tsiilile, kes mind kunagi unustanud pole. Maha said nad alles eile.
See must kask `Shiloh Spash` on peaaegu 2 m kõrgune ega mahtunud ühessegi väiksesse autosse, aga koju ta jõudis ja pani mu peaaegu hüppama. Sellist kaske ma varem näinud pole. Ja ka koht sai talle ilus, alati aknast näha.

 Muidugi rõõmustasin ma ka draakonisilma tüüpi mägimänni `Marand` üle. Leiti ta 1981 Hollandis, 10 aastaga on ta kõrguseks 1,5m, laiuseks 0,7m. Aga need kirjud on võrreldes kase omapäraga, ajaga juba harjumuspärasemaks muutunud. Ilusa püstise võraga puuke.

Kui ma varem ikka ütlesin, et enne jaanipäeva ei tasu ühtki taime, kes end ei ilmuta, maha kanda, siis nüüd pean ma seda tähtaega, ma kohe ei tea, kuhu nihutama. Olin surmkindel, et ainuroogadest on mul vaja selleks korraks suu puhtaks pühkida. Aga, oh imet, üleeile avastasin, et nad on olemas ja päris jõudsalt kasvanud ja paljunenud. Millal nad seda küll jõudsid, augusti alguses polnud neist veel mingit märki.
Ja kui väga sajab nagu näiteks täna, et üldse ei taha nina välja pista, tuleb köök muuta laboriks, kus ei hõlju ainult lõhnad, vaid ka maitsed :). Selliseid purke sai ainult 10. Ja juba mulle näidatakse punast tuld- keldririiulid olevat kõik täis ja uusi tegema ei hakata.

Kui mul on aega ja hea värske, mahlane ja aromaatne tooraine, võin ma köögis päris meelsasti toimetada. Vanasti oli hoidiste tegemine pigem kohustus ja neid tuli alati teha peale tööd uneajast. Aga nüüd on see selge lust. Proovid nii-ja naapidi ja enamasti asjad õnnestuvad. Kui saadus on täpselt selle maitsega nagu lootsid, on ikka hea meel küll. Aga mõned peened retseptid ei kõlba kuskile. Küpsetasin pisikese purgikese küüslaugu confit`i :D No ei maitsenud ja tuunida ka ei andnud, aga õli sai küll hea.
Päris ära rikkusin aga ühe punase sõstra vürtsmoosi. Lisasin mehule näpuotsaga basiilikut ja rosmariini ja sortsukese üht ürdilikööri, veid sechuani pipart ja maitse tundus jube hea olema. Siis aga mõtlesin, et no seda tättttsi võiks veidi rohkem olla. Tšillikauna ma sisse enam lõikuda ei söandanud, mõtlesin, et riputan veidi helbeid keedusele juurde. Ja ma ei tea, mis aru peal ma käisin. Ma ei tee ilmaski nii, et võtan paki ja raputan, aga seekord ma just sedasi toimisin. Ja noh, nagu arvata oli, kogu kupatus lendas potti mauhti! Päästa enam midagi polnud, kõik, mis pakis, vajus mulinal põhja. Viisin ühe purgikese sõberikele ka prooviks, et kergeks infarkti profülaktikaks või umbes sedamoodi. Kommentaar oli päris lõbus, olevat parim külmarohi. Kui kröömikese võtad, hakkab kohe soe :D

Las sadada, istutatud on rohkem, kui kirja panin. Ja täna saime pannitäie puravikke ja esimesed paksud, mahlased kaseriisikad.
Äkki uputab me kiviklasse eksinud muti ka ära.