SÜGIS KOPUTAB

Mulle meeldivad uduhommikud, kus kogu loodus seisab vaikselt ja liikumatult kuulates mingeid salasosinaid. Udu on iseloomuga tegelane, ta võib olla õhkõrn või  tihe läbipaistmatu tekk, seisev, vonklev või väänlev.  Olgu ta mis iganes värvi, hõbevalgest kuni sünkjassiniseni, pole ta kunagi porine. Mulle meeldib kui tihedast udust hakkavad välja joonistuma varjud, mis peatselt puudeks moonduvad. Udu on ettearvamatu, mitte kunagi ei tea, kauaks teda on või mis talle järgneb. Kas sombusest taevas hakkama kallama vihma või leiab üks päikesekiireke mikroprao, kust end läbi pressida ning mõne hetkega on maailm kuldset sära täis.
Mõnikord ahendab udu silmapiiri akendeni, mõnikord näitab end eemalt

Tänavune sügis jõuab kohale kottpimedas inimeste uneajal. Jätkugu teda kauaks soojalt ja värviliselt.
Kuigi aed on valdavalt roheline ja õitsev, isegi juudapuulehikud pole veel hakanud end ehtima,on sügise märke juba mõnd aega märgata.
Esimestena annavad alati saabuvast aimu kikka- ja kukerpuud. Mida päev edasi, seda intensiivsemaks nende värvus muutub

Kõige esimesena muutuvad suured liitlehed  kuldseteks ja langevad amuuri maakial. Madal puuke, kes on oma nime saanud Eesti päritolu maadeuurija ja loodusteadlase Richard Maacki auks.

Kased ja muu lehtpuud, kes on loodud rohelisteks, on meil veel rohelised. Ainsa põõsana on rohelise vahetanud kollase vastu tänavune uustulnuk bensoelindera, rahvakeeli heitlehine kampripuu. Aga tema on veel nii pisike, et üldist pilti ta ei mõjuta.
Kokkuvõteteks on praegu veel vara, aga sellist aastat, kus suve viimaseks päevaks on meil kõik suured tööd lõpetatud, polegi vist varem olnud. Pigem oleme alati olnud ajahädas, et kõigega toime tulla.
Püsikud, põõsad, puud, kel juured all, on maha istutatud. Marjapõõsad, viljapuud puhtaks korjatud. Jäänud on oodata veel mõne viinamarjasordi valmimist. Küttepuud kuuris ja toas ootel.
Seenepargi andsin vabaks. Neid võiks ju veel lõpmatuseni korjata, aga liiga ahneks ei saa ka minna, kogutu tuleks ikkagi talvega ära ka tarbida. Nüüd võivad sealt teised endale talvevarud saada.
Saagid on salves:) Eile koristatud viimased porgandid, porrud, juursellerid külmikus. Lehtpeedi viimased lehed, keda pean üheks ilusamaks aedviljaks ja maitsvamaks roheliseks, on ka koristatud ja hoidistatud

Täna jõudsid kööki ka veel mõned kurgid ja viimased tomatid järelvalmima. Varem vabanenud kasutaimede kastidesse on tänavu esmkordselt külvatud järelkultuurid e.sideraadid.
Valge sinep on parim taim igasuguste hallitusseente eoste tõrjeks. Et me ei kasvata kunagi samal kohal sama kultuuri, siis järgmise aasta kurgikast näeb praegu välja selline. Ja ehk jõuab veel täna külvata erinevaid kasulikke järelkultuure ka kasvuhoonesse ning teistesse vabanenud peenardesse.

Laupäeval potsatas lauale kaalikasuurune :) pärsia püvilill. Et tal üksi väga kurb ei hakkaks, tahtsin talle kõrvale saada valge sordi `Ivory Bells`. Ühte sibulat on naljakas tellida ja nii saabusidki täna  kohale ka radde püvilill ja 2 sorti võrkiiriseid, kes meil on kunagi olnud, aga igasugu ümberkorralduste käigus kaotsi läinud. Kiiresti toimetatakse seal "Aiamaailmas", au ja kiitus neile.
Ka need sibulad on nüüd oma kasvukohal kevadet ootamas. Sibulikest ongi mu lemmikud püvililled ja võrkiirised.
Varsti tuleb hakata maha lõikama püsikute pealseid. Mind see ei kurvasta. Nad on kasvanud sel aastal lopsakamalt kui muidu, õitsenud kaua ja rikkalikult soojendades silmi ja südant, valmis saanud oma seemned ja uued pungad. Neile ongi aeg anda puhkust, et nad järgmisel aastal jälle jõuaksid.
Aga enne seda on vaja niita ja niita ja siis veel rohida ja rohida :)
Varsti on aed veel värvilisem kui suvel.  Praegu teevad ilma igat liiki hortensiad

ja kõrrelised, olgu nad suured või väikesed

kukeharjad, heleeniumid ja veel mõned püsikud

Ilusat saabuvat sügist meile kõigile ja lükaku ta see masendav pimeduse aeg endast võimalikult kaugele.