IKKAGI ALGUS

1. september on minu jaoks imelik päev. Midagi suurt ja olulist on nüüd juba mõned aastad puudus. Seda katkematut enda, abikaasa ja laste kooliaega oli päris paljukümneid aastaid. Alati oli see päev täis ootust, sagimist, elevust, uudiseid, lastele järelevaatamist ja neile kõige parema soovimist. Alati, nagu ka täna, on sel päeval olnud imeilus ilm. Sadada võis hommikul või õhtul hilja, aga mitte ilmaski aktuse või tundide-loengute ajal. Kogu meie pere ajaarvestus käis kooliaasta järgi.
Nüüd äkki on ta muutunud üheks tavaliseks päevaks teiste samasuguste hulgas. Mine või ise õppima- kvantfüüsikat näiteks, kui selline asi olemas on:) Igastahes midagi säärast, millest mõhkugi aimu pole.

Aga me otsustasime tänase ikka endale meeldejäävaks teha ja alustasime uue aiaosa istutustega. Ikkagi uus algus ja alaliseks jällegi üks oluline päev:) Mis enne seda, oli lihtsalt ettevalmistus.
Aga ei alustanud mitte päevaliiliate, vaid hoopis eile ostetud 8 floksisordiga:) No mul on ju sel aastal neid uusi taimi ikka veel vähe olnud:D Aga floksid seepärast, et siis kui päevaliiliad õitsenud, ei jääks sinna õitetut-värvitut maalahmakat. Kuigi pottides tundusid nad päris kobedad taimed olema, kaovad nad praegu veel sellel suure maatükil päris ära:)

Tegelikult oleks sinna vaja ka hoopis teistsuguseid, mingite suurte, laiade lehtedega lilli, et oleks mingi parem kontrast päevaliiliate lehtedega. See on üks mõtiskluse koht. Kobarpäid või midagi säärast, aga uus osa on laupäikese käes ja seal ei jõuaks me neid kuidagi ära kasta.

Pärast üleeilset 36 tunnist padukat on meil praegu maa rohkem kui labidalehe sügavuselt märg ja istutamisega jätkame neljapäeval. Mida aeg edasi, seda rohkem hindan ma sügisesi õitsejaid. Neid on veel päris palju.
Vahakübar (Kirengeshoma palmatum) õitseb meil kolmandat aastat

ja teist aastat see ristirohi, millel pole veel täielikku eestikeelset nime (Silphium fluvidum). Puhkes ta päris augusti viimastel päevadel.