IIRISED ON KÄES

Iirised on käes !!! Selles kastis siis järgmis(t)e aasta(te) ootused-lootused uutele õitele. Ja juba mahagi istutatud ja vaatamata vihmale ka korralikult kastetud. Iiriste kõik sordid ei pruugi kahjuks küll veel järgmisel aastal end näidata, aga ikkagi.... 12 kääbuskasvulist aediirist ja 7 siberi võhumõõka. Ja neile on tänavu veelgi lisa oodata.
Ja et me täna istutasime, siis homme sajab. See on alati nii olnud.

PEALE VIHMA

Meie oleme siis see õnnistatud paik siin Eestimaal, kus esmaspäeval sadas ühe tunniga maha kolmandik kuunormist. Selle valingule järgnes üks tugev vihmahoog teise järel, vahepeal üritas siiski päike ka pilve tagant piiluda. Teisipäeval aga nuttis kogu taevas sekundikski hinge tõmbamata. Vaadates seda veemöllu ja mitte lihtsalt vihmasadu, vaid veetormi, sest ka tugev tuul räsis-sasis puid ja teisi taimi, tundus uskumatu, et see oli vaid kolmveerand kuu sajunormist. Minu arvates saime me küll vist mitme aasta vihma tagantjärele. Ja kindlasti on miski sassis sünoptikute mõõtühikutega. Millimeetritega polnud vähemalt meie aias küll mingit tegemist. Basseinid ajasid üle ja järved tekkisid sinna, kuhu neid üldsegi planeeritud polnud.

Kuigi aknast vaadates tundus kõik korras olevat, oli aeda mul küll hirm minna. Võtsin kaasa käärid ja fotoaparaadi, et jäädvustan siis selle laastamistöö tagajärgi. Lohutasin end mõttega, et lihtsalt sügisene koristustöö algab lillede mahalõikumisega varem ja selle saab siis pikema aja peale ära jaotada.
Aga... päike paistab, taevas on sinine imeilusate lumivalgete pilvedega ja kõik mu lilled on püsti! Absoluutselt kõik!!!
Muretsesin enam ülikõrgete püsikute - vaigulillede, mis on kaugelt üle 2m kõrged, aga ka ängelheina, kobarpeade, lurslillede, jt pärast. (Kahjuks lõikab see slaidshow osa pilte maha, nii, et nende kõrgusest täit aimu ei saa). Aga viimaste küünlakujulised õisikud paistsid juba kõrgele ja kaugele. Püsti seisid floksid, pojengipuhmad ja kõik kergesti lamanduma kippuvad lilled - isegi hiline kukekannus. Ime missugune!
Et jõudsin pühapäeval enne sadu ära korjata päevaliiliate äraõitsenud õied, ei olnud vihmaga avanenud järgmised pungad ja ka nemad tundsid end suurepäraselt.
Kõik laialehised taimed - rodgersiad, kilplehikud, laudlehed, puud ja põõsad on rohelisemad ja lopsakamad, end kenasti välja sirutanud ja puhevile ajanud.
Ainult viljapuude ja - põõsaste oksad on lookas, aga mitte vihmast.
Kas taimed ja maa tõsti janunesid selle veehulga järele? Ju vist.

Ja oma aeda vaadates meenusid mulle V.Orehovsi vaikselt öeldud sõnad: "Kui te tahate, et teie aed oleks alati ilus ja taimed seisukindlad ning terved, hoidke neid veidi näljas. Nad ajavad oma juured sügavale, et vett ja toitu kätte saada ja muutuvad aina tugevamaks."
Olen selle õpetuse järgi aastaid toiminud ja kui olen aeda üle mitme aasta mõnikord kevadel väetanud, olen kasutanud ainult sügisväetist, kus lämmastiku osakaal on üliväike. Ja ma ei näe sugugi, et nad näeksid halvemad välja kui teistes aedades, pigem vastupidi.
Ju on taimedele ikkagi ülesöömine sama kahjulik kui inimestele.

