Saturday, September 19, 2009

PISIPROJEKT

Ei meeldi mulle väikesed istutusalad. Suures aias on nad eriti sobimatud. Täiesti kohatud.

Kord paluti mind nõustama üht aeda, kus perenaist häiris miski, mida ta ei osanud endale seletada. Vat, see asi mulle ka ei meeldi. Kuidas ma ikka ronin teise inimese pähe ja südamesse. Aga tookord ma miskipärast soostusin seda tegema. Ja esimene pilk sinna aeda - see oli kalmistu, kuhu oli pikitud palju väikseid kääpaid. Minu soovitus kõlas- kõik istutusalad ühendada ühtseks voogavaks massiiviks, sest iseenesest olid need peenrakesed kenasti kujundatud. Sõitsime siis ringi ka mööda puukoole ja veel niisuguseid tuntumaid aedu kuni ta ise jõudis selgusele, millist aeda ta hing täpselt vajas. Praeguseks on ta kujundanud endale muljetavaldava ja väga ilusa aia, mida naudib kogu nende pere. Aga mitte see polnud oluline.

Mulle ei meeldi väiksed istutusalad ja ometi pidin ma ühe säärase tegema. Veel vähem meeldivad mulle murusse istutatud lilled. Ole sa nii korralik kui tahad, aga umbrohi pääseb imekiiresti nendesse puhmastesse ja pole just eriti rõõmustav vaatepilt kui mingist lillepuhmast vaatab sulle rõõmsalt võilill vastu. Katsu ta sealt kätte saada. Teine ja palju olulisem põhjus on see, et heintaimed on kultuurtaimele vee ja toitainete tarvitamisel olulised konkurendid. Ja kolmandaks tundub mulle, et murus kasvavad lilled on kuidagi nukrad ja hüljatud.

Algul olid siin kaks kibuvitsa-soomlast. Kahele ei hakka ju mingit peenart rajama. Ja pealegi nad kasvavad rohkem sellisteks kahemeetristeks põõsasteks, kes võivad ka murus istuda. Aga siis jalutasid ju sisse need roosid. Ja nüüd nägi see koht ikka päris armetuke välja. Mismoodi sa siin neid hooldad, rohid ja väetad? Kibuvitsad mitte, aga roosid vajavad ju talveks ka muldamist. Ja seda siis niiviisi heina peal? Et suurest istutusalast jäi üle palisaadi, siis........ kõigepealt kontuur.
See ilus kingitus ei jää niikuinii siia, ta vajab hoopis esinduslikumat kohta. Aga praegu hakkab ta talvekorterisse minema, sest maasikad on vaja temast välja istutada.
ja seejärel oli vaja eemaldada ja teisaldada murukamar, sinna, kuhu oleks järgmisel aastal niikuinii vaja muru külvata

Ja selline ta siis saigi. Mu meelest tunnevad nüüd roosid ka, et neist ikka hoolitakse. Ja et nad säärasesse veidi südamekujulisse peenrasse said. No roosid võivad ju südames ka ilutseda:) Varu ei jätnud. Ei hakka me roose kasvatama.
Võrgud ka kuni kevadeni kohale pandud, sest kitsed juba luusivad siin näljaste nägudega ringi. Veel hullemat tööd on kunagi teinud kibuvitsadega jänesed, kes oma pikkade hammastega tõmbasid okstel koore maha, närisid oksad pooleks ja panid siis roosipuhma kõrvale maha. Seda rõõmu me neile enam ei valmista.


Eraldi tundub peenrake jah väike, aga et ta haakub selle hostapeenraga, siis asi nii hull polegi.



Aeg- peaaegu kaks päeva. Ei saa ikka väga ruttu midagi:D


Thursday, September 17, 2009

AIAELEMENDID AASTATE TAGANT

Neil vanadel filmidel on jäädvustunud ka igasugu põnevad asjad ja reisid. Aga ma ei mäleta absoluutselt, kus ma need fotod teinud olen. Pilte vaadates meenus, et seal lähedal oli kuskil golfiväljak, mille servas oli robiiniavõsa.Võibolla oli see 17.07.2001 kui käisime Põhja-Eesti tuuril - H.Kivisaare, U.Kaju ja A.Kurti-I.Tungla aias.

Heasüdamlik krokodill väikestele turnimiseks ja muinasjutuloom nende mänguplatsi valvamas aga võibolla siiski hoopis mingi võlulind? Ja see tarade mõte on ka suurepärane peituse mängimiseks või tõkkejooksu harjutamiseks.
igavene lustakas ja kergesti valmistatav elukas:D. Ehitusjääkidest võiks ju selle oma aeda meisterdada?


