HÄDA MÕISTUSE PÄRAST ehk ISTUTAMISMARATON ehk HOOAJA KOKKUVÕTE

Ma pole kunagi lubanud, et ei muretse ühtki uut taime, see oleks täiesti mõeldamatu ja mõistusevastane. Aja jooksul olen siiski ära õppinud ka loobumise ja üldiselt mingeid hetkeoste ma ka ei tee. Nii jätavad mind täiesti külmaks elulõngad. Liigid ja väikeseõielised oleksid ju huvitavad, aga neile pole lihtsalt kohta. Külma kõhuga kõnnin mööda pojengidest, astilbedest, viimasel ajal päevaliiliatest, helmikpööristest ja veel paljudest teistest püsikutest. Loobumise põhjused on väga erinevad, kas pole tegu minu taimega või ei sobi mõnele neist meie aed. Aga need pojengid :D. Miskipärast oleme saanud järjestikku 3 uut sorti. Mis sa teed ära, kingitud hobuse suhu ei vaadata, ilusad nad ju on ja Muhedikupapal peab ka millestki rõõmu olema:)
Igasugu sibulatest hoian samuti eemale, lihtsalt need üldiselt väga töömahukad iludused mulle enam ei sobi ja ma ei saa kõiges ka abilistele loota. Aga ka nende hulgas oli mul üks suur unistuste lill ja see sinine lõokannus õitseb mul veel praegugi.
Kõrrelised, kes end arutult mööda aeda laiali laotavad, on ka viimasel ajal täiesti out. Lubatud on vaid üksikud väga hilised või steriilsed õitsejad. Mõnekaupa neid siia juurde ka sigineb.
Võhmasse läksin teadmisega, et peale ühe siberlase ja pseudata ei too ma sealt sel aastal enam midagi. Kätte pidin saama ka juba tükk aega tagasi ostetud hortensiad. Sõidu põhieesmärk oli hoopis sõprade -tuttavatega kohtumine. Seda hooaja lõpuüritust ei saa lihtsalt eirata. Temas on niipalju positiivset, et sellest ilmajäämine oleks päris patuasi. Aga miskipärast kogunes neid kotikesi autosse üksjagu, fotol on jäänud enamus neist suurte pottide taha.
Kevadel tegin puittaimede nimekirja 12 huvitavast, kelle pidin ilmtingimata saama ja kes olid puukoolides parasjagu ka olemas. Kuidas neid lõpuks küll 32 sai, ei oska ma küll öelda. Või ikka oskan küll, sest mõned neist haruldasematest, kelle tänavu kätte sain, olid mu mitmeaastaku nimekirjas. Lisaks veel 10 aedhortensiat ja 7 suurelehist. No kust ma võisin aprillis teada, et viimased sel aastal üldse meile müügile jõuavad:D. Ja aedhortensiate valik oli tänavu samuti plahvatuslikult kasvanud, eriti põnev on see "Moonlight" seeria. Sellistest lihtsalt ei saa loobuda. Niigi hoidsin end tagasi ja hea, et see "Hortes" siin meie mail ei pesitse. Aga internet ja mu ihuvarustaja on ikka ju olemas. Igal juhul olen ma Thelale küll lõpmata tänulik.
Aed-ja siberi iiriste tellimuse tegin juba varakult. On isegi päris hea, et Inglismaalt kogu tellitu pärale ei jõudnud, aed kipub vägisi kuhjaga täis saama ja üksteise otsa neid ka ei istuta, koos mujalt saadutega aitab 35 uuest sordist küll, lisaks 21 uut siberlast ja 1 pseudata.
12 uut kaktust olid samuti varakult tellitud.
Hostasid, mu suuri lemmikuid, ei mahu ka enam kuskile, haakisin end ühe tellimuse külge 3 isendiga, aga miskipärast nad teel kolmekordistusid. Kui nüüd mingit väga erilist, nt. roosade lehtedega sorti, ei aretata, hakkan ka neist mööda marssima, neid tõepoolest ei mahu enam kuskile.
Sõnajalad on mu suur kirg. Mis müstiline vägi mind nende poole tõmbab, ei oska ma seletada. 12 nimetust, igat taime 3, pidid sel aastal küll mu hingele palsamiks olema. Aga kui ma Võhmas nende kõrval istusin, oli küll suur tahtmine neid kõiki seal silitada ja nad endaga kaasa võtta. Ma lihtsalt pidin sealt eemale saama ja oma käed taskupõhja suruma. Neile on vaja teha omaette uus istutuskoht ja eks siis järgmisel aastal paistab.
Kui tegin kokkuvõtteid, siis tundus asi päris normaalne olevat, aga kui jõudsin erinevate püsikuteni, siis sellest ma küll aru ei saanud, kus ja mis põhjusel on pärit  need 58 erinevat nimetust. Mind pole kunagi huvitaud numbrid ja suured kogused. Kuidas neid huvitavaid siis tänavu nii palju kogunes, on täiesti arusaamatu värk.
Pühapäeval hakkasime siis istutama. See, mis terrassil pottides-kottides, on vaid pisike nutsakuke. Hoopis suurem kogus ootas mujal ja istutamist vajavaid oli veel kolmandaski kohas. Alustasime hortensiatega. Viimane suurelehine sai paika ja uus istutuskoht ka lõpuni vormistatud. Siis hakkasin aedhortensiad pottidest välja võtma. Ooo-ooo! Osa potte oli juuri nii täis kasvanud, et neid polnud võimalik isegi harutama hakata. Pooled läksid kuni eilseni tiiki likku.
Siis tegin pottide hulgas inventuuri, kes jäävadki sedasi talvituma, kes lähevad istutamisele. Kaks suurepärast pikka töist suvelõpu päeva ja kõik, mis vaja, on tehtud.  Pohlamoosigi sain veel õhtul keedetud.
Peale istutamismaratoni hakkas korralikult sadama. Vähemalt kuu peaks veel sooja pidama, taimedel on aega juurduda ja kohaneda.
Mu 2 kevadel avastatud vahtrahakatist on imelised, nemad said suuremad potid ja vajavad enne väljaistutamist vähemalt aastakese hoolitsemist titeaias.
Järgmisel aastal ei osta ma peale paari puittaime enne Mitte Midagi, kui kõik, kes tänavu istutamata jäävad, on paika saanud.
Aga 3 roosi tellimus kevadeks on juba tehtud...:D:D, nii, et.....