Umbrohtu on küll kõik kohad täis, ju sai tema ka väge juurde. Hoolitsetud murust on aga paari päevaga korralik heinamaa saamas. Ja seni lopsakad terrassiamplid näevad väga räädakad välja.

HEMEROCALLIS

Vihmapladin ja ümbritsev paks piimvalge udu on ümbritsenud meie ümbruskonnast kõrgemal asuva aia nii, et tunnen end ihuüksi üksikul saarel olevat. Tänane hallnukker ilm lausa küsib hingele midagi soojemat, rõõmsamat ja värvilisemat.

Ja siin nad on. Hea tuju lilled - päevaliiliad.
Lisaks uuematele sortidele on meil ka üks pikk seemikute peenar. Oleme neid pikka aega jälginud, selekteerinud ja testinud, osadele tükk aega tagasi nimedki pannud, aga niipalju pole mahti leidnud, et nad ära püsikuteaeda väärilisele kohale tuua. Kevadel, kui on õige päevaliiliate istutamise-ümberistutamise aeg, on ju alati väga kiire. Nüüd tänavu, kui lõpetame ühe teise "projekti", kavatsen ma nad siiski ümber istutada. Ja veel sel aastal. Lihtsalt lõikan ära õievarred (ei näe küll kahjuks nende õitsemist lõpuni), aga nad peavad enne külmade tulekut juurduda jõudma.

Päevaliiliad on ühel kohal pikka aega kasvavad püsikud. Talve-, külma- ja põuakindlad. Kas see kehtib ka päris uute sortide kohta, ei oska veel öelda, aga veidi vanemad sordid ja siinsed seemikud küll. Kasvavad ja õitsevad nad ka poolvarjus, aga heaks õitsemiseks ja paljunemiseks vajad päevaliiliad siiski päikesepaistelist kasvukohta.

Päevaliiliat on nimetatud ka laisa aedniku püsikuks. Mina päris nii ei arva, vaid pean teda vägagi virga ja hoolitseva inimese lilleks. Tema õis õitseb ju ühe päeva, sellest ka eestikeelne nimi. Ja kui tahta näha ilusat õitsvat põõsast, tuleks igal hommikul eemaldada puhmast eelmise päeva närtsinud õied.

Ja päikegi tuli korraks välja.

