KARUKAST

Majas korraloomise- asjade sorteerimise, süstematiseerimise ja paigutamise ajal jäi pilk peatuma sellisel kast-pingil, mis oli kokku kruvitud ehitamise ajal. Siia sai peale astuda kui redel liiga kõrgeks osutus ja siia toetati saagimiseks ka lauajuppe. Nojah, nüüd seisis ta esikus äraviskamise või põletamise ootel. Vaatasin teda kohe tükk aega, et polegi väga rikutud ja seisab kindlalt püsti. Jätsin koristamise ja otsisin välja värvijäägid ja lõpptulemus on selline, niisugune karupink.
Et must taust oleks heledad salvrätid ära söönud, tegin peale ja külgedele heledad laigud. Peale kleepimise hakkasin seda valget osa siis toonima. Pintslit hoidsin käes elus kolmandat korda.

Kunagi algklassides kui pidime koduse tööna vesivärvidega joonistama kevadet ja ma oma töö kooli viisin, ütles õpetaja, et NII EI joonistata. Et ma oleksin ikka pidanud hariliku pliiatsiga puude-põõsaste lillede kontuurid ette tegema ja siis püüdma sealt seest neid värvida. Nagu neis värviraamatutes. Minu töö sarnanes rohkem maalile ja oma arust nägi eemalt vaadates ikka küll väga kevadine ja jube hea välja. Edaspidi joonistasimegi värvipliiatsitega. See õpetaja meil küll kaua ei olnud, aga et uut ka ei tulnud, nii ma hiljem värve enam ei proovinudki. Mismoodi meil need hinded välja pandi, seda ma küll ei tea.
Edasi tuli joonestamine ja seal mind hoopis kiideti, seepärast mul see projekteerimine vist ka õnnestub:))).
Nüüd hiljuti kinkis üks kõrgema kunstikooli õpilane mulle ühe oma akvarelli- no sarnaneb ikka väga mu toonase tööga ja talle ei ütle mitte keegi, et hoia sina värvidest eemale.
Ka hiljem täiskasvanuna ma värvidega ei tegelenud. Mõned aastad tagasi värvisin küll ühed sahvririiulid- päris ilusad tulid.
No ja siis nüüd eile, sain ju ka oma akrüülid kätte:D. Tellisin neid kõige odavamaid- ühe väikese komplekti Sonetti ja üksikuid värve seeriast Ladoga. Püüdsin neid värve üksteisesse sulandada ja hajutada, et asjal ka mingi välimus oleks. Eks ma tegin palju vigu ka. Kui nüüd töö valmis on, vaatan, et vist oleks pidanud värvile veidi vett lisama. Aga niisugust rebitud servade muljet tahtsin ma küll jätta ja see päris õnnestus. Kui mees mu tööd vaatas, siis selle üksiku karu kohta arvas ta, et see tuletab mind meelde kui ma kevadel aias esimesi õisi vaatan:)))
Nüüd on mul veidi kahju, et ma ei pahteldanud ära neid saetud servi. Ja veel avastasin, et kui värvitud tumedat pinda lakkida, on üle kujundi äärte läinud liimijäljed õrnalt näha, need oleks tulnud kohe ära pühkida.

Ja Hilise kingitud ilusatele roosidele tegin seniks, kuni ma neist midagi tegema hakkan, ka karbikese. Siin käisin ma roosi kõrvale jäänud valged servad musta peenikese pintsliga üle. No ma ei tea, mis imega ma neid guttajooni tegema hakkan:S Pintsel värises käes ja üleüldse.... Karbil oleksin enne värvimist pidanud ka ikka kõik teibid ära koristama, nüüd on need kortsud eriti hästi näha. Aga kleepimine hakkab varsti ilma kortsudeta õnnestuma:) Lakk peaks ka ikka mattlakk olema, mul on poolmatt.
See salvrätitehnika on ikka super kui selle ükskord korralikult kätte saab. Aga proovida küll ei soovita, see muutub sõltuvuseks. Ja veel paar aastat tagasi vaatasin neid asju ja mõtlesin, et ah, mingine jama :DDD


Rääkisin õhtul mehele, et imelik- lapsena ei kogunud ma ei kommipabereid, näitlejate pilte ega muud, millega tüdrukud tavaliselt tegelevad ja nüüd siis hakkan salvrätte koguma või vahetama. Ta arvas, et ju see vast on hilinenud puberteet:DDDD
Ja mehed on ikka tõesti väga head. Mulle annetati lakipintsel ja lihvimisklots ja täna toodi niisugune koolilaste palett:D. Taldriku peal kippusid need värvid ju väga kokku jooksma.
Ja hommikul oli köögilaual lahtine TV kava, kus ühele saatele oli ring ümber veetud. ( Ma ise ju nii telekakauge) Järgmisel neljapäeval kell 22.25 on ETV-s saade Rolando Villazonist.