Aga see igavikuline veidi Möbiuse lehte või püsti asetatud lõpmatuse märki meenutav taies vajab veidi soliidsemat ümbrust


Siin on üks sihvakas olend meestele silmarõõmuks või hoopis väravaposti asendamiseks külalisi tervitamas




tagant ikka ka :D




aga kui see asjandus veel ära värvida, oleks igas aias ju oma vikerkaar. Päris uhke oleks muidugi kui saaks sedasi kasvama panna mõned väga kitsa võraga kadakad.






Wednesday, September 16, 2009

NOSTALGILINE

Kastide lahtipakkimine on huvitav tegevus. Mõnikord võib sealt leida midagi hoopis unustatut. Näiteks korralikult kokkupakitud ilmutamata filmid. Ja kui need siis CD-le kirjutada, leiab sealt killukese olnut.
Selline oli fragment aiast veel kaheksa aastat tagasi kui siin oli avanenud sajad liiliaõied ja puhmad ise elujõulised ja ääretult terved. Alles on ka astilbed ja veel mõned taimed, kelle samuti põud viis.



Millegipärast pole seda kohta pildistatud suvel kohe peale puude istutamist, vaid alles järgmisel talvel 2003


Ja kus on siin puud? Praeguse pargi algus - talv 1999



Suvi 1998. Vaiamets- puud ei paista ju veel välja, endine põld on täis ohakaid ja mutimullahunnikuid. Oru osa on küntud ja äestatud, kivid kokku korjatud, et seal üldse niita saaks. Tuleb tuttav ette? :DDD



Kummaline on see minevik, eriti kui ta nii ootamatult su ette astub.


Friday, September 11, 2009

KUIDAS MA MESSIL KÄISIN

Lillemessil nimelt.
Mul oli sel nädalal vaja kohtuda paari inimesega. Ja et nad otsustasid külastada Tartus toimuvat lillemessi, siis valisimegi näituste halli kohtumispaigaks.
Ega ma sest üritusest endast midagi eriti ei oodanud. Tean ammu, et aedu, aiandeid ja puukoole külastada on palju huvitavam. Sortiment suurem, kindlasti ka mingeid üllatusi kuskil nurga taga ootamas, mõnes kohas veel muudki kujunduslikud lisaväärtused.
Aga, et see asi messil nii niru võib olla, pani küll jahmatama. Ma ei kujuta küll hästi ette, mismoodi need üksikud firmad, kes seal esindatud olid, kavatsevad oma tegevust jätkata ja endale kliente meelitada. Mulle on siiani tundunud, et konkurents selles valdkonnas on üsna tihe.
No lubasin ju, et ostan mõned tulbisordid ja katsetan ära nende vaasides kasvatamise, enne kui kõigi sortidega erinevatesse nõudesse kolin. 4 firmat kokku pakkusid 3 sorti kaufmanni tulpe ja needki igivanad. Vestluse käigus ütles üks müüja, et kõik on juba varem ära ostetud ja siia tulid nad jääkidega ?! Tallinnast:DDD
Säärast suhtumist kohtasin veel paaris kohas. Tõsi ju on. Mess ongi enda tutvustamiseks (!), mitte müügiks. Aga siiani on seal ikka päris korralikult ka kaubeldud.
Mis ma veel nägin? Räpina koolil oli väljas seenenäituse paroodia. Mõned riisikad, paar puravikku, üksikud mürgised seened.
Polli aiandil taldrikutel kümmekond õunasorti ja umbes poole võrra vähem pirnisorte.
Oli küll üks Võrumaa talu, kelle viinamarjade valik oli aukartusäratav. Isuäratavad kobarad nii vaatamiseks, mõned sordid müügiks ja lõpmata ilusad istikud.
Põltsamaa roosiaed - paarkümmend roosiistikut ja 10 sorti lahtisi tulbisibulaid. No ma ei süvenenud nendesse.
Lilleseade võistlus oli alles algamas, seal olid esialgu vaid vannidetäied lilli ja palju prahti.
Aga üldiselt olid osalejad sel aastal palju rõhku pannud ekspositsioonide kujunduslikule küljele ja need oli ilusad.

Mis ostsin? Talvevaru mugulsibulaid ühelt Lüübnitsa mehelt. Saaremaa lihaleiba ja laadasaia. Mingit põnevat kodus valmistatud juustu ja hirvevorsti. Vat nii!

Ma käisin lillemessil.

Wednesday, September 9, 2009

ON ASJU MAA JA TAEVA VAHEL....