TUNNUSTUSEST JA TUNTUSEST

Aiandusringkondades teati-tunti meie aeda ja kollektsioone ammu. Praegu tundub nagu oleks selle rajamisest möödunud terve igavik.
Tegime siin kõike toona ja ka täna oma rõõmuks. Suurest uudishimust, armastusest ja lugupidamisest taimede vastu. Ja tasapisi hakkas kujunema kodu, mis pakkus vaheldust ja hingekosutust küll ka huvitavast, kuid üksjagu kurnavast palgatööst. Me mõlemad olime seotud rohkem teiste inimeste muredega, mitte rõõmudega. Aed laskis selle kõik unustada ja viis meid hoopis teise maailma.
Esimese auhinna, peaministri aukirja ja mastivimplit saades oli mul häbi. Tõeliselt häbi. Just sel ajal lõpetasime kogu aia ümberistutamist. Mullahunnikud, taimekastid, tööriistad õue peal laiali. Ei tea siiani, kes oli meie tegemisi märganud ja neid selle vääriliseks pidanud, aga ühel augustikuu päeval tuli meie koju üks mees, kes selle auhinna meile üle andis. Ma ei oskagi praegu öelda aastat, sest peale kolimist on meil osa raamatuid veel kastides ja see aukiri sealhulgas. Aga aukirja oli allkirjastanud M.Laar.
Vahepeal järgnes väiksemaid tähelepanuavaldusi põhiliselt liiliate, aga ka kogu aia eest.
Lugesin ikka ajakirjadest mingitest kodukujundamise võistlustest, aga ei pööranud neile mingit tähelepanu. Olin sageli üsna nõutu. Mis selles siis ikka nii erilist on. Ei tõsteta ju esile kedagi selle eest, et toapõrandad või aknad on pestud. Korras majaümbrus on ju sama iseenesest mõistetav asi kui tolmuimejaga üle käidud maja.
2003.a. teatati meile, et oleme pälvinud vabariigi kõrgeima, presidendi kodukujundamise auhinna. Olin üsna suures segaduses ja mind valdasid vastakad tunded. Polnud ma selleks kuskil soovi avaldanud, mitte ühtki pilti kuskile saatnud. Ja äkki säärane lugu. Olin pigem masenduses, kui rõõmust lakke hüppamas. Alles siis, kui tundsin president A.Rüütli sooja käepigistust ja tema veel soojemaid sõnu, tundsin, et äkki olemegi midagi korda suutnud saata. Kuigi "Kodu kauniks" auhinna saajaid oli erinevatest maakondadest palju, tõi see millegipärast just meile hulgaliselt ajakirjanikke. Siis olin ma üsna pahane, sest nende hulgast vaid üksikud tundsid huvi aia ja taimede vastu. Enamik neist otsis löövat pealkirja, mida nad siit kahjuks ei saanud, sest ma ei haakunud nende küsimustega. Olin neist lihtsalt väsinud ja tüdinud ega tahtnud-vajanud nii suurt tähelepanu. Sain seda töö juures piisavalt ja oma kodu tahtsin hoida oma perele.
Aga iga auhind pole lihtsalt tunnustus, vaid eelkõige tohutu kohustus ja vastutus.
Ja kui sel kevadel küsiti mult luba meie aia eksponeerimiseks Rootsi aiandusmessil Eesti boksis, mõistsin, et mul pole mingit õigust keelduda. Sel hetkel kui arvan, et mul on tohutu valikuvabadus, seda ju tegelikult polegi. Sa lihtsalt lähed ja esindad oma maad nii nagu seda teevad sportlased, kunstnikud ja kultuuritegelased, näitamaks, et me pole mingi arengumaa, vaid et me oleme võrdsed teiste riikidega. Ja polegi tähtis, mis nimi on nende aiapiltide juures, see unustatakse niikuinii, vaid see, et ka meil on olemas aiad ja taimehuvilised inimesed.
Olin hakanud oma aia ja taimede lugu kirjutama lihtsalt arvutisse kui mind hakkas õhutama blogima üks hea tuttav. Peale paari postitust tahtsin sellest loobuda, aga noorem tütar soovitas siiski jätkata. Austusest nende paljude suurte aiandusinimeste vastu, kellega olin olnud tuttav ja kelle iga sõna, kogemus ja väikseimgi vihje olid rohkem kui kulda väärt, otsustasin jätkata, et seda kõike ja oma piskut kogemust lisades aidata aiateel algajaid.

Ma tõesti ehmusin sõnatuks, kui Hiline märkis mu blogi ära. Polnud ju jõudnud veel midagi kirjutadagi.
Toompeale liigutus oli aga hoopis ootamatu ja Su sõnad puudutasid mind sügavalt. Ja Sul on õigus. Ka mina olen alati teadnud, et ükski auhind ei kuulu ainult mulle. Kuigi see auhind antakse blogi eest, poleks seda blogi, kui poleks aeda.
Ja AEDA poleks, kui ei oleks mu mõttekaaslast abikaasat. Oleme tõesti rajanud, kõike teinud ja ümber teinud, istutanud ja aiareisidel käinud alati koos. Ja tema osaks on ikka olnud kõige raskemad tööd. Kivid, hekid, muru. Ka poolelt sõnalt on ta minust aru saanud ja haakunud ka minu kõige hullumeelsemate ja esmapilgul pöörasemate ideedega, meie keeles "projektidega" ning omalt poolt lisanud nii mõnegi hea mõtte. Nii, et pool auhinnast on kindlalt tema oma.
Teine pool auhinnast kuulub mu kolmele lapsele. Nad on kasvanud siin, koos aiaga ja aias. Ja ilmselt pidanud nii mõnestki asjast loobuma AIA kasuks. Nende panus aia arengus on olnud suur, kõik nad on siia andnud oma osa ajast ja tööst. Ja kuigi nad nüüd on siit lennanud, on mul miskipärast tunne, et nad on siit ka eluks palju kaasa saanud. Mu lapsed on arukad, töökad ja tublid inimesed. Nad rajavad, loovad, hoolivad ja märkavad.
Mina ei anna seekord seda auhinda järgmistele blogidele edasi, sest olen seda täna just teinud.

PHLOX PANICULATA

Aed-leeklille e. aedfloksi (Phlox paniculata syn. Phlox decussata) mõned sordid on meil suve teise poole õitsejatena ikka aias olnud. Ammu, juba taluaiast tuntud kõrge püsik vajab heaks kasvamiseks parasniisket, viljakat pinnast. Üleväetamisel kipuvad oksad lamanduma ja puhmad haigestuma jahukastesse, seetõttu pole ma neid kunagi väetanud. Ka ei talu ta põuda ning vajaks kuivaperioodidel kastmist. Kuna mul on taimede "kuivatamisega" eriline suhe, siis võin väita, et võrreldes mõne muu lillega, elasid need sordid pika põua üle, kuid hukkus enamus roosasid sorte. Nii ongi mul alles erinevad sinised, valged või valgekirjud sordid. Roosad võiksin kõik aeda tagasi saada, sest olen neid palju jaganud. Kuid allesjäänuid vaadates mõtlesin just, et ma ei teegi seda. Mul on vaja püsikuteaeda ära istutada paljundus-, selekteerimis- kosumispeenrast päevaliiliad. Kuna nad õitsevad floksidega üheaegselt, siis võib-olla ongi parem kui väga soojades, rõõmsates värvides päevaliiliate vahele jäävad külmemates tagasihoidlikemas toonides muud lilled.

Väga hea, haiguskindel, rikkalikult õitsev, hästi paljunev sort "Wilhelm Kesselring".
Huvitava värvikombinatsiooniga tagasihoidlik ukraina päritolu "Ditinstvo"

Vene sorte hinnatakse praegu kõrgelt läänes, sest nad on võrreldes paljude uute sortidega tunduvalt haiguskindlamad ja vastupidavamad halbadele ilmastikuoludele. Venemaal on väga palju aed-leeklille austajaid ning aretajaid ja lausa entusiastide klubisid. Aed-leeklillest on võrdlemisi kerge saada häid seemikuid. Kuna enamik aretustööga tegelejaid ei registreeri oma kaunitare sortidena, siis on neid ka suhteliselt raske leida kataloogidest.

Väga suurte õite ja õisikutega puhasvalge "Belõi medved"

Ilus, efektne tume- violetjassinine tiheda õisikuga "Blue Paradise"

Erilise punase väljapaistva värvitooniga "Krasnaja Shapotshka"

Tuhm hallikassinine "Novinka"

Ainus laigulise leeklille (Phlox maculata) sort meie aias, "Natasha". Vaatamata nimele, ei ole see vene sort. Veidi väiksema õiega kui aed-leeklill, kuid huvitava triibulise mustriga õielehel. Väga terve sort.

Suhteliselt uus, huvitava värvikombinatsiooniga väikeseõieline hübriidsort Phlox x "Sherbet Coctail"

LILIUM MARTAGON

II sordirühma ehk Martagon-hübriidide (The Martagon Hybrids) ja IV rühma ehk ameerika hübriidide (The American Hybrids) sorte on vähe ja nende aretusega ka eriti ei tegelda. Nad on küll kõik väga vastupidavad sordid, kuid jäävad ilu poolest alla I grupi liiliatele. Seetõttu kohtab neid enamasti vaid kollektsioonides. Meil oli üks II rühma sort 1954. aastal J.de Graaffi aretatud Gay Lights, aga ka see hävis.
Küll kasvab siiani hästi üks II sordirühma esivanemaid kirju e. türgi liilia (L.martagon). Kasvatatakse teda samamoodi nagu I rühma liiliaid. Võibolla soovitaks teda ehk rohkem poolvarju-varju istutada. Üldiselt tuleks taimele kasvukoha otsimisel teda alati veidi silmitseda. Kui tal on laiad, tumerohelised lehed, siis on ta looduslikult alusmetsa taim ja talle tuleks siis ka aias leida varjulisem koht. Kitsaste nõeljamate lehtedega taimed on kohastunud kasvama päikese käes.
Kenasti kasvab meil ka kirju liilia alamliik L.martagon var. pilosiusculum, millel pole siiani eestikeelset vastet. Tal on väga tumedad, läikivad õied ja veidi karvased varred. Kollaste õitega alamliik L.martagon var. flavum tänavu ei õitse, aga väike sibulake on alles.


III grupi ehk Candidum-hübriidide (The Candidum Hybrids) sordid põlvnevad valgest e. madonnaliiliast. Nad on suhteliselt külmaõrnad ja kardavad liigniiskust. Nende sibulad istutatakse kõrgele, mitte sügavamale kui 2-3 cm ja nad kasvatavad juba sügisel järgmiseks aastaks rohelise roseti. Nad ei talu happelist mulda ja nende kasvukohta on kindlasti vaja lubjata. Sorte ma meil näinud ei ole, küll võib mõnes üksikus aias kohata liiki - valget liiliat ennast.

V grupp ehk Longiflorum- hübriidid (The Longiflorum Hybrids) põlvnevad troopikas ja subtroopikas kasvavatest liikidest ja ei ole meil kunagi sobinud avamaal kasvatamiseks. Nad sobivad meil vaid köetavasse kasvuhoonesse.


LIILIATE HAIGUSED
Liiliatel on üsna palju sibulat kahjustavaid haigusi, kui enam-vähem heade kasvutingimuste loomisel ja õige mullareaktsiooni puhul ei ole nad siiski väga levinud.
Küll aga kahjustab neid väga tihti niiske suvega ja umbsetes aedades või väga varjulistes kasvukohtades hahkhallitus, mida põhjustab seen Botrytis elliptica. Kuna liilia haiguspilt ei sarnane tavalisele hallitusnakkusele, ei tunta sageli haigust ära ega osata kasutada ka tõrjevahendeid.
Algul tekivad lehtedele valkjaspruunid laigud, mis sulavad varsti kokku. Kuni on tegemist üksikute tabandunud lehtedega, saab need ära korjata ja haiguse levikut pidurdada. Kui abi viibib, haarab haigus kiiresti kogu taime ja ka kogu istanduse ning liiliapuhmad näevad varsti nagu põlenud ja kuivanud välja. Haigus levib tohutu kiirusega ja liiliakasvatajad nimetavad seda mõnikord ka "tulekahjuks"
Üleni nakatunud taimede varred tuleks kohe maapinnani maha lõigata ja põletada. Fungitsiidid nakatunud taimi enam ei aita. Kui haigus on olnud aias mitu aastat ja seened kenasti talvitunud, tuleks liiliatõusmeid pritsida sobiva vahendiga varakevadel peale liiliate tärkamist ja veel kord enne õitsemise algust. Hea oleks ka kasvukoha vahetus ja liiliatele tuleks leida niisugune koht, kus tuul veidigi liiguks. Samuti tuleks vältida nende liigset väetamist, eriti lämmastikväetisega. Tänavune aasta, kus väga niisked, jahedad ilmad vahelduvad kuumade perioodidega, on kindlasti hahkhallitusele väga meeltmööda ja usun, et enamus aedasid on hahkhallitusega kimpus.
Meie aias ei olnud hahkhallitus kunagi probleemiks, sest aed on avatud tuultele ja liiliasordid ja liigid ei kasvanud päris üksteise kõrval. Nende vahel kasvasid maapinna jahutamiseks püsikud ja ma ise arvan, et ka laugud, mida meil oli üle 35 nimetuse ja mis kasvasid samuti liiliate vahel, aitasid kaasa haiguse tõrjumisele. Oli küll üks liik - henri liilia, mis kippus igal aastal haigestuma, aga sellest kui nakkusallikast ma lihtsalt loobusin. Aeda külastasid liiliakasvatajad, võin öelda, et peaaegu kogu üle Euroopa ja nad olid alati üllatunud, kui terve oli meie kollektsioon. Juhtisin juba siis tähelepanu laukudele ja hiljem korraldati mitmetes aiandites katseid, mis end ka õigustasid. Meie ei istutanud algul lauke teadlikult liiliate vahele, meil lihtsalt nappis maad nende tundmaõppimiseks ja seetõttu kasutasime ära iga vähegi vaba pinna.
Liiliatel esineb ka mitmeid viirushaigusi. Meile näitas neid esmakordselt prof. J.Schenk Hollandist 1998.a., kui peale üht konverentsi külastasime läti kollektsionnääride aedu. Ka need erinevad veidi nt. pojengide viirusest. Nad avalduvad eriti liilialehtede alumistel külgedel, kus on näha heledamad täpid, mis hiljem hakkavad moodustama heledamat joonist ning lehed näivad veidi-veidi närtsinutena. Ma ei oskagi seda väga täpselt kirjeldada, aga nüüd tunnen ta küll kohe ära. Olin esmalt üsna kohkunud, sest olin ka neist aedadest saanud istutusmaterjali, eriti nende endi sorte. Hiljem kui tulime kõik koos Eestisse, siis meie aedades viirust ei leitud.

