Friday, March 6, 2009

KARUKAST

Majas korraloomise- asjade sorteerimise, süstematiseerimise ja paigutamise ajal jäi pilk peatuma sellisel kast-pingil, mis oli kokku kruvitud ehitamise ajal. Siia sai peale astuda kui redel liiga kõrgeks osutus ja siia toetati saagimiseks ka lauajuppe. Nojah, nüüd seisis ta esikus äraviskamise või põletamise ootel. Vaatasin teda kohe tükk aega, et polegi väga rikutud ja seisab kindlalt püsti. Jätsin koristamise ja otsisin välja värvijäägid ja lõpptulemus on selline, niisugune karupink.
Et must taust oleks heledad salvrätid ära söönud, tegin peale ja külgedele heledad laigud. Peale kleepimise hakkasin seda valget osa siis toonima. Pintslit hoidsin käes elus kolmandat korda.

Kunagi algklassides kui pidime koduse tööna vesivärvidega joonistama kevadet ja ma oma töö kooli viisin, ütles õpetaja, et NII EI joonistata. Et ma oleksin ikka pidanud hariliku pliiatsiga puude-põõsaste lillede kontuurid ette tegema ja siis püüdma sealt seest neid värvida. Nagu neis värviraamatutes. Minu töö sarnanes rohkem maalile ja oma arust nägi eemalt vaadates ikka küll väga kevadine ja jube hea välja. Edaspidi joonistasimegi värvipliiatsitega. See õpetaja meil küll kaua ei olnud, aga et uut ka ei tulnud, nii ma hiljem värve enam ei proovinudki. Mismoodi meil need hinded välja pandi, seda ma küll ei tea.
Edasi tuli joonestamine ja seal mind hoopis kiideti, seepärast mul see projekteerimine vist ka õnnestub:))).
Nüüd hiljuti kinkis üks kõrgema kunstikooli õpilane mulle ühe oma akvarelli- no sarnaneb ikka väga mu toonase tööga ja talle ei ütle mitte keegi, et hoia sina värvidest eemale.
Ka hiljem täiskasvanuna ma värvidega ei tegelenud. Mõned aastad tagasi värvisin küll ühed sahvririiulid- päris ilusad tulid.
No ja siis nüüd eile, sain ju ka oma akrüülid kätte:D. Tellisin neid kõige odavamaid- ühe väikese komplekti Sonetti ja üksikuid värve seeriast Ladoga. Püüdsin neid värve üksteisesse sulandada ja hajutada, et asjal ka mingi välimus oleks. Eks ma tegin palju vigu ka. Kui nüüd töö valmis on, vaatan, et vist oleks pidanud värvile veidi vett lisama. Aga niisugust rebitud servade muljet tahtsin ma küll jätta ja see päris õnnestus. Kui mees mu tööd vaatas, siis selle üksiku karu kohta arvas ta, et see tuletab mind meelde kui ma kevadel aias esimesi õisi vaatan:)))
Nüüd on mul veidi kahju, et ma ei pahteldanud ära neid saetud servi. Ja veel avastasin, et kui värvitud tumedat pinda lakkida, on üle kujundi äärte läinud liimijäljed õrnalt näha, need oleks tulnud kohe ära pühkida.

Ja Hilise kingitud ilusatele roosidele tegin seniks, kuni ma neist midagi tegema hakkan, ka karbikese. Siin käisin ma roosi kõrvale jäänud valged servad musta peenikese pintsliga üle. No ma ei tea, mis imega ma neid guttajooni tegema hakkan:S Pintsel värises käes ja üleüldse.... Karbil oleksin enne värvimist pidanud ka ikka kõik teibid ära koristama, nüüd on need kortsud eriti hästi näha. Aga kleepimine hakkab varsti ilma kortsudeta õnnestuma:) Lakk peaks ka ikka mattlakk olema, mul on poolmatt.
See salvrätitehnika on ikka super kui selle ükskord korralikult kätte saab. Aga proovida küll ei soovita, see muutub sõltuvuseks. Ja veel paar aastat tagasi vaatasin neid asju ja mõtlesin, et ah, mingine jama :DDD


Rääkisin õhtul mehele, et imelik- lapsena ei kogunud ma ei kommipabereid, näitlejate pilte ega muud, millega tüdrukud tavaliselt tegelevad ja nüüd siis hakkan salvrätte koguma või vahetama. Ta arvas, et ju see vast on hilinenud puberteet:DDDD
Ja mehed on ikka tõesti väga head. Mulle annetati lakipintsel ja lihvimisklots ja täna toodi niisugune koolilaste palett:D. Taldriku peal kippusid need värvid ju väga kokku jooksma.
Ja hommikul oli köögilaual lahtine TV kava, kus ühele saatele oli ring ümber veetud. ( Ma ise ju nii telekakauge) Järgmisel neljapäeval kell 22.25 on ETV-s saade Rolando Villazonist.