Kokkuvõteteks on veidi vara. Suure sügiseni veel pikk maa käia, seda enam, et mul on miskipärast hoopiski kevadetunne:)

Aga tänavu on minuga juhtunud paras portsjon imelikke asju. Ma ei räägi enam oma projektidest, need on kulgenud kõik plaanipäraselt kui see tee (!) välja arvata. Aga küll jõuab aeg ka sinnani.

No see, et ma kevadsuvel sain Hollandist 11 hostat, selles pole midagi imelikku - ise ju tellisin. Et see hostapeenar väikese varuga kuidagi kiiresti suuremaks venis, on veidi ootamatum ja kummalisem lugu. `Pink Robusta` aitas ja aitäh talle selle eest. Aga äkki lisaks saabunud 10 sorti uusi hostasid inimeselt, kes ei teadnud meie eelistustest midagi?

Ühel ilusal päeval vaikselt lauale poetatud 2 pakki alles sel kevadel eksponeeritud tulbisorti justkui meenutamaks mu kevadel öeldud ülekohtuseid sõnu kõigi sibullillede kohta. Kui ma praegu sellele hetkele tagasi mõtlen, on mul nii piinlik, et vist isegi kõrvad on punased ja üleüldse... Rõõmustamise asemel olin ma nii jahmunud, et ei märganud isegi uurida sordinimesid. Igasugu mõtted tormlesid peas. Et pidin nad ju aiast välja tõstma ja mis siis nüüd? Ja samas, et no mis kevad see ilma tulpideta tuleb, nad on ju ikkagi lõpmata ilusad.... Ja siis meenus veel see suusoojaks öeldud konteineriplaan:) Ja ega ma vist öelnud isegi aitäh selle armsa kingituse eest. No nüüd lähen ostan veel mõned kaufmannid juurde (mul ju terrassil paras portsjon neid ilusaid anumaid) ja loodetavasti saan oma topaka käitumise ka andeks.
Ja floksiostule tänutäheks kaasa pandud hüatsint `Delft Blue´ seostub otseselt kauni sinise portselaniga.

Kui kevadel vaatasin oma hukkaminevat aeda ja mõtlesin, et sellel, mis on, on kole kitsas ja sellel, mida pole ja mida tahaks.... Ja nagu imeväel ilmus mulle kena ja hoolas abiline ja mu aed pole ammu nii korras olnud kui nüüd sügiseks. Ja see iiriste juurde tagasipöördumine tuli ka väga iseenesest. Polnud ma neist siiski kunagi ju loobunud, ainult nende arvukus oli vähenenud. Seda viga andis parandada 43 prantslasega. Aga, et kuu aja pärast jalutas väravast sisse veel 12 uut sorti, kaldub küll sinna müstika valdkonda. Seda polnud ju aastaid juhtunud.

Päevaliiliad elasid kokkukägistatult juba mitmed aastad. Vaatasin neid alati üsna nukralt. Kujutasin endale ikka ette, kuidas nad võiksid suurel-suurel istutusalal välja näha. Iga sort eraldi piisava vahega enda näitamiseks ja vaatamiseks.
Ühtpidi oli ju selge, et aeda on vaja laiendada, teistpidi peab endale aru andma, mida on võimalik teha. Aeda armastan ma tõesti. Mitte asjana iseendas ega ka mitte taimekogumikena, vaid hoopiski millegi palju olulisemana. Ja polegi vaja seletada seletamatut.
Aga unistada ju võib ikka ja mida suuremalt, seda parem. Ja näed, unistustel ongi võime täituda. Just õigel ajal ja sobival hetkel:) See uus koht võtab juba ilmet ja selle nädala lõpuks on ehk kõik sordid paigas. Muu vajaliku lisame sinna kevadel.

Ma armastan sinist värvi. Ja mul on kahju, et mina pole öelnud neid kuldseid sõnu - sinine on puhas ja pidulik nagu orelimuusika. Kuigi ma pole teda hulluseni kasutanud, pole ka ühtki aiasoppi, kus teda poleks olemas. Kas taustaks, mingi asja esiletoomiseks või ise eputamiseks.
Aga minu suureks unistuseks oli sinine jõgi. Selline kergelt looklev, vaikse vulinaga, rahulik ja veidi mõtisklev. Päris põhjendamatult teda nüüd mingisse imelikku kohta rajama hakata...Mõte tuli ja jälle läks, vahepeal vajus ta täiesti unustusse, vahete-vahel ilmutas end jälle.
Ja ühel hommikul ma nägin teda. Täpselt seal, kus ta olema peab, paraja pikkusega ja piisava laiusega, just nii suurejooneliselt väljapaistev, samas nii tagasihoidlik nagu vaja. Ja ma teadsin ka kohe, et ta tuleb siberi iiristest. Väike arupidamine mehega. Et sel aastal veel ei jõua, aga järgmisel kaevame kõik enda omad välja ja tellime ka juurde. Järgmisel hommikul sain meili. Üks väga armas pere istutab tänavu oma suure kollektsiooni ringi ja pakub meile hunniku uusi sorte......Kohe!