EI SAA ME LÄBI VÕHMATA:)

Tänahommikune sünkmust maani ulatuv taevas, tugev tuul ja +10C ei tõotanud midagi meeldivat. Vaatasin pilvi ja kaarduvaid puude latvu ja juurdlesin, minna või mitte minna? Minna. Minna igal juhul. Vihm. Teel päris mitu korda. Hõredamalt ja tihedamalt, eemal ja kohal.
Kui Muhedikupaar lõpuks Võhmasse jõudis, oli Juurikas täies hoos. Ja nagu alati oli valdav suur jällenägemis-ja kohtumisrõõm. Kes hõivatud, see lehvitas, kel hetkel aega, see kallistas. Sooje tundeid ja naeratusi ei seganud ka üksikud vihmahood. Päikest ja ilusat aega oli ju hoopis rohkem. Ja temperatuur aina tõusis ja tõusis:)
Ja taimed, taimed...See on kohe nii loodud, et ole sa oma eelistustes nii kindel kui tahes, ikka kallutatakse sind teelt kõrvale. No kuidas sa ikka lähed ükskõikselt mööda pagunipuust või mõnest uuest imelisest mustikapõõsast, kui ta nii väga tahab su koju saada ja ongi sinu jaoks sinna kaasa toodud. Palju muud ka veel.
Nagu alati, oskas ka tänavu "Kanarbik" järjekordselt midagi uut välja mõelda. Porgandite ja daaliate väljanäitus, mitmed loosimised,  lilleseadevõistlus. Lisaväärtus laadale ja laadalistele.
 Fortuuna ei jätnud meidki ilma. Helmikpöörisele leian aias alati koha, aga mis ma ühe suht pirtsaka streptocarpuse sordiga `Victoria` peale hakkan, paneb mõtlema:). Mis teha, õnn on õnn!
Laada, laadaliste, huvitava sortimendi, sõprade ja isegi ilmaga pidid küll kõik rahule jääma.
Ilusa punkti panid päevale armsad külalised.
Soe oli. Ilus päev oli.
Ja homme me istutame. Äkki jõuamegi veel suvega kõik, kes pottidesse jääma ei pea, maha saada :D