15 comments:

  1. ehh sinus ju lausa kunstnik peidus:)

    Aga kas see roosiõis on ka tehtud selle salvrätitehnikaga?

    ReplyDelete
  2. igavene armas karupink ju! (ja hea ka, et ära ei põletanud, see plp on kokku pressitud formaldehüüdvaikudega, see on kõike muud kui tore atmosfääri lasta)

    a lihvimisklots on väga hea asi, vaata, mida kasulikku sulle kõike ei anta :))))

    ReplyDelete
  3. Ohh, kunstnikust on asi ikka väga kaugel. Higistad, mis jaksad, aga vigu on nii lõpmata palju, et hea, kui selle asjanduse eest kahe sabaga kolmekesegi välja veaks.
    Roos on salvrätist.
    Ega ta vast põletamisele polekski läinud, ju rikkusin hea saagimisasjanduse ära:)

    ReplyDelete
  4. Super tulemus!
    Lihvimisklots on hea asi küll, nüüd varuda ka mõned peeneteralised lihvpaberid, väike kummirull ka, millega jube hea kortse siluda (salvrättidel muidugi) :)
    Aga need helmed, mis saatsin, on peamiselt laste tehtud, natuke rohmakad ja vigadega, meelega saadetud, et Sul ei oleks kahju neid küllatulnud lastelastele mängimiseks anda ja et tekitada Sinusse tunnet, et iga kell olen ma võimeline neist ilusamad tegema :)))

    Ise eelistan paletiks neid valgeid plasttaldrikuid või purgikaani.
    Polegi nii hull pintslit käes hoida, kas pole?

    ReplyDelete
  5. väga hea pink on. :) eriti see kevadine karumamma. ;)

    ReplyDelete
  6. kuledsa, väikse ääremärkuse korras torkas pähe küs, et ei tea, kas sulle tundub, et kui ise kõik vead üles lugeda, siis äkitse saab koguni nelja välja kaubelda? ;) a teadsa, ei ole nii, et teised peavad head asjad ise üles leidma!nii need asjad ka ei käi - ikka ise tuleb ka rääkida, misse ästi sai, onje. ;)

    ReplyDelete
  7. :DDD ega ma neid vigu mingiks kiituse norimiseks üles ei loe. No ma võin öelda, et üldmulje, eriti kaugelt vaadates on hea jah. Aga vigade nägemine on vajalik selleks, et järgmisel korral neid enam mitte teha. No üks arukas inimene ei kleebi kollast karu pead helesinisele alusele. Minu karupead on nüüd kevadiselt rohekad:))Aga kui tõsisemalt- tehniline teostus on ikka veel nullilähedane ja õppida on palju, sest nüüd ma tean, mida oma väsinud taburettidega peale hakkan. Enne vist pean paluma paarkümmend sellist kasti kokku lüüa- harjutamiseks! ja pinke pole aias kunagi palju:D Üldiselt kipun ma olema perfektsionist ja säärase tulemusega ma küll ei lepi.

    Ehh, Hiline, see pintsli hoidmine on ikka jube küll- suurematel pindadel pole ju viga, eriti kui tupsutad veidi karmimaga, aga peene kontuuri tõmbamine on küll lihtsalt võimatult kole. Pehme pintsel on kui kassisaba, vänderdab sinna kuhu ise tahab. Siidi omad on kõik puutumata, tegutsesin peenikeste maalripintslitega.

    Kas need kummirullid on ka ehituspoes? Ja Sa panid oma blogi lukku- ei saa enam vaadata,mis lakk see oli, mida Sa kasutad?

    glombous- mis see veel on.

    ReplyDelete
  8. :)))
    Ühekomponendiline veepõhine UV kindel parketilakk, mida tugevam, seda parem, ei pea lahjendama ega paksendama. Poolmatt täitsa sobilik, kui tahad vigu rohkem varjata, siis muidugi matt :))) aga Sul nüüd lihvimisklots ju olemas.
    Aga taburettidele soovitaks auolakki.
    Spreipudelis, haiseb jäledalt, aga ei tapa, lahtub lõhnatuks, aga see-eest tagumikukindel. Kahjuks ainult väga läikivad, aga arvan, et selleks ajaks oled pindade siledaks lihvimises proff ;)
    Ma ei tea, kuskohast seda kummirullikest saada, seda soovitati osta eelmises Londoni kirjas. Arvan, et ikka salvrättide silumiseks, aga kes teab, vast ka muhkude silumiseks - tagasilennul vahepeatus Tallinnas ja kättemaksust siidivärgenduse eest lubati salvrätte tuua, et noh, kui minestades muhu otsaette kukun, või nii :)

    Ehituspoe KÕIK pintslid ei kõlba salvrättidele ei lakkimiseks, liimimiseks, ega värvimiseks!!!