Monday, September 7, 2009

WESTERLAND

on ikka pärisroos - pargiroos.
Saabus ta koos igatsetud `Pink Robustaga´ kui Hansaplant korraldas oma suure tuuinnuann kampaania:) Ja alles nüüd otsustas ta end meile ka ära näidata - ega me ju teadnud, mis kaasavaraks tuleb:)
Et siis selline magusake, väga-väga soft. Ja lõhnab ka hullult. Aga nagu parimas parfüümis aimub temas lisaks bulgaaria roosiõlilõhnale veidi pojengi ja isegi jasmiini:) Endale ma vist sellist peale ei piserdaks:D, aga kui ta avaks mitukümmend õit korraga, oleks see lõhnaelamus ikka vapustav küll.
Edu talle siis kosumiseks, kodunemiseks ja kasvamiseks!

Thursday, September 3, 2009

ILUS IKKAGI

Jaan Kivistik `Veiniõun`, kingitud meile kavala muige saatel autori enda poolt.
Väga ilus- nii kevadel oma õite kui sügisel viljade poolest, mis värvuselt meenutavad enam granaatõuna kui õuna. Suurim üllatus on see tume lillakaspunane viljaliha. Mahlane, isuäratav. Aga hambaid sisse lüüa küll ei soovita, sest pettumus oleks kogu selle ilu peale ikka väga suur:DDD
Kõva, hapu, mõrkjas. Ilmselt oleks temast huvitav keeta mingit salatit või neid peene nimega püreesid, aga et mu kelder vajab tühjendamist (loe: väljaviskamist) vanadest hoidistest, siis ma lihtsalt ei raiska oma aega uute valmistamisele.
Sestap rändasid need õunad sel aastal Meistri kätte Veinijumala maadele, kus valmib heal juhul suurepärane vein või veidi halvemal juhul huvitava välimusega bors:D

Tuesday, September 1, 2009

IKKAGI ALGUS

1. september on minu jaoks imelik päev. Midagi suurt ja olulist on nüüd juba mõned aastad puudus. Seda katkematut enda, abikaasa ja laste kooliaega oli päris paljukümneid aastaid. Alati oli see päev täis ootust, sagimist, elevust, uudiseid, lastele järelevaatamist ja neile kõige parema soovimist. Alati, nagu ka täna, on sel päeval olnud imeilus ilm. Sadada võis hommikul või õhtul hilja, aga mitte ilmaski aktuse või tundide-loengute ajal. Kogu meie pere ajaarvestus käis kooliaasta järgi.
Nüüd äkki on ta muutunud üheks tavaliseks päevaks teiste samasuguste hulgas. Mine või ise õppima- kvantfüüsikat näiteks, kui selline asi olemas on:) Igastahes midagi säärast, millest mõhkugi aimu pole.

Aga me otsustasime tänase ikka endale meeldejäävaks teha ja alustasime uue aiaosa istutustega. Ikkagi uus algus ja alaliseks jällegi üks oluline päev:) Mis enne seda, oli lihtsalt ettevalmistus.
Aga ei alustanud mitte päevaliiliate, vaid hoopis eile ostetud 8 floksisordiga:) No mul on ju sel aastal neid uusi taimi ikka veel vähe olnud:D Aga floksid seepärast, et siis kui päevaliiliad õitsenud, ei jääks sinna õitetut-värvitut maalahmakat. Kuigi pottides tundusid nad päris kobedad taimed olema, kaovad nad praegu veel sellel suure maatükil päris ära:)

Tegelikult oleks sinna vaja ka hoopis teistsuguseid, mingite suurte, laiade lehtedega lilli, et oleks mingi parem kontrast päevaliiliate lehtedega. See on üks mõtiskluse koht. Kobarpäid või midagi säärast, aga uus osa on laupäikese käes ja seal ei jõuaks me neid kuidagi ära kasta.

Pärast üleeilset 36 tunnist padukat on meil praegu maa rohkem kui labidalehe sügavuselt märg ja istutamisega jätkame neljapäeval. Mida aeg edasi, seda rohkem hindan ma sügisesi õitsejaid. Neid on veel päris palju.
Vahakübar (Kirengeshoma palmatum) õitseb meil kolmandat aastat
ja teist aastat see ristirohi, millel pole veel täielikku eestikeelset nime (Silphium fluvidum). Puhkes ta päris augusti viimastel päevadel.