EI SAA MITTE VAIKI OLLA...:)

Ma mõtlesin küll, et pean kuuajalise blogipuhkuse, aias on tegemist nii palju, et enam pole aega magadagi ja midagi võib siis ju tahaplaanile jääda. Aga kus sa saad, päike lõõskab otse lagipähe ja projektid lendavad kõik vastu taevast. Aga mitte see pole peamine, et siia arvuti juurde tulla. Hoopis olulisem on, et veidi varem paar üksikut õit avanud vapilill maadjas viigikaktus (O.compressa) otsustas täna avada kaheksa õit korraga. See sündmus on nüüd küll jäädvustamist ja kirjutamist väärt. 23 punga ootab veel järjekorras:) Portree ikka kah

Veidi varasem ja intensiivsema värvusega liik Opuntia engelmanni var.dissecta on täna avanud kolmanda õie ja õnneks mahtusid nad ka korraga pildile.

JUULI ALGAS TÄNA:)

Ei pole mul midagi sassis.
Selle kevade suurprojekt õnnestus teostada plaanikohaselt ja mai lõpuks oli ta valmis taimi vastu võtma, need said veidi soojenenud tiiki 7.juuniks, nii nagu plaanitud.
Edasi läks enamvähem kõik untsu, sest meie kavadesse sekkus otsustavalt kuumus. Aga oli siis meil kaks nädalat ka kuninglikku elu. Täpselt kui paradiisis. Hommikukohv ja siesta. Mingil hetkel tüütas see ära, üritad nina välja pista, aga seejärel lööd ukse kiiresti kinni ja pead veel pikema siesta. Ja nii kohe mitu korda päevas. Öö hakul julged siis korraks välja minna, vaatad üle, kes ja kus õitseb ja ongi magamamineku aeg käes:)
Vahepeal sai küll keskmine veesilm korda, sellega läks lihtsalt.Auku polnud, vaja oli vaid veidike kallast kohendada.
Mingil õhtul sai üle võõbatud ka aiamööbel. Terrassitoole on samuti vaja värvida, korraga lihtsalt kõike ei saanud, poleks olnud end kuhugi toetada.

15.juunil saabus vihm, kauaoodatu ja igatsetu, eelmine oli meil olnud 1.06. Kahenädalane vahe polekski nii pikk olnud kui temperatuurid oleksid olnud normaalsemad. Aga ta tuli ja vähemalt mingi osa sellest, mis oli kavandatud, sai tehtud. Muidugi, paljasjuursed uustulnukad istutasime küll kohe saabudes maha, aga hulk potte ootas. Nüüd said endale kasvukoha 9 suuremat puud, keda sai juba parki viia ja 5 põõsast leidis endale samuti elukoha.
Oma maise teekonnaga pidid aga hüvasti jätma 5 kadakat.

Aga Masterplan takerdus, sest nüüd kippus jälle vihm tegutsemist segama. Ega ma pahanda, saime teda tõesti kahe nädala jooksul piisavalt, aga teda võiks veelgi rohkem olla.

Juunisse oli kindlalt planeeritud kõige esimese veesilma kapitaalremont, see sai teoks küll, aga miskipärast oli reedel juba esimene juuli. No kus see kõlbab, et mingi kuuvahetus poolitab nädala, eriti selle lõpus ja et graafikust mahajäämust ju peaaegu polnud, siis võib selle üksjagu suuremahulise töö ikkagi juuni aruandesse sokutada.
Laupäev ei lähe kohe üleüldse arvesse, siis polnud me koduski.
Ja eile s.o. siis pühapäeval, ametlikult 3.07 tegime ära ka viimase juunisse planeeritud töö-neid laialiolevaid kivihunnikuid, mida kõiki polnud mõtet pildistada, sellisel kujul enam ei eksisteeri. Nad on nüüd kenasti omal kohal. Tugevamad iseloomud mõjutavad ikka nõrgemaid ja kui me võõrustajad olid oma kivid paika saanud, miks nad meil siis vedelema peavad. Nii ei saa ju millegagi edasi minna, aga nüüd on kõik see, mis vaja oli, kenasti jälle järje peal. Ja kuna pühapäev on ametlikult puhkepäev, siis võib ka selle töö rahumeeli veel juunisse suruda.
Kui olime oma plaani I etapi ilusti teoks teinud, hakkas sadama ja ikka väga korralikult. Linnas olla juba päeval kallanud, aga meie kolmetunnine algas veidi enne kuut.
Küll on ikka hea kui aias on veesilm, mille taseme järgi võib hinnata sadanud vee kogust Mõnel päeval on tegemist millimeetritega, vahetevahel paistavad sentimeetrid, aga eilset vihma võib mõõta detsimeetrites:) Kui hakkas juba hämarduma ja langesid veel viimased piisad, nägin äkki hullavaid lapsi:) Vanemad neil päris maja juurde tulla ei julge, aga noored on ju rumalad ega oska miskit karta. Pildistasin läbi vihmamärja akna, ust avada ei julenud, see klõps oleks nad minema ehmatanud. Aga nad ei püsinud ju paigal, (kolmas ongi eemale lipanud) ja seepärast on tegu rohkem peitepildi kui korraliku fotoga.

Täna varahommikul õnnestus mul mere ääres ärgata, paar korda aastas seda ikka juhtub:)

Ja just tänasest saame alustada ja alustasimegi kevadise suurprojekti jätkuprojektiga ja me oleme esialgu jälle kenasti graafikus:), sest üks korralik kuu peab ikka ju esmapäevaga algama.

KAUNIS PÄEV ehk AALUJATE III KOKKUTULEK

Eile, 02. juulil 2011. Päike kõrvetas. Kuum päev tõotas tulla. Aga kihk minna ja vaadata, mis imetegusid Mirjam on korda suutnud saata, ei seganud minusugust seekord autosse ronimast. Selle tunnikese kannatab ju ikka välja.
Kõigepealt Aed. Oma silm on kuningas. Sa võid ju lugeda ja vaadata pilte, aga tegelikkus on ikkagi midagi muud, ilusam ja huvitavam.. Ma tahtsin tõesti näha seda põnevat aia kohal hõljuvat vett ja kõike muud virisemist väärivat, aga seda polnudki. Nägin hoopis kenasti oma pesasse sobitunud või sobitatud suurt rikkaliku taimestusega veesilma, parajalt pisikest/suurt turbaaeda, enamvähem lõpetatud haljastusega maitsekaid kaldaid. Ja muidugi kive- ääristusena, nutika purskkaevuks moondunud veekraaniga ja lihtsalt niisama pilgupüüdjana. Väike aed oli saanud tänu headele ideedele ja nende teostusele hoopis suuremaks. Kivid, mis mõnes aias kolisevad, mürisevad ja ärritavad, pakuvad siin istutusalade eraldajaina, istutusnõudena ja muidu eksponaatidena hoopis kindlust, turvalisust ja suurt rahu.Aiaringid. Suuremate või väiksemate gruppidena või hoopis üksi kõndijatena. Kas inspiratsiooniks, nõupidamiseks, avastamiseks või lihtsalt imetlemiseks.

Rohevahetus ja privaatsed haruldustega potikesed. Käpuli, põlvili, upakile- põnev värk.

Perenaise kaunist käsitööst püüdsid kõik endale mingi killukese jäädvustada

Workshop- potsikud, traat, kummikindad, liiv, turvas, tsement, õli ja vesi. Ühesõnaga kunsttuff.

Kokkusaamis-ja äratundmisrõõm. Vanad sõbrad ja uued tuttavad. Lobisemist, nalja ja naeru, kõiksugusemat tegevust nii maal kui veel jätkus pikaks ja ometi nii lühikeseks jäänud päevast. Mõned kiirelt pillatud ja pikemat uurimist nõudvad teadmised- ega ma vesiliku vastu varem erilist huvi ei tundnud, aga nüüd see ju tekitati:)

Tegevust ja sebimist jätkus nii suurtele kui väikestele, viimastel polnud mahti tulla joomagi, rääkimata söömisest.

Hõrgutisest lookas laud ei saanud samuti kedagi ükskõikseks jätta ning naelutas meid üsna pikaks enda külge.
Mitmekümnekordne aitäh Mirjami perele. Nemad olid meile kauni päeva ettevalmistamisel ja valmistamisel kõik ametis alates kookidest, mida ei paku ükski kohvik ega hinnatud kondiitrid ning lõpetades parimate tippkokkade saavutusi ületavatest muude suupistetega. Aitäh Traadilõikajale, Lastehoidjale ja Vesiatraktsioonide korraldajaile, Kokkadele, Kondiitrile, Lihademeistrile, Ooberdajaile.
Kõige suurem kalli Mirjamile.

Oli kaunis päev. Kuum, aga parajalt jahutava tuule ja kõrvetava päikese eest varju pakkuva räästaaluse ja sooja seltskonnaga. Aitäh kokkutulnuile, taimetoojaile ja -jagajatele.

Tagasi sõites saime kinni vihma sabast. Seda oli tulnud meie ees umbes 3 kilomeetrit ja vasakul olid näha tumedad pilved ning tihedad vihmajoomed. Kodus ootas meid aga peale keeva katelt meenutavat autot harjumatu jahedus. Ju seda vihma, mis viimastel päevadel valitsenud tapvat kuumust oli oluliselt alandanud, oli kuskil lähikonnas tulnud, meil seekord mitte.

VESI TIIKI JA KAKTUSED

Ammu, ammu- ikka üle 20 aasta tagasi ehitasime esimese veesilma. Oli see tehtud hoole ja armastusega, aga samas ka väga oskamatult ja valesti, mingeid teadmisi selliseks tööks ju polnud:) Aga pidas ta siiani vastu ja ega ta siis kõige kehvem ka välja näinud:)
Eelmisel suvel märkasime, et vesi seal sees enam seista ei taha. Päris suurt leket ka nagu ei olnud, aga vesi siiski kahanes. Oli seal siis nüüd auk või suure kuuma süü, aga asi õige polnud. Kevadel oli selge, et kile on katki. Paar korda pumpasime sinna vett juurde, et aru saada, kus see häda asub. Vesi langes üsna kiiresti peaaegu põhjani ja näha oli, et tegemist pole mitte ühe auguga, vaid kogu kile on üks suur räbal.
Terve juuni meil temaga aega tegeleda polnud, iirised, külalised, kuumus. Kes siis laisklemiseks põhjust ei leia.
Aga seda remonti enam kuskile edasi lükata ka polnud, niikuinii oli see vaja ära teha ja muid töid enne ette võtta ei saa kui siia on kaldakivid kohale pandud, sest kogu ülejääk läheb ühte teise, väga vajalikku kohta. Enne uue kile panekut kaevasime välja ja ma potistasin igavese hunniku taimi, kes oleks sellele kapitaalremondile jalgu jäädes hirmsasti kannatanud. Mees juuris sealt kaldalt välja ka kaks talvenahka läinud põõsast. See oli küll väga ränk töö, aga ma võitsin hulga ruumi uutele ja huvitavatele:)
Pildil on näha, et tookord vooderdasime me selle pisikese veesilma (veepind umbes 20m2 ja sügavus 50 kuni 70 cm) üleni tellistega. Ju need mingist ehitusest meil jälle üle jäid ja mujale polnud neid lihtsalt panna. Ja servakivid olid ka lihtsalt üks suur anekdoot. On ikka pealuu, kes nii väikese tiigikese ääristab sääraste lahmakatega. Kuigi tookord tundus see meile ilmselt väga ilus.
Selline oli siis seis selle veesilmaga veel eile. Selle tapva kuumusega ei tikkunud me kumbki õue. Õnneks käis meilt õhtul üle korralik äike, mis kuuldavasti oli Põlvamaal teinud väga korralikult pahandust, koos vahutava vihmaseinaga, mis veidi puhastas õhku ja laskis täna juba hingatagi.

Suuremaid taimi me välja kangutama ei hakanud, need said kõik sedasi turvatud

Hommik oli veel päikseline ja väga kuum, aga lõuna ajal hakkas kogunema pilvi ja tõusis tuul. Paras hetk veidigi toimetada ja mine sa tea, äkki saabki....

Ja õhtul kella seitsmeks oli see meie esimene, tänu isiklikule mehele ja appi tulnud isiklikule jõumehele, uuesti valmis. Looditud, kile õigesti paigaldatud (mõnes kohas on veel vaja teha kerged peitmistööd), serv korras.

Suurest heameelest ei olnud mul aega isegi ümbrust enne pildistamist lõplikult koristada.

Isegi kaugelt vaadates on näha, et tegemist on veega, mitte mingi jubeda auguga. Selle eest premeerisime endid korraliku veesõja, grill-liha ja hea shampusega, sest vähemalt selleks aastaks on meie järvistu korras.
Ja ka homme 2.07 võime südamerahuga endale kena puhkepäeva lubada, eks pärast seda tuleb hakata taimi tagasi istutama, aga siis juba veidi teisiti ja järjekorras ootavad ohkama võtvad tööd, mis eelkõige sõltuvad sellest, mida taevas parasjagu lubab ette võtta.

Kaktused aina õilmitsevad, lausa kümblevad selles kuumuses.

Opuntia basilares `Berlin`. Sellel sordil on tõesti veidi lühemad ja hõredamad okkad:)

NAGU MEHHIKOS

Kuuma +30,9C. Õhk ei liigu. Kaktused õitsevad.
Opuntia phaeacantha x`Comanchica`

Agaav koduneb õues:)

SÜNDMUS!!!

Maailm on elamiseks üks põnev paik. Eks muidugi igaüks teab, millisel eluetapil mis kõige huvitavam ja avastamisväärsem oli, aga mul on tunne, et mida edasi, seda huvitavamaks läheb. No see ei üllata aiapidajaid juba enam mõnda aega, et meil on võimalik avamaal kasvatada kaktusi, aga ikkagi on põnev vaadata, mismoodi nad arenevad ja kohanevad ja üha enam õisi teevad.
Opuntia engelmanni var.dissecta O.x `Smithwick´ on nüüd meilt rännanud mitmesse aeda. Kahju, et ta kõiki oma suuri kahvatukollaseid õisi korraga lahti ei tee. Oma õienupu (vasemal õite ees) keerab ta ka hoopis teisiti lahti kui tavaliselt oleme püsikutel nägema harjunud.

Kämpferi iiris näeb välja selline, meil õitseb ta kenasti juba üle paarikümne aasta. Nende sordid meil kahjuks avamaale ei sobi.

Aga tänane päev, 29.06 on eriliselt tähelepanuväärne. Hr. Muhedik nägi varahommikul Eestis esimesena pseudata õit. Eks ta ole selle au ka ära teeninud kuna viimased aastad on tema tööde osa siin aias mõõtmatult suurem kui mul. Pseudata on kahe geneetiliselt täiesti sobimatu iirise, kämpferi iirise ja kollase võhumõõga hübriid ning esmakordselt maailmas õnnestus neid peale mitmekümneaastast tööd omavahel ristata jaapani teadlasel dr. Shimizul ning oma rühmanimetuse on ta saanud ladinakeelsete liigiepiteetide liitmisel - I. pseudacorus + I. ensata.

`Ryugan` on esimesena avanenud sordi nimi. Kevadine pikk kuumalaine vegetatsiooniperioodi alguses ei lasknud neil (nagu ka siberlastel ja teistel liikidevahelistel ristanditel) korralikult välja kasvada ja nii ongi ta lehtede kõrguseks vaevalt 20cm ning ka õievars ise 25cm, ka õie läbimõõt on kirjeldustest tunduvalt väiksem, olles laialisirutatult 12,5 cm, aga ta õitseb siiski:).

Teised sordid sel aastal ei õitse, aga nad on kõik alles ja esimese aasta järgi võin öelda, et nad arenevad paremini päikesepaistel. Poolvarjus on nad pisemad ja lehtede arv puhmikus samuti väiksem.

Kui dr.Shimizu nägi oma lapsukeste esimesi õisi, ristis ta need ka rahvakeelseks kasutamiseks "Shadow Eyes" iiristeks. Siin on näha, et sellel sordil on efektsete ripsmetega silma ümber lauvärv pisut laiali valgunud.

