UUS-, TAAS-, ÜMBER- või JÄRELKASUTUS

Peale mistahes ehituse lõppu jääb alati üle kõiksugusemat sodi ja mittevajalikku, majapidamises täiesti ülearust kraami. Meie tegelesime viimasel ajal muldade, turba, liiva, koorepuru ja kergkruusa ladustamisega.  Enamuse sellest materjalist võtsime maha alustelt.
Takseerisin neid natuke. Tehtud täitsa uutest kobedatest laudadest, pealispinnad hööveldatud ja puha. Okaspuu meile kütteks ei sobi, niisama lihtsalt korralikku lauda ära põletada aga ei raatsi.
Istumispaiku meil jagub, aga need on enamasti mõeldud 2-4 inimesele ja kui mõnikord juhtub rahvast rohkem olema, oleme alati suure pingiprobleemi ees.
Tundub, et euroalused lahendasidki meie igavese mure.
Jääkide lõpuosa. Suur koorem on on auväärse pärna varjust ära transporditud.

Esimese variandina pakkus kaasa välja statsionaarse, seina külge kinnitatud pinkla

Ei, see ei lähe kohe mitte. 

Vaja on ikkagi teisaldatavaid.

Ehitustandril Tulemäel on valminud esimesed toorikud. Sodiosa ootab lõkke süütamist, kobe kraam mõõtu lõikamist ja kokkukruvimist.

Kõrgus peaks ka päris paras olema.

Eile said pingid teise puidukaitsekihi. Kodus oli vaid punakas pinoteks, aga meile see pihlakakarva värv isegi sobib. Eks nad ju veidi robustsevõitu on, aga see-eest on nad toekad asjad ja 6 pinki peaks päris palju mahutama. Vajadusel saab nad siit musimajast alati ära kolida kuhu parasjagu tarvis.

Materjali on järel veel ühe lauakese tarvis, aga see läheb küll hoopis mujale.

Mina olen rahul :)

ÄRA TEGIME!

Juulist on kolmandik kadunud. Kuu esimesed päevad kuulusid veel vihmale ja kui siis 4.07 õhtupoolikul hakkasid pilved päikese ees taanduma, hakkas ilmselt Lõunaosariikide kõigil aednikel kiire. Üle kuu omapäi toimetanud aed oli vaja kuidagi korrale kutsuda ja talle uuesti siivsam välimus anda. Kohe rohida ei saanud, aga kääritöö kõige lamandunud ja lösakil, samuti haigustunnuseid näitavate taimede kallal oli vägagi asjakohane. Aediiriste puhastamine oligi kõige aegavõtvam töö ja nad tuleb lähipäevil uuesti üle käia.

Rohima sai hakata alles üleeile, siis oli maa peale 6.juuli rahet tahenenud mõnusaks ega olnud kitsi juurte välja andmisega. Kivi -ja kergkruusa multšiga aladel sai kohe toimetama hakata.
Tänaseks on aed puhas.  Kogu kaos likvideeritud. Kokku kogunes lehti, varsi, õisi, umbrohtu 5 traktori kärutäit.
Sellega on küll nii, et ju kuskilt jälle midagi end näitama hakkab, aga nende üksikute eemaldamine on juba hoopis lihtsam töö.
Meil oli kevadest saati ripakil veel üks suurem ja tõsisem tegevus. Aga ka see sai eile hilisõhtuks tehtud, päris oma jõududega.
Tuuliku tee on nüüd valmis.
Teha polnud ainult tee. Kõigepealt oli vaja mängida turbapätsidega, et II osa tagumine külg ka püsti püsiks.
Valminud on vähem kui pool

 Tee alus oli umbrohu pimendamiseks kaetud, pakkude paigaldamiseks oli vaja see eemaldada, teealust veidi süvendada ning nad siis uuesti kõige halva vältimiseks tagasi panna. Paigaldatud pakkude vahede täitmine liivaga võttis samuti aega. Tegevustandrile sai liiv lähemale küll käruga, aga kohale tuli ta labidaga panna, et mitte turbapätse rikkuda.

Pinnas on veel täitmata, turbakottidesse on märgumiseks lastud hulk vett. Vasakule, sissesõidutee ääres kasvav vaarikas on eraldatud muust osast sügavale kaevatud plekiga, mis nüüdseks on liivaga varjatud

Kogu seda serva, istutusala ja teed korraga pildile ei saa. Lookleb ja keerleb ning on ta samamoodi kurviline nagu me külavaheteedki. Orge ja mägesid me siiski tekitada ei tahtnud. Lood oli pidevalt kasutuses. Tegelikult sundisid selle tee käänuliseks kunagise pisikese krundi piirdele istutatud esimesed põõsad ja puud, kellest ma loobuda ei raatsinud.

Lõpp paistab. Vasakule tee serva polnud turbapätsi panek enam mõttekas. Aga et päästa tulevikus tee umbrohust, oli vaja ta kuidagi isoleerida vasakule jäävast niidetavast alast. Sinna tagus Muhedikupapa mahalõigatud ploomide oksaroikaid. Euroalused ja muu sodi on nüüd samuti koristatud, tööriistad omal kohal

Viimaseks tööks segasime istutusmulda kompostist, aiamullast, turbast ja liivast, nii sai täidetud kogu tõstetud pinnas ja hilisõhtul kohale ka pottidest kangesti pääseda tahtnud taimed.
 Istutusalade pinnas on täidetud. Tee on valmis. Hädatarvilikud taimed istutatud.
Peale kastmise on näha, et siia lõpuossa on veel vaja liiva tuua, aga see on juba üsna pisike liigutus. Las ta vajub veel veidi. Suure varjuprojekti II osa, mille kevadel ette võtsime, jääb vasakule. Aga, et paremale jäi sirelite juurde osa, mida kuidagi niita ega rohida saanud, sai teoks ka veel pisike III osa. Põnevaid taimi on maailmas ju veel küllaga.

Me saime hakkama veel ühe asjaga. Vihmade ajal ühendasime I osast tahapoole jääva okaspuude ala kogu varjuaiaga. Selleks tekitasime sinna laia niidetava tee, millest mõlemale poole istutasime hulga laane-ja maarjasõnajalgu. Nemad hakkavad end näitama juba järgmisel aastal

Aga vanade puude aura ja müstiline olek on juba praegu kohal. Need harilikud kuused, kelle okstel mängib õhtupäike, on sama vanad kui me kuusehekk.

Serblase rippuva vormi oksad on sirutunud laiali kui linnutiivad

Ega eelmiselgi aastal istutatuil viga pole. Printsessipuu on ju päris uhke. Ta on hakanud üsna madalale maapinna lähedale kasvatama kaht oksa, mille üle mul on päris hea meel. Külmaõrnukesele on kasulik, kui tõesti mingi üliränga pakase ajal midagi lume alla jääb.

Palmlehine tarn on pisikesest istikupojast kasvatanud päris uhke puhmiku. Ta vajaks endale hädasti kaaslast oma sugulaste hulgas.

Kogu me kolmepