VESI AIAS vol1 rajamine ja taimed

Kas aias peaks olema veesilm või mitte, on tunnetuse küsimus. Ja kuigi kogu aed on üks suur elusorganism, annab vesi ometi sellele täiendava elu ja mõõtme. Ta võimaldab kasvatada taimi, mis mullas kuidagi ei edeneks, samas põhjendab ka paljude erinevate kaldataimede kasutamise aia haljastamisel. Vesi võimaldab jälgida ka lindude ja erinevate veelembeste olendite käitumist.Huvitav on vaadata, kuidas linnud neis joomas käivad ja end pesevad. Hundinuia lehtedele kinnituvad aegajalt kiilid oma tiibade kasvatamiseks. Vees elavad triitonid ja jahutavad end konnad. Õnnelikud on need inimesed, kelle aias on olemas looduslik veekogu - tiik, allikas, järve- või jõekallas.

Meil looduslikku vett ei ole. Rajasime esimese kilebasseini kui saime Leedu sõpradelt kingituseks punase aed-vesiroosi (Nymphaea hybrida). Soov neid kauneid veetaimi ise kasvatada, tekkis mul vaadates Monet maali "Vesiroosid".
Seda basseini meil enam ei ole.
Kui hakkasime oma aeda ringi tõstma, tuli ka uus bassein ehitada, et ta sobituks uue kujundusega. Basseini kõige sügavam koht on umbes 80cm, mis on sellele vesiroosile parimaks sügavuseks. Basseiniaugu servad on laugelt väljapoole kaldu, et vesi talvel külmudes ei murraks basseini puruks. Seest on auk vooderdatud tellistega ja veekindla kanga ning tavalise musta kilega. Basseini servad on ääristatud kivide ja sinna sobivate taimedega. Kuigi kilebasseini ümbrus on kuiv, võib sinna istutada just niiskust armastavaid taimi, see jätab basseinist looduslikuma mulje. Ka vee aurumine on neile taimedele meelepärane. Istutasin sinna hostasid, siberi iiriseid, bergeeniad ja 2 liiki madalat paju. See bassein on püsinud pea 20 aastat nii, et me pole isegi kilet vahetama pidanud. Basseinis leidsid endale elupaiga punane ja roosa vesiroos, mille kummagi sordinime ma ei tea.
Teise basseini saamislugu on veidi isesugune. Kui olin ära istutanud pooleldi maapinnale ulatuva keldri idaküljele okaspuude väikevormid ja selle põhjaküljele rajanud turbapeenra, oli vaja kaks täiesti erinevat istutusala kuidagi loogiliselt ühendada. Nende ette jääv muru tundus ebaloomulik ja kohatu, sest raba ei muutu kunagi kohe heinamaaks. Veekogu kaldad võivad aga sootuks üksteisest erineda. Mõte rajada sinna veel üks bassein tekkis üsna äkki ja selle basseini ehitus käis ka kähku. Selle basseini tegime servadest madalama ning okaspuude poole liikudes muutus ta sügavamaks. Basseini põhi on täidetud sõelutud liivaga ning kaldus külgedele laotud turbapeenra rajamisest järele jäänud turbapätsid. Neile laotasime üsna paksu musta kile. Kuna kile alus on pehme ja seal pole kive, mis võiksid kilet vigastada, on ka see bassein vastu pidanud 10 aastat. Bassein on ääristatud kivide ja turbapätsidega, nii kuidas on istusalad rajatud. Kivid, turvas, taimed ja vesi moodustavad ilusa koosluse.
Basseinidesse purskkaevu ega koske me ei ehita, sest vesiroosid ei talu liikuvat vett.
Sellesse basseini tõime esimesest basseinist ära kollase vesiroosi "Chromatella", mille kasvusügavus ei tohiks olla alla 30-35cm. See on väga huvitav vesiroos, sest ta talub hästi varju ning rikkalikuks õitsemiseks piisab talle 3-4 tunnist päikesevalgusest. Olen täheldanud küll seda, et põuaperioodidel kannatab veidi ta õitsemine, ju ta ei armasta väga kuuma vett.
Basseini istutasime veel väikese hundinuia (Typha minima, mis kasvab umbes 30 cm kõrguseks ning mille 1-3mm laiused lehed moodustavad tiheda püstise puhmiku. Juuni lõpus, juuli alguses kasvatab ta umbes 5cm kõrgused, munakujulised oranzikad tõlvikud, mis augustis muutuvad tumepruuniks nagu tuntud laialehisel hundinuial.
Kuna selle basseini ääred on madalamad, siis tõime siia ka vesikarika (Stratiotes aloides). See on väga põnev vees kinnitumata juurtega taim. Tema veidi lihakad mõõkjad lehed moodustavad aaloed meenutavaid rosette. Talvitumiseks vajub ta põhja, kevadel tõuseb kõrgemale veepinnani ja suvel õitseb ta pinnavees. Pildi allkirjaks olev "aprillikarikas" on vaid pildi allkiri (mitte taime enda nimetus) aprilli lõpus veest paistvatele taimedele.
Vesiroosid talvituvad meil basseinis. Esimestel aastatel kui tegu oli ühe taimega, tõstsime ta sügisel koos istutuskastiga välja, keerasime kilesse, et ta läbi ei kuivaks ja viisime keldrisse. Kui ta oli veidi paljunenud, jagasime vesiroosi pooleks, ühe poti viisime keldrisse, teise jätsime basseini. Järgmisel aastal tundus meile, et vees talvitunud taim kasvas jõudsamalt ja õitses rikkalikumalt. Kontrollisime oma tähelepanekut veel järgmisel aastal ja siis otsustasime, et me neid enam keldrisse talveks ei vii. Praeguseks on nad kasvanud juba nii suureks, et nende väljatõstmine igal sügisel oleks isegi mõeldamatu.
Kui saime kollase vesiroosi, siis meid hoiatati, et ta tuleb kindlasti talveks hoiule viia, sest ta ei taluvat suuri miinuskraade. 2000 aastal aga saabusid esimesed öökülmad üsna ootamatult ja kui sõitsime nädalavahetuseks maale, oli basseinil korralik jääkirme peal. Ma ei lubanud abikaasal enam paljajalu selle jääsupi sisse ronida ja nii jäigi tol sügisel vesiroos basseini. Ka "Chromatellaga" ei juhtunud vastupidi meie kartustele midagi ja sellest ajast talvitub ka tema vees. Samuti ei võta me veest välja väikest hundinuia.
Kuidas toimida praegu müügil olevate vesiroosidega, ei oska ma öelda. Aga võiks vist proovida nii üht kui teist moodust.

ROSA MULTIFLORA

Rohkeõieline kibuvits sün. paljuõieline roos on üks mu lemmikuid. Kui ta juba nüüd paariaastase põõsakesena õitseb nii rikkalikult, siis võin vaid ette kujutada, milline näeb välja täiskasvanud valgevahuline põõsas, mille 2-3 m pikkused nõtked oksad maani kaarduvad.
Rohkeõielise roosi kodumaaks on Hiina, Korea ja Jaapan. Looduses võib ta kasvada kuni 5m kõrguseks, pikkade painduvate okstega toetub ta sageli suurematele puudele. Hea esivanem roniroosidele.
Õiekesed on tal väga väikesed - nende diameeter on umbes 1,5cm, aga õisikus on neid rohkesti. Lehed helerohelised, matid. Sügisel kattub ka pisikeste, herneterasuuruste (6 mm) punaste viljadega. Aroom õrn, vaevu tajutav. Õitsemise ajal meenutab ta pigem ebajasmiini kui roosi.

1000

Avastasin just hetk tagasi, et mu blogi on külastatud üle 1000 korra.
See on hämmastav, sest hakkasin teda pidama 1,5 kuud tagasi iseenda jaoks aiapäevikuna. Päris päevikut temast pole aga siiani kujunenud. Nii palju õisi puhkeb korraga, et ikkagi peab tegema valiku, millest kirjutada. Pole postitusi puude puhkevatest pungadest, lehtedest, varakevadistest lilledest, põnevatest vähemlevinud püsikutest, sirelitest, ebajasmiinidest ja paljust muust.
Aia inventeerimise ajal olen küll palju pildistanud, korrastanud taimede nimekirju, kirjutada aga kõigest ei jõua. Aeg ruttab alati minust mõne sammu eespool.
Olen tahtnud oma kirjatükkidega abiks olla ka lastele. Mu noorem tütar on mulle mitu korda öelnud, et peaksin tegema aiaplaani. Ta on siin mõned korrad päris hätta jäänud, kui on pidanud mõnd puud või põõsast tutvustama. Aga see aiaplaani tegemine oleks ikka päris hull ülesanne. Aed muutub ju pidevalt, sest aeg-ajalt on ikka midagi vaja ümber või juurde istutada. Pidevalt tekib uus taimi juurde ja eks need uued leiavad ju kasvukoha olemasolevate vahele, mõnikord ka asemele. Praegu tekitame isegi uusi aiaosi juurde ja mõni vanem osa on vaja juba ümber teha. Kavas on veel sel aastal korrastada hostade asuala. Seda plaani peaksin ma siis küll iga kuu ümber tegema. Mõtlesin, et kui kõik taimed on ükskord pildistatud ja nimed juures, on ka lastel lihtsam aias orienteeruda. Loodan, et ka vanem tütar, kes praegu rajab oma aeda, leiab siit mõne iva või vähemalt õige taimenime.
Kui nüüd keegi külastajatest on siit enda jaoks midagi sobilikku leidnud, on mul hea meel. Olen alati meelsasti jaganud oma kogemusi ja kuulanud teiste omi. Muidugi on nende 1000 külastuse hulgas palju juhuslikke klikke, aga niisugust numbrit oleks ehk olnud paslik vaadata 10 aasta pärast, kui mul siis veel midagi öelda on.
Aitäh taimesõpradele, kes on mu kirjutised avastanud, neid pidevalt jälginud ning kirjutanud kommentaare ja veidi jaganud minuga ka oma rõõme ja muresid.

EILNE LEID

Meie aias kasvab aastaid kaitsealune taim kaunis kuldking (Cypripedium calceolus). Taim on Lätimaa päritolu ja enda istutatud. Kasvukoht on varjuline, mingit spetsiaalset mükoriisat me talle kuskilt toonud pole. Vaatamata sellele õitseb ta igal aastal rikkalikult. Kõige rohkem on tal olnud 33 õit. Tänavu on õitsemine veidi tagasihoidlikum. Ju me peame talle langevat varju veidi vähendama.
Aga eile leidsime krundilt ootamatu, sinna isetulnud külalise. Teadsin, et ta on nüüd kas jumalakäpp või kuradikäpp, sest need on meil üsna levinud orhideed. Otsisin paar tundi netist ja ega asi väga selgeks ka ei saanud. Siiski kaldun arvame, et tegu on kuradi-sõrmkäpaga (Dactylorchisa maculata). Kirjutatud on, et tavaliselt ei teata, millise taimega on tegu. Erinevates kohtades on teda nimetatud kas jumala- või siis kuradikäpaks. Botaanikud siiski eristavad neid ning käpad ja sõrmkäpad on üksteisest eraldatud mugula välimuse tõttu. Kuradi-sõrmkäpal on mugul lõhestunud, lehtede asetsus teistsugune ja lehtedel on suured tumelillad laigud. Jumalakäpa lehtedel on aga lillad täpid. Kui neid lehti vaadata, siis mine võta kinni, kas need lillad moodustised on laigud või täpid. Pigem siiski laigud. Lehelaba on küll selgesti eristatav. Kuradi-sõrmkäpa vars peab olema seest säsiga täidetud, jumalakäpal õõnes. No nii suur nüüd see minu teadushuvi ka pole, et selle teadasaamiseks orhidee õis maha lõigata. Võibolla peale õitsemist ja seemnete valmimist saab teda ka lähemalt uurida.
Õied sarnanevad kirjelduse ja netis leiduvate fotode võrdlemisel siiski kuradi-sõrmkäpale. Päris kahju, imeilusad õied ja mitte kõige ilusam nimi. Aga nimi vist ei riku kedagi ära. Ka mitte oma kaunist looduslikku Eestimaa orhideed.

PAEONIA

Esimesed ameerika hübriidpojengid kinkis meile lillesõber Novosibirskist. 1998.a. meil külas käies oli tal kaasas 3 sorti -"Red Charm", "Coralie" ja "Le Sigh". Et viimast ei leia ma ühestki kataloogist on ta ka siin pildistatud nimeta. Hiljem muretsesime pojenge juurde Lätist ja mõned sordid ka Eestist.
Pojengid puhkevad meie aias alates aprilli lõpust ja hilisemad sordid lõpetavad õitsemise juuli teisel poolel.
Kõik sordid ja liigid on meil alles, nad on talunud hästi nii külma kui põuda.
Arvasin, et oleme eelistanud liht-ja anemooniõielisi pojenge, sest nad on minu arvates elegantsemad, õrnemad, kindlasti seisukindlamad ning vihm ning tuuled ei räsi neid nii hullusti nagu raskeid täidisõisi. Abikaasale meeldivad aga enam tumadad täidisõielised pojengisordid. Nüüd nimekirja kontrollides selgus, et neid on siiski peaaegu pooleks. 20-st sordist on 7 täidisõielised. Pojengiliike on meil 8. Päris paras kogus mitte väga suure lilleaia jaoks. Õigesti istutatud pojengid võivad ühel kohal kasvada aastakümneid. Nende arvu meil kavas suurendada ei ole. Aga ilma pojengideta oleks südasuve tunne aias ka olemata.

KOLKWITZIA AMABILIS

Meeldiva kolkviitsia kasvatasin üles seemnest. Ta idanes kaks aastat, siis kaks aastat mõtles, mida edasi teha ja alles seejärel hakkas kasvama. Üsna pea jäi talle lillepeenras kitsaks ja me istutasime ta juba üsna suure põõsana ümber parki.
Looduslikult kasvab kolkviitsia Kesk- ja Lääne-Hiina mäestikes. Esmakordselt kirjeldas teda 1901.a. Berliini botaanikaprofessor Richard Kolkwitz.
Soojemates maades võib ta kasvada üle 3 m kõrguseks, kuid meil ta eriti üle 2 m ei kasva. Vaatamata sellele on ta oma allapoole kaarduvate okstega õitsemise ajal juunis väga dekoratiivne.
Olen lugenud, et kolkviitsia on üsna külmakartlik. Kuid meil on ta küll kenasti vastu pidanud kõik rängad talved ja ma julgeksin küll öelda, et ta on kasvutingimuste suhtes ääretult vähenõudlik.
Kolkviitsiast on aretatud ka mõned sordid. Sordil "Pink Cloud" on vast veidi suuremad ja eredamad õied, kuid õisik on hõredam ja ilu poolest ta liigiga võistelda ei suuda. Sort on ka külmaõrnem, külmudes mõnikord lumepiirini. Kuid taastub kenasti ja õitseb jälle.

ROSA RUBRIFOLIA

Me ei kasvata pärisroose, neid suurte edevate õitega vaasililli, mida sületäite kaupa kesksuvel lõpetajatele kingitakse.
Meie kasvatame kibuvitsu. Neid, mida kogu maailma loodus ise pakub. Aga kui seisad suure roosipõõsa kõrval, mille kõrval võid end kääbusena tunda ja hingad sisse joovastavat, uimastavat aroomi, siis tükib vägisi pähe mõte - need ikkagi on just need pärisroosid. Kõige ehtsam ja armsam roosiromantika.
Rooside liike on meil praegu 14. Enamus siiski veel nii väikesed, et näitavad alles oma esimesi õisi. Aga osa liike on juba mõned aastad meie aias kasvanud.
Punaselehine roos e punaselehine kibuvits (Rosa rubrifolia syn Rosa glauca) on Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedest pärit liik ning on paljude roosisortide esivanemaks. Ta kasvab umbes 180 cm kõrguseks. Oma burgundiapunaste, veidi sinakate lehtede ja võrsetega on ta aias väga silmatorkav. Ja kuigi ta lihtõiekesed on vaevalt 2 cm diameetriga, paistavad nad ometi mitmekümne meetri kaugusele. Liik on väga talve- ja põuakindel ja taluks ka varju. Meie 3-aastane põõsas kasvab täispäikese käes, see ongi talle parimaks kasvukohaks.