KAHJURID
Ka neid kirjeldatakse liiliasibulatel palju, kuid näinud ma neid ise elusalt ei ole.
Küll aga on muutunud tõeliseks nuhtluseks liiliakukk (Lilioceris lilii). Euroopas tegutses ta juba hulk aega tagasi. Lätimaal nägin teda 10 aasta eest ja üsna varsti ilmus ta ka meile. Selle lepatriinule sarnaneva, kui täppideta ja veidi saledama punase mardika vastsed on äärmiselt aplad ja võivad lühikese aja jooksul taime lehestiku sootuks nahka panna. varakevadel söövad samad putukad isukalt püvililli. Kui neil on märgata poolikuid, näritud lehti, tuleks kohe hakata otsima liiliakukke. Kahjuri vastsed paiknevad suurte vastikute kämpudena lehtede all. Meie korjasime need kokku ja hävitasime. Ka mardikad võib käsitsi kokku korjata ja hävitada. Kuid ta on äärmiselt kaval. Ta kukutab end ohu korral selili mullale, kus teda musta kõhualuse tõttu on raske märgata. Liiliakuke massilise leviku korral tuleks teda hävitada varakevadel putukamürkidega pritsides. Kindlasti ei soovita ma süsteemseid mürke. Nii mitmedki aiapidajad kasutasid toona väga populaarset BI-58, kuid see pärsib õitsemist ja nii mõnedki pidid liiliate kängujäämise pärast nende kasvatamisest loobuma. Meie mürki ei kasutanud, kuid aeda kontrollisime iga päev.
Kahjuks on nüüd nii, et liiliakuke tõttu ei saa liiliaid enam soovitada näiteks avalikele haljasaladele.
Liilia-, aga ka paljude teiste lillede õisi, eriti heledaid, armastavad mõnikord toiduks kasutada ka kuld- ja maipõrnikad. Nendega võitlemiseks ei ole küll eriti midagi soovitada.

