ON ASJU MAA JA TAEVA VAHEL....

Kokkuvõteteks on veidi vara. Suure sügiseni veel pikk maa käia, seda enam, et mul on miskipärast hoopiski kevadetunne:)

Aga tänavu on minuga juhtunud paras portsjon imelikke asju. Ma ei räägi enam oma projektidest, need on kulgenud kõik plaanipäraselt kui see tee (!) välja arvata. Aga küll jõuab aeg ka sinnani.

No see, et ma kevadsuvel sain Hollandist 11 hostat, selles pole midagi imelikku - ise ju tellisin. Et see hostapeenar väikese varuga kuidagi kiiresti suuremaks venis, on veidi ootamatum ja kummalisem lugu. `Pink Robusta` aitas ja aitäh talle selle eest. Aga äkki lisaks saabunud 10 sorti uusi hostasid inimeselt, kes ei teadnud meie eelistustest midagi?

Ühel ilusal päeval vaikselt lauale poetatud 2 pakki alles sel kevadel eksponeeritud tulbisorti justkui meenutamaks mu kevadel öeldud ülekohtuseid sõnu kõigi sibullillede kohta. Kui ma praegu sellele hetkele tagasi mõtlen, on mul nii piinlik, et vist isegi kõrvad on punased ja üleüldse... Rõõmustamise asemel olin ma nii jahmunud, et ei märganud isegi uurida sordinimesid. Igasugu mõtted tormlesid peas. Et pidin nad ju aiast välja tõstma ja mis siis nüüd? Ja samas, et no mis kevad see ilma tulpideta tuleb, nad on ju ikkagi lõpmata ilusad.... Ja siis meenus veel see suusoojaks öeldud konteineriplaan:) Ja ega ma vist öelnud isegi aitäh selle armsa kingituse eest. No nüüd lähen ostan veel mõned kaufmannid juurde (mul ju terrassil paras portsjon neid ilusaid anumaid) ja loodetavasti saan oma topaka käitumise ka andeks.
Ja floksiostule tänutäheks kaasa pandud hüatsint `Delft Blue´ seostub otseselt kauni sinise portselaniga.

Kui kevadel vaatasin oma hukkaminevat aeda ja mõtlesin, et sellel, mis on, on kole kitsas ja sellel, mida pole ja mida tahaks.... Ja nagu imeväel ilmus mulle kena ja hoolas abiline ja mu aed pole ammu nii korras olnud kui nüüd sügiseks. Ja see iiriste juurde tagasipöördumine tuli ka väga iseenesest. Polnud ma neist siiski kunagi ju loobunud, ainult nende arvukus oli vähenenud. Seda viga andis parandada 43 prantslasega. Aga, et kuu aja pärast jalutas väravast sisse veel 12 uut sorti, kaldub küll sinna müstika valdkonda. Seda polnud ju aastaid juhtunud.

Päevaliiliad elasid kokkukägistatult juba mitmed aastad. Vaatasin neid alati üsna nukralt. Kujutasin endale ikka ette, kuidas nad võiksid suurel-suurel istutusalal välja näha. Iga sort eraldi piisava vahega enda näitamiseks ja vaatamiseks.
Ühtpidi oli ju selge, et aeda on vaja laiendada, teistpidi peab endale aru andma, mida on võimalik teha. Aeda armastan ma tõesti. Mitte asjana iseendas ega ka mitte taimekogumikena, vaid hoopiski millegi palju olulisemana. Ja polegi vaja seletada seletamatut.
Aga unistada ju võib ikka ja mida suuremalt, seda parem. Ja näed, unistustel ongi võime täituda. Just õigel ajal ja sobival hetkel:) See uus koht võtab juba ilmet ja selle nädala lõpuks on ehk kõik sordid paigas. Muu vajaliku lisame sinna kevadel.

Ma armastan sinist värvi. Ja mul on kahju, et mina pole öelnud neid kuldseid sõnu - sinine on puhas ja pidulik nagu orelimuusika. Kuigi ma pole teda hulluseni kasutanud, pole ka ühtki aiasoppi, kus teda poleks olemas. Kas taustaks, mingi asja esiletoomiseks või ise eputamiseks.
Aga minu suureks unistuseks oli sinine jõgi. Selline kergelt looklev, vaikse vulinaga, rahulik ja veidi mõtisklev. Päris põhjendamatult teda nüüd mingisse imelikku kohta rajama hakata...Mõte tuli ja jälle läks, vahepeal vajus ta täiesti unustusse, vahete-vahel ilmutas end jälle.
Ja ühel hommikul ma nägin teda. Täpselt seal, kus ta olema peab, paraja pikkusega ja piisava laiusega, just nii suurejooneliselt väljapaistev, samas nii tagasihoidlik nagu vaja. Ja ma teadsin ka kohe, et ta tuleb siberi iiristest. Väike arupidamine mehega. Et sel aastal veel ei jõua, aga järgmisel kaevame kõik enda omad välja ja tellime ka juurde. Järgmisel hommikul sain meili. Üks väga armas pere istutab tänavu oma suure kollektsiooni ringi ja pakub meile hunniku uusi sorte......Kohe!