    ReplyDelete
  9. Ohjahh, millised kunstiõpetajad meil kunagi ikka olid. Mäletan, et olin ise ka hädas, kui ükskord selle ettejoonistamise ebasobivuse jälile sain, et mu vanematele lastele ka koolis ikka nii kiputi õpetama. Õnneks noorematega enam seda pole täheldanud.
    Aga kastid on kenad ja asjalikud. :o)

    ReplyDelete
  10. teate, kui ma oma ehitustööde ja mööblitegemisega nii kaugele saan, et ma oma loomingulisust ja energiat enam kusagile rakendada ei oska, siis ma hakkan ka neid salvrätiasju tegema! :)

    aga jah, sedand küll, et peab ise ikka ka ütlema, mis hästi sai. mudu ongi siuke "eestlase panemine", et aina kurdetakse ja kirutakse, a miskit head ei täi öelda... eriti enda kohta mudugist :)

    ReplyDelete
  11. Muide, kas oled juba endale tõmmanud internetist venekeelse salvrätitehnika raamatu?
    Kui ei, siis siit
    ja programmi selle DjVu faili avamiseks saad siit

    ReplyDelete
  12. A kuhu sellel autolakil "t" kadus?
    Ausõna, ma ikka kirjutasin omaarust õieti :)))
    Paras aeg vist latramine lõpetada

    nuyjong - peaaegu nagu no jah :)

    ReplyDelete
  13. Aitäh, Hiline! Seda raamatut mul pole. Sina võibolla tead, aga mina leidsin lisaks Osinkale niisugused kohad:
    http://decoupage-in.ru/forum/viewtopic.php?f=3&t=7 , selles foorumis on tohutult linke ja siis niisugused videod
    http://video.mail.ru/mail/kzero/-
    võibolla on kellelgi veel huvi.

    Ja veelkord neist vigadest- eks ma kirjutan neist ju ka sellepärast, et kui keegi tahab seda tehnikat proovida, siis võib ju minu tähelepanekutest ka ehk kasu olla:), küllap ma oskan end kiita ka kui vaja:D

    Ah, et nüüd hakkame siis kõik kooris laulma- kui sa tuled, too mul...salvrätte:DDDD

    ReplyDelete
  14. :)))
    Lennuk pole veel Tallinna jõudnud ja küsitav, ka mina ka Tallinna pääsen :)
    Meil kõigele lisaks veel üks ühine joon vaatamata sellele, et mina ei ole perfektsionist - ka mina otsin kõigepealt oma töödes vigu ja enamustega ei ole rahul. Tegelikult on hea omadus enda vigade tunnistamine ja kindel märk, et toimub edasiminek.
    Tegelikult eestlastel on paheks mitte enda vigade üle irisemine (vaid irisemine üldse - mina hea näide) vaid kas kahjurõõmust, ükskõiksusest või kadedusest ei vaevuta vigadele tähelepanu osutada ja nõu anda, ja samas kuramuse õhuke nahk kui osutada tähelepanu nende vigadele.

    Vaatasin seda videot - suurt miskit juurde ei anna. Salvräti foorumi lingi andis sõbranna, tema seal üks osanikest ja tegijatest, aga ka anti käsk :) läbi lugeda kõik foorumi http://forum.hobbyportal.ru/index.php?c=18
    mõlemad salvräti teemad, ka seal rohkelt tema nõuandeid ja töid. Išššand, ma seda viimast juba aastaid (siis kui Osinka nime veel kandis) lugenud ja osalenud, aga kordagi ei ole vaadanud seda teemat ja uurimist vist aastaks.
    Aga ma viltimislainel - tuuslan juba vanu kaltsukotte, et leida veel mõni aastaid kasutamata riidehilpu, millele miskit peale viltida, aga pihku jäi ka üks vägagi ilusa mustriga siidikupongidest seelik, mitte minu tehtud, ARSi toodang, kasutatud ka trafaretti ja pinna kruntimist (nn. võtteid masstoodanguliseks käsitööks) Ilus näide tolleaegsetest kirgastest värvidest, millele need triigitavad ei saa ligilähedalegi.

    ReplyDelete