PÕNEVAD PÕÕSAD

 Ma olen mitu korda mõelnud, et kui ma peaksin oma aeda praegu rajama hakkama, teeksin seda lumest lumeni õitsvate puittaimedega. Võibolla jätaksin sinna ka mõned pisikesed kohad püsikutele. Seal võiksid kasvada mõned kitseenelad, natuke hostasid, paar kobarpead, ehk veel midagi. Pinnakatjatest kindlasti epimeediumid, akakapsad ja imelise lehestikuga säbar kurereha. Ülejäänu eest hoolitseksid põõsad.
Varakevadisi ja kevadisi tublisid õitsejaid teavad kõik. Forsüütiad, paar heitlehist rodo, enelad, sirelid, ebajasmiinid, veigelad ja kevadest sügiseni õitsvad maranad. Nemad täidaksid lõhna ja õitega aia juuni lõpuni. Edasi eriti enam põõsaid ei teata. Sügisestest õitsejatest tuntakse vaid hortensiaid. Eks ma unustasin niikuinii kellegi ära, aga nad annavad mulle andeks, põõsaste valik on ju tohutu.
 Tegelikult on huvitavaid ja põnevaid põõsaid, kes meil hästi kasvavad ja õitsevad just suve teisel poolel, hoopis rohkem. Kahju, et neid ei tunta.
Peale jaanipäeva hakkab õitsema magusalõhnaline musani abeelia (Abelia mosanensis). Tema vajab veidi kaitstumat kasvukohta ja võib seal elada väga vanaks.

 Viljakas vürtspõõsas (Calycanthus fertilis) võlus mind juba pisikese rohelise taimena. See on nagu inimestega. Mõnega tutvud ja leiad kohe hingesugulase, mõnd võid ju teada terve eluaja, aga ta ei paku sulle midagi.
Vürtspõõsas, kelle liigilisusega on kerged segadused, on aga väga-väga omapärane südasuvine õitseja.

 Meie põõsas on ehk järgmisel aastal selliste põnevate õitega, see foto ei pärine meie aiast. Kogu põõsas lõhnab meeldivalt

 Juuli keskpaiku puhkevad ja õitsevad kuu aja jooksul absoluutselt külmakindlad mitmevärvilised ebaenelad (Holodiscus discolor var.ariifolius) . Nii õrna õievahtu pole isegi püsikutel. Päris kahju, et teda meie puukoolides ei pakuta.

 Teravalehine diervilla e. teravalehine takispuu (Diervilla sessilifolia) `Cool Splash` on samuti täiesti külmakindel põõsas. Kevadest peale püüab ta pilku oma rohelise-valgekirju lehestikuga.

 Õied on tal üsna tagasihoidlikud, aga koos lehtedega moodustab ta imelise koosluse. Õide puhkeb juuli lõpus ja õitseb üksikute õitega tänaseni.

 Davidi budleia (Buddleja davidii) on küll juba paljudes aedades üsna tavaliseks muutunud. Ostsin eelmisel aastal suure poti, kus pidi olema kolmest sordist koosnev mix. Mul õitseb tänavu küll vaid `Royal Red`. Eks ole näha, kas need oksad, mis tänavu ei õitse, on teised sordid või mul lihtsalt ei vedanud.
Kuigi põõsas lehtis meil lumes, tuli ta kevadel ikkagi tagasi lõigata ja nii temaga toimitaksegi. Taastub ta ruttu, õitsema hakkab budleia juuli lõpus-augusti algul ja õitseb samuti veel praegu.

Harilik nutipõõsas (Cephalanthus occidentalis) olevat meil noorena samuti talvehell, kuid mina seda küll öelda ei saa. Istutasime noored põõsad väga avatud kasvukohale külmade tuulte kätte, kuid nad ei kannatanud ühelgi talvel. Kuna ta on äärmiselt huvitav põõsas, istutasime ta paar nädalat tagasi ümber kohta, kus ta rohkem välja paistab. Augusti lõpus ilmuvad tal võrsete tippudesse arvukad ümarad umbes 1 cm läbimõõdud ümarad nutid. Neist peaksid praeguseks olema välja kasvanud umbes tennisepalli suurused valged ümarad õisikud, kuid ma lõikasin peale ümberistutamise põõsa tugevasti tagasi ja sel aastal nad mul seepärast ei õitse.

 Hilissügisestest põõsastest väärib kindlasti rohkem tähelepanu lepalehine kletra (Clethra alnifolia) Need põõsad puhkevad alles septembri alguses ja on hetkel täisõies. Põõsad on veel noored, aga järgmistel aastatel peaksid nad  oma kahuste õisikutega küll väga efektsed välja nägema.
Valgeõieline `Hummingbird`

 `Ruby Spice`

 Sinine habeõis (Caryopteris clandonensis) `Heavenly Blue` on aga tõeline ime. Vaadates kevadel ta kuivanud oksi, mõtlesin kahjutundega, et see põõsas on küll hävinud. Kuna mul pole kombeks kohe kääride järgi haarata, läksid minu rõõmuks need kuivanud raod mai lõpuks kõik lehte. Põõsal on ilusad rohekashallid lehed

 ja vapustavalt ilusad sinised õied. Nüüd septembri keskel on lahti vaid esimesed õied ja neid on lehekaenaldest puhkemas sadu. Ma ei oskagi esimese hooga nimetada ühtki teist puhassiniste õitega põõsast. Süüria hibiskused ehk võiksid talle konkurentsi pakkuda, aga mitte nii hilise õitsemisaja poolest. Sinisel habeõiel on olemas ka kirjulehised sordid.

 Kui nüüd mõelda, millist värvielamust pakuvad sügisel erinevad puud, samuti kukerpuude sordid ja kui neile lisada veel ka mõned erilised kirjulehised põõsad nagu nipponi enelas (Spiraea nipponica) `Rainbow`, pole maalisarnase aia tarvis üldse vaja lilledega tegeleda:)

PÜSIKUTE SEPTEMBRIBALL

 Septembrist on juba nädal möödunud, aga aed on õisi ja värve täis. Õitsevad floksid, neli sorti päevaliiliaid, kurerehad, paar siilkübarat ja muud pudinad. Tooni annavad praegu siiski kõrgekasvulised vaigulilled, kobarpead, monardad ja kohe-kohe täisõide puhkev sahhalini konnatatar. Oma värvilaigu lisavad ka õitsemist lõpetama hakkavad liatrised (Liatris spicata) ja tagaplaanil olev virgiinia tonditupiku (Physostegia virginiana) roosaõieline sort `Rosea`

 Kobarpead (Ligularia) on kõik ilusad, praegu on neist efektseim `Britt-Marie Crawford` Kuna meil on praegu käsil üks pisike aia ümberseadistus, siis vasakul oleva sinine ripats pole lill, vaid fotole kogemata jäänud ülearune tuustakas.

 Parim sügisene sinine. Suureõieline laikellukas (Platycodon grandiflorus)

 Huvitava väljanägemisega viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua)

 Kukeharjade lainetus alles ootab oma hiilgeaegu

 Purpurset värvi lisab erinevatele roosadele rodgersia (Rodgersia hybr) `Firework`

 Üks graatsiline sabadik- longus metsvits (Lysimachia chletroides)

 Siin on imelikul kombel kokku saanud renessansiajastu jõuetud roosad, helesinised ja valged värvused.

Peagi on kord puittaimede käes.

 Aga kes teab, mis võiks mu fotokal viga olla, kui ta keset päeva ja parimat valgust hakkas äkki sääraseid ööfotosid produtseerima? Ülaloleval pildid tegin varuaparaadiga.
Esiplaanil harilik raitaster (Boltonia candicans). Kuni õitsemiseni seisab ta ontliku ovaalina koos, nähes välja kui mõni pügatud minipõõsas, aga õitsema hakates vajub veidi laiali.

Pärissügis tundub veel kaugel olevat. Pääsukesed hullavad taeva all ja konnad hüppavad rõõmsalt ringi, vihmaussidki pole veel peitu pugenud. Üle nädala ärkame tiheda uduga ja päevad on olnud üsna päikeselised. Et vahepeal pole meid ka vihmasabinad unustanud, on ainult hea. Ma ei tahaks küll kastekannudega mööda aeda kõndida või iga päev voolikuid laiali vedada, et äsjaistutatuid kasta. Ja neid pole sugugi nii vähe.

KOMMENTAARI ASEMEL ehk KUIDAS TOIMIDA LAMANDUVATE HORTENSIATEGA

 Kõik selle postituse fotod on teinud Thela oma Inglismaa reisidel. Kui ta nüüd väga kurja häält hakkab tegema, koristan nad ära. Kui ta vaid korraks pahaselt kulmu kergitab, elan selle üle:)

Tiia ja Tii pärisid teavet hortensiate seisukindluse kohta. Absoluutselt seisukindlad on aedhortensiad, karvane hortensia ja himaalaja hortensia ja küllap veel nii mõnedki liigid, keda ma pole kasvatanud või kes meil talveõrnad kipuvad olema.
 Lamanduvad puishortensiad ja suurelehised hortensiad. Nad õitsevad peamiselt sama aasta võrsetelt ja on päris loomulik, et puitumata painduvad varred ei jõua püsti hoida ülisuuri, raskeid, kohevaid, struktuurseid õisikuid. Mis siis nendega peale hakata? Ma arvan, et looduse vastu ei saa me mitte mingil moel. Kõike, mida peame taime juures puuduseks, on tegelikult võimalik pöörata enda kasuks. Kui ma kommentaaris ütlesin, et neid tuleks kasvatada toe najal, ei pidanud ma silmas mingeid tokke ega karkasse. Ma lihtsalt ei talu, kui taim peab elama kargu najal. Kui me ei lase taimel olla nii nagu ta loodud on, siis kokkuseotult ei suuda ta tugevatele tuultele või vihmadele vastu panna. Tal pole võimalust painduda, vaid hoopis murdub.
Tugi tähendab kas maja- või lehtlaseina, aga ka suuri puid või tihedaid hekke, mille vastu sellised nõtked varred saaksid toetuda. Põõsad ei vaju siis laiali iga ilmakaare poole, vaid sinna, kus neil on ruumi. Alloleval fotol on hästi näha, et keegi ei püüagi suurelehist hortensiat püsti tõsta, neil lastakse olla just nii nagu nad ise tahavad.

 Sama siin. See on ju päris uhke vaatepilt, mismoodi suured värvilised õisikud on end seadnud imetlemiseks muruvaibale. Küll on sellist muru keeruline niita, üksi seda ilmselt teha ei saa. Fotot vaadeldes tekkis mul mõte, et kui see tee oleks mururiba võrra laiem ja sillutatud mistahes materjaliga, poleks pilt sugugi halvem. Ja meile ilmselt ka parem lahendus, sest pole ju meil iga põõsa jaoks kaht aednikku:) Pinnasetee, turvas või peenra mullapind põõsaste all pole hea mõte,  see määrib õisikud ära, mingi kuiv kivimultš aga oleks küll sobilik. Ka siin on näha, et hortensiate seljatagune on teiste puittaimedega kindlustatud. Selline turve aitab neil ka paremini talvituda. Ka Thela hortensiapostitusele hiljem lisatud fotodel on näha, kui mõjuv võib olla sillutatud pinna kõrval õitsev hortensiapõõsas, seisku ta siis püsti või lamandugu.

 Üks väga hea võimalus on mistahes lamanduvate põõsaste istutamine kallakuile. Niisugused allavoogavad õitekaskaadid on vägagi muljetavaldavad ja hoopis nauditavamad kui nööride vms kokkukägistatud põõsad. Selliste võtete kasutamisel peab aga täpselt teadma kui paksult katab talvel lumi meie künkaid või müüre. Oma kogemustest võin öelda, et umbes 60 cm kõrgused müürid on meie aias alati kaetud paksu lumega.

 Sel fotol on hortensiad istutatud nii sillutatud siseõue serva kui trepi kõrval asuvat kallakule ja tulemus on jällegi suurepärane.

Põõsaste seisukindlust aitab parandada ka õige lõikus. Kui esimesel aastal lõigata puis- või laialehine hortensia tagasi 3. pungani, järgmisel paar punga kõrgemale jne, siis puitunud osa kõrgus aastatega suureneb ja kuigi noored oksad painduvad õite raskuse all allapoole, jõuab puitunud osa neid rohkem püsti hoida.
Ka tuleb kasuks lämmastikväetiste koguste vähendamine. Kui tegemist on niigi viljaka pinnase ja korralikult ette valmistatud istutusauguga, siis pole neid ka varakevadel vaja igal aastal anda. Kindlasti ei tohi seda teha peale jaanipäeva. Taimede seisukindlust aitab parandada kaalium, aga ka seda pole vaja arutult põõsastele puistata. Võrreldes üleväetatud taimega, on pisut nälginum taim alati seisu-, haigus- ja talvekindlam

NÄOGA SÜGISESSE

 Näib, et kogu maailma sordiaretajad on sel aastatuhandel pöördunud näoga sügise poole. Kui muidu seletada, et viimasel kümnendil on erinevaid hortensiaid aretatud enam kui kogu möödunud sajandil kokku. Ja seda tehakse tõesti kogu maailmas. Uudissorte tuleb ridamisi USAst, Jaapanist ja Euroopast. Kui ma siiani ei osanud Belgiat üleüldse aiandusmaaks pidada, siis kõige põnevamad sordid on just sealt alguse ja eluõiguse saanud.
 Kui ma milleeniumivahetuse auks ostsin oma esimesed aedhortensiad, oli mu sooviks muretseda kogu olemasolev sortiment. Need kümmekond põõsakest oleks ju meie aeda hästi ära mahtunud. Häda oli vaid selles, et nad polnud siin müügil. Täna tundub selline mõte täieliku absurdina. Sadadele uudissortidele sobiva koha leidmine oleks meie savises või kruusases pinnases vägagi keeruline. Praegu on küsimus selles, keda võtta, keda jätta. Neid ihaldusväärseid tehakse ju aina juurde.
Minu kõige esimene aedhortensia on kuulus ja kaua ainukese sordina tuntud `Grandiflora`

 ja teine oli `Kyushu` Pean teda tõeliseks hitiks, sest ta säilitab kevadeni oma lumivalge värvuse. Neist kahest üritan kasvatada minipuud

 `Kyushu` puhkev õisik.

 `Phantom` , temal püsib osa õisikuid valgetena, osa värvub roosaks ja nii tundubki, et põõsas õitseb mitmevärvilisena.

 `Tardiva`

 `Brussels Lace` on tõeline pitsivaht

 Palju auhindu saanud esimene tõeliselt ereroosa `Pinky Winky` avaneb valgena, aga juba paari päeva pärast muutub ta roosaks ja nädala pärast on ta tumeroosa.

 `Wim`s Red` aga värvub purpurseks aegamööda. Augustis oli ta valge, praegu roosa, üksikud õied aga hakkavad muutuma purpurseks. Kui ta on ka meil võimeline kasvama 3-meetriseks, võiks ka temast teha puu.

 `Vanille Fraise` valged, roosa randiga õied. Sain ta sel kevadel ega uskunud, et noor põõsake nii suure ja koheva õisikuga kohe esimesel aastal hakkama saab.

 `Pink Lady` on juba nupus roosa

 `Dart`s Little Dot` imeline kääbuskasvuline sort. Et ta murusse ära ei kaoks, istutasin ta lillepeenrasse ja ta näibki eemalt vaadates oma suhteliselt väikese ja hõreda , aga ilusa õisikuga pigem püsiku kui põõsana.

 `Unique` ja  `Pink Diamond` jäid mul pildistamata, fotoaparaat hakkas streikima. `Bobol` võtsin istutades veel avanemata õisikud maha, tal on vaja juurduda. Kaks korda olen erinevatest aiaäridest ostnud `Limelighti`, kes aga osutus mõlemal korral valeks ja ma andsin nad sellistesse aedadesse, kus sordinimel pole tähtsust. Ehk veab mul kolmandal katsel rohkem.
Puishortensiatest on mul vaid `Annabelle` ja ega ma neid rohkem ei igatsegi. Kuigi... on olemas ka uus, veel suurema õisikuga ja parema seisukindlusega `Strong Annabelle`:)

Puu kujundamiseks olen paar aastat `Kyushu`põõsast välja lõikunud kõik peened oksad ja need, mis alles jätsin, ka laasinud. Järgmisel aastal jätan talle ilmselt alles vaid ühe tüve. Eks näis, võibolla tuleb ta siiski 3-haruliseks jätta.

ARMAS KIMALANE!

 PALJU, PALJU ÕNNE! 

PALJU, PALJU ARMASTUST! 

PALJU, PALJU PÄIKEST!