TÄNA ON ERILINE PÄEV

Kui ma eile järjekordse seenelaadungiga lõpetasin, ütlesin, et ma ei taha neid enam näha vähemalt kolm päeva. Ei saa poolt elu köögis veeta, tahaks nagu midagi muud ja paremat ka teha.
Juba õhtul hakkasin kirjutama etikette ja kontrollima taimede nimede ja nägude vastavust.
Ja täna läks siis lahti, läks lahti suur istutamismaraton. Kuigi me istutasime tänavu mitmel korral ka varem,  oli ootel taimi eelmisest aastast, kevadest, kokkutulekust ja viimasest laadast. Ja lõppude lõpuks peavad nad enne talve ikkagi maha saama.
 Ilm oli hommikupoolikul ilus, päike paistis ja tuul oli mõõdukas, sooja oli 19.7C
Kõigepealt said kohale puittaimed Siis suundusime varjuaeda. Lisaks sõnajalgadele oli vaja maha istutada kastitäied muid püsikuid nii varju- kui päikeseaeda.
Varjuaed näeb igal ajal hea välja. Ma olen tema rajamisest ja taimedest palju kirjutanud, seepärast jätan ma seekord selle tegemata. Küll pildistasin täna mitme aasta jooksul lehtedega kattunud pinnast ja loomulikult ka taimi, kes sellises niiskes ja järjest viljakamaks ja kobedamaks muutuvas mullas end väga hästi tunnevad.
Siin on näha, et vanadele lehtedele hakkavad juba langema esimesed tänavused lehed.

Printsessipuud peab alati paitama, pildistama ja näitama. Tänavu on ta kasvatanud pikema tüve kui vana oligi, kui palju temas puitub, paistab. Vasem vana tüvi on puitunud juba paar meetrit, see lisatüvi umbes meetri.

Need sõnajalad pole sugugi väga pikka aega meil kasvanud, aga näevad välja nagu oleksid nad meil igavesti olnud.

Epimeediumid. Minu arvates ei näe selline paks lehemultš varjupeenras üldse korratu välja.

Ma olen püüdnud paigutada istutusaladesse sõnajalgu perekondade kaupa, nii on nende erinevused kõige selgemini märgatavad ja aia üldilme ka rahulikum

Tavaliselt puhub Muhedikupapa teerajad puhtaks, jättes puutumata istutusalad. Et praegu langeb lehti pea iga päev, siis on neid ka radadel. Kinnitallamise vältimiseks ei tohi neid sinna kauaks jätta,

Panin kõik potid oma tulevastele kohtadele ja lasksin jalga, et vaadata, mis ülejäänud aias toimub

Mulle meeldib kivikla uus välimus, kus peaaegu iga taim soleerib ja nende vahel on palju õhku
Allium montanum `Spirale` on õitsenud peaaegu kaks kuud

Aias hakkab õisi vähemaks jääma, värve aga mitte. Rossi mukdeenia lehtede pehme sügisvärvus

Hoopis erksamate ja jõulisemate värvidega ning läikivamate lehtedega edvistab tema sort `Crimson´s Fans`

Hunnitu punanupu õitsemine on tõeliselt hunnitu

Selles nurgakeses lubasin veidi tihedamat asustust

Kõik oleks suurepärane kui siia poleks sisse tunginud mutt. Suurt kahju ta teha ei jõudnud, vaid ühe  tiarelli jõudis ta õhku tõsta enne kui talle jaole saime

Liikusin edasi päikeseaeda
Longus metsvits on ilus igal ajal ja sügise hakul ei jõua ma ära imetleda ta punaseid jalgu

Heleeniume meil peaagu pole, sellele peab mõtlema hakkama. Aga see üks imeilus `Tie Dye` on mul üks viimaste aegade õnnestunumaid oste püsikute hulgas

Tema lähedale istutasin juunis Mildalt saadud päikesesilma `Summer Night`s`. Nii särava värvusega õied mulle ööd küll ei meenuta, pigem pilgutas üks pisike päike mulle silma :).  Piltidel on ta kõikjal ilus püstine kõrge puhmik, meil ta miskipärast lamab. Panen selle ta nooruse arvele, ma poleks iial uskunud, et see pisike taimeke jõuab end näidata.

Käes on kõrgete kukeharjade aeg.

ja kui palju toimetas seal soojas päikeses igasugu mumme. Oma liikumisega peletasin ma korraks mitmed minema, aga nad olid üsna pea tagasi

Hull lugu, kui aednik ei tunne ära oma aia taimi. Kui ma kukeharjadest edasi liikusin, jäin üsna jahmunult pidama, et keegi on istutanud nii kitsasse kohta ilmatuma suure põõsa. Lähemale minnes tundsin ära küll, et tegemist on hiigelkõrge vitsastraga (Aster lateriflorus) `Lady in Red`. Eelmisel aastal näitas noor taim ka mõnd pisikest õiekest. Kas ta ka tänavu veel õitsema läheb, ei saa aru, aga ta on oma erilise värvuse ja elegantse haabitusega ka õiteta imeilus.

Ilusat punast pakub ka harilik alang `Red Baron`

Head sügisesed õitsejad on kletrad. Need hapuaia põõsad tunnevad end ka tavalises aiamullas kenasti kui neil on piisavalt niiskust, selle eest hoolitseb multš. Valged sordid paistavad alangi tagant

Ka viltune kilpkonnalill on tubli sügisene õitseja

Kui ühes lastejutus oli vanaema õunapuu otsas, siis meie kodus on ta hoopis õunapuu all. Sellist nime see äsjavalminud pingike kannabki ja välimus on tal inspireeritud longus metsvitsast, aga eredas päikeses ei paista ta punased jalad eriti välja :)

Vesimündi saladus on lahendatud, tegemist on tegelikult hirvemündiga (Mentha cervina)

Ma ei oska arvata, kust nad meile tekkisid, aga täna avastasin, et meil on ka tema valge vorm. Valge õis ei paista vaid kivi taustal eriti hästi välja

Mitmed roosid/kibuvitsad on alustanud teist ringi `Matti Hesperia`

aga nad on ka õiteta värvilised

Kohustuslikud siilkübarad. Sorte meil pole, sest liik tundub mulle neist kaunim.

Suvel saadud väike hiid-päevalill (Helianthus salicifolius) on saavutanud juba esimesel aastal märkimisväärse kõrguse. Meil ta õitsema minna ei jõua, aga, et ta sarnaneb uhke kõrrelisega, saigi ta endale nende juurde koha. Maksimumkõrguseks on sel hiiul mõõdetud 2,5m

Kõrged vaigulilled hakkavad lõpetama, eks neid ole ka tuuled üksjagu räsinud. Neist  madalam tervelehine vaigulill aga jätkab vapralt. Meil on kõik eriti kõrged, kõrged ja poolkõrged taimed kenasti püsti. Võibolla ka seepärast, et ma olen nad istutanud tihedalt üksteise kõrvale, kus nad üksteist toetada saavad.

Pargi poole ma targu ei liikunud, äkki hakkavad seened kaasa tükkima, aga kaugemalt tegin ühe pildi küll. Punaseid toone on hakanud näitama vaid üks vaher ja kollakaks on muutunud temast paremal asuv kuldkask. Vahtrast vasakule jääv kollane puu ongi selliseks loodud. Aed on veel täiesti roheline, vaid kukerpuudele hakkab ilmuma sügisesi värvitoone.

Kõik oleks väga kena ja tore kui me rebane poleks nii jultunuks muutunud, et on oma tuhnimistega peaaegu uksest sisse astumas :(

Kui ma oma tiirutamise lõpetasin, hakkas taevas kiskuma pilve ja tuul aina tugevnes. Üsna varsti langesid ka esimesed piisad. Oli ka põhjust. Vist küll esmakordselt aiapidamise ajaloos on me potiplats puhas. Kõik, kes oli vaja istutada, on istutatud ja seepärast peab tänast päeva mitte eriliseks, vaid väga eriliseks pidama.
Aga looda sa, ei salli me loodus tühja kohta :D Vast tunni aja pärast saabus kulleriga selline tegelane. Tal pole ainult poti-, vaid ka kastinägu ees, sest ta oli nii oskuslikult sinna painutatud, et mul andis tükk aega seda keerdu imestada. Täna sai ta toki najale sirutatud. Homme jõuab meile veel üks puu. Kui lausa pussnuge taevast alla ei tule, saab ka nemad homme ära istutada.

Ja eks paar mingit pudinat on veel liikvel, aga nende mahatorkamist enam tõsiseks tööks nimetada ei saa.