Kolmandana õnnestus seda pisikest imet näha Turkestanikal:)

PALMISAAGA ehk KÄIGE MU SÕNU, MITTE TEGUSID MÖÖDA

Kõik asjad, mis ette võtad, ei õnnestu. Mitte kellelgi. Igal inimesel juhtub äpardusi, eriti siis kui ta üldse midagi ette ei mõtle.
Sain mina eelmisel kevadel mai algul Wagneri karuspalmi ja me istutasime ta kohe välja. Kannatas ta välja kuu keskpaiga üsna pika külmalaine, mitmed kerged lumesajud, paduvihmad ja rahe. Hilisemas kuumuses ta muidugi mõnules, sügiseks oli puuke kasvatanud 11 uut lehte. Üldiselt soovitatakse meie kliimas teda talvel hoida ühtlaselt jahedas ruumis. Meil polnud seda kavaski, sest polegi olemas meil säärast +5C ruumi.
Algusest peale oli üsna selge, et ta peab talve õues üle elama. Kui elab. Mitmed sõbrad kahtlesid selles sügavalt, üks soovitas kohe ära visata, teinelubas mulle isegi suure preemia kui mul esimese inimesena õnnestub ta meie oludes väljas talvitada. Tuhka mul sest preemiast, aga lubasin küll, et kui välja läheb, panen plastmasslehed külge ja ma tahan teada, kes sest ikka nii väga aru saab:) Enne püsivate külmade tulekut kuhjasin talle tüve ümber veidi kergkruusa, sidusin ta jäigad lehed veidi kokkupoole ja nagu kevadel, ei puutunud ma teda enam enne -10C saabumist. Oma kodumaal kannatab ta välja ka -27C

Seejärel sai võrgule peale talvekangas ja igaks juhuks niiskuse kaitseks mullikile, mille jätsime küll pealt ja veidi ka alt lahti, et igihaljas puu ikka ka hingata saaks. Ja siis tuli see lumi. Palmi peal oli teda üle 1,5m. Mõtlesin mitmel korral, et peaks ta lahti kaevama ja kile ära koristama, aga siis tuli pikalt alla -30 külma ja ma otsustasin teda mitte puutuda.

Nii kui lumi vähegi sulama hakkas, see oli aprilli esimestel päevadel, korjasime kogu selle kaadervärgi kokku ja selle alt vaatas meile vastu säärane tuustakas:(((

Ootasime juuni keskpaigani. Kui mingit elumärki kuskilt ikkagi tulemas polnud, oli aeg ta välja kaevata. Avastasime, et ta juured olid täiesti elusad.
See suur preemialubaja ütles küll, et ma oleksin võinud need lehed rohelise aerosooliga üle lasta:D, aga ega see puud ikkagi enam ära päästnud poleks.

Ohhh, oleks ikkagi pidanud muretsema endale 3 puud ja need üksteise kõrvale istutama, aga talveks erinevalt katma-jätma. Selle ühe oleks siis samamoodi katnud (ega ma ette ju ei teadnud, et selline lumekuhil taevast alla tuleb), teisele oleks võrgu peale pannud ainult talvekanga ja kolmandaga poleks mitte midagi teinud. Kolm seepärast, et kõik eksperimendid korraldatakse alati samades tingimustes. Aga ega ma jonni ei jäta. Kui ma ta/nad nüüd endale toon, siis too talv ja ka suvi erinevad kindlasti mingite faktorite poolest tänavusest, lihtsalt tuleb uuesti proovida.

Põletasime ta jaanitules, aga ta oleks siiski võinud meil kenasti edasi elada. Ma ei oska ju tagantjärele öelda, et kas ta oleks olemas olnud kui ma oma talviseid häirekelli oleksin tõsiselt kuulanud. Päris selge on aga see, et ta ei külmunud, pigem haudus.
Teisi inimesi õpetan ma ikka mitte taimi üle hoolitsema, sest liigne armastus ei tee kunagi head. Nüüd siis sain ise sellega hakkama:((

See koht sai asemele korea vahtra. Mitmed uued liigid toodi meile mõni aasta tagasi katsetamiseks. Kuigi osa kaupmehi väidab, et nad on väga talvekindlad, pole see sugugi niisama lihtne, puu kodukohaks on Lõuna-Korea. Teistel, kes need puud prooviks said, on nad ammugi hukkunud. Meie omad olid 3 aastat potis üsna karmides tingimustes. Juua nad eriti ei saanud, väetamisest rääkimata. Talvel ei katnud, hoidsime neid püsti, mitte pikali, ka potte endid ei turvanud. Ka edaspidi ei kavatse ma neid katta. Kui ma neid juba niimoodi elama harjutasin, peavad nad samamoodi jätkama.