LILIUM - The Asiatic hybrids

Liiliate saamisloost on säilinud palju kauneid müüte. Liiliaid teati-tunti juba 3000 aastat tagasi. Euroopas hakkasid nad levima 16.sajandil, kuid nad jäid siiski mitmeks sajandiks vaid ülikute lilledeks.
Liiliad kuuluvad liilialiste sugukonna liiliate perekonda. Tema liigid kasvavad kogu põhjapoolkera parasvöötme põõsastikes, metsades, eelmäestikes ja mägedes, mõned koguni subtroopikas ja troopikas.
Liiliate sordiaretus algas umbes 200 aastat tagasi, kuid sai õige hoo sisse, kui 1903 avastati kuningliilia (L.regale) 20.sajandi alguses lisandus sellele hulk muidki liilia liike. Praegu tuntakse 105 liilialiiki. Liike ja sorte ristates on aretatud üle 5000 erineva liiliasordi.
Tänu oma ilule, pikaealisusele ja vastupidavusele on liilia üks levinumaid ja armastatumaid lilli kogu maailmas. Meil kasvatati mõni aasta tagasi vaevalt kümnendikku kõigist liiliatest. Ja nüüd viimastel aastatel on nende arv oluliselt vähenenud. Kui minu kollektsioon hukkus põua tõttu, siis praegu kuulen ma järjest halbu uudiseid, kuidas hävivad või on hävimas viimasedki kollektsioonid - kelle liiliad hävitas karm talv või haigused. Ilmselt siiski see 2003.aasta põud nõrgestas kõiki liiliaid sedavõrd, et nad muutusid vastuvõtlikuks nii haigustele kui muudele negatiivsetele mõjudele.

Liiliate edukaks kasvatamiseks on kõige olulisem teada, millisesse sordirühma üks või teine liiliasort kuulub. Aednikud kasutavad liiliate rahvusvahelist klassifikatsiooni, mis kehtib väikeste parandustega 1964 aastast tänaseni (selle 1.versioon töötati välja 1962), botaaniline klassifikatsioon erineb sellest oluliselt ja on väga keeruline.
Liiliad on päritolu ja põlvnemise järgi jaotatud üheksasse gruppi: kaheksa neist on sortide päralt, üheksandasse kuuluvad looduslikud liigid. Iga sort kannab endas ühe või mitme liigi tunnuseid ja sellest oleneb, kuidas sorti kasvatada ja paljundada.

The Asiatic Hybrids e. aasia hübriidid e. I sordirühma sordid on aretatud Ida-Aasia karmis kliimas kasvavatest liilialiikidest. Need on pikaealised, vastupidavad ning talve- ja haiguskindlamad kui teiste sordirühmade sordid. Oma ilu tõttu on see kõige levinum sordirühm ning suurem osa liiliate aretusest tegeleb just aasia hübriididega. Rühmasiseselt jaotatakse nad olenevalt õite asetsusest õisikus omakorda alarühmadesse - a) üles suunatud õitega b) kõrvale suunatud õitega c) alla suunatud õitega sordid.
Aasia hübriide on väga erinevas kõrguses alates paarikümne sentimeetri kõrgustest kääbussortidest, mida võib kasvatada ka nõu- e. potikultuuridena kuni paarimeetriste hiiglasteni. Liiliad õitsevad juuni keskpaigast (varased sordid) kuni augusti I dekaadini. Õisi on neil kõigis vikerkaarevärvides peale sinise.
Aasiahübriidide sordid reeglina ei lõhna, seetõttu võivad neid kasvatada ka allergikud.
Aasia hübriidid kasvavad tavalises nõrgalt happelises aiamullas ega vaja rikkalikuks õitsemiseks mingeid eritingimusi. Eelistavad nad siiski avatud, mitte väga umbseid kasvukohti ning vajavad jahedat mulda. Kasta tuleks neid piisavalt vegetatsiooni esimesel poolel, kuid nad ei talu seisvat vett sibula ümber ning haiguste vältimiseks on soovitav mitte kasta kogu taime, vaid ainult mullapinda. Nad kasvavad hästi nii kerges varjus kui päikesepaistel. Kõige paremini sobivad liiliad madalamate püsikute vahele, mille lehevaip hoiab liiliate tarvis mulla vajalikult jaheda.
Selle grupi sibulad istutatakse sibula kõrgusest (sibulakannast arvates) kolm korda sügavamasse mulda. Parim aeg neid istutada on õitsemise lõpul, kuna siis ei ole tekkinud veel noori kasvujuuri ning taim jõuab uues kohas korralikult juurduda ja toitaineid koguda ega põe järgmisel aastal. Järgides vanema kirjanduse soovitust istutada liiliad ümber paar nädalat peale õitsemist, lõhutakse noored haprad juured ning liilia kasv ja õitsemine järgmisel aastal kannatab. Kindlasti vajavad liiliad peale istutamist- ümberistutamist kastmist. Kuna liiliasibulal puudub kaitsev väline kest, ei tohi neid peale üleskaevamist kuivatada. Kui neid on vaja pikemalt hoida, pakitakse nad niiskesse samblasse või muusse niiskust hoidvasse substraati. Sibulate vahekaugus üksteisest oleneb sibula ümbermõõdust. Liiliatele võiks kohe valida oma kasvukoha, sest nad ei vaja ega taha sagedast ümberistutamist. Mida kauem ta ühel kohal kasvab, seda ilusam ta on.
Avamaa liiliate väetamisega peaks olema võrdlemisi tagasihoidlik ja suhteliselt kitsi. Kõigi liiliakasvatajate kogemused näitavad, et veidi alaväetatud liilia on vastupidav ja tugev, üleväetatud liilia aga nõrk ja haigustundlik. Parim on liiliaid väetada varakevadel lämmastikku sisaldavate kloorivabade väetistega, teist korda hiljemalt juuli II poolel lämmastikuvabade sügisväetistega ning siis tuleks kasutada vaid pool väetisepakendil näidatud kogusest.
Olen liiliate kasvatamisest, haigustest ja kahjuritest kirjutanud pikemalt ja täpsemalt ajakirja "Kodu ja Aed" 2001.a. aprillinumbris.

Kuigi mu kollektsioon on hävinud, on siiski alles mõned väga hinnalised sordid. Säilinud on M.Liiase aretatud 3 sorti ning nüüd võib öelda, et nad on tõesti äärmiselt vastupidavad nii külmadele kui põuale, samuti haigustele ja kahjuritele. "Laulupidu" ja "Pidupäev" erinevad üksteisest vähe, ühel on veidi täppe, teisel mitte, kuid nad on äärmiselt särava värvusega ja paistavad alati aias teiste hulgas kaugele välja. "Meritähel" on huvitav värv ning eriline õiekuju. Olen olnud alati arvamusel, et aiandus on ühe rahva kultuuriloo osa. Nüüd on meie ülesandeks neid sorte veidigi paljundada, (sest mujal neid pole), et anda nad üle botaanikaaedadele.
Säilinud on ka V. Orehovsi "Nakts Tango". See oli maailmas esimene liilia, mille täpid õielehtedel hakkasid koonduma tihedaks laiguks ning mis on kõigi tänaste seda tüüpi liiliate esivanem. Kui hulk aastaid liikus aretustöö selles suunas, et saada liiliatel puhtaid, säravaid värve, siis nüüd on mindud tagasi alguse juurde. Need liiliad on väga efektsed. Kas ka ilusad..., eks see on maitse asi.
N.Korshikova "Polina" on endise NL esimene tetraploid. Väga tugevate, isegi nahkjate õielehtedega ning absoluutselt pleekimiskindel liilia.
Ka selle üle, et säilinud on mõned M.Kirejeva sordid, on mul hea meel. Nad on küll oma aja aretised, kuid tänuväärne materjal edasiseks aretustööks.
Kõik need sordiaretajad on olnud meie tuttavad ja sõbrad.

Täpselt samamoodi kui I grupi liiliaid, kasvatatakse ka VIII sordirühma uusi, külmaõrna pikaõielise liilia ja külmakindlate aasiahübriidide vahelisel ristamisel saadud LA (longiflorum x Asiatic Hybrids) sorte. Kahjuks liigub meil neid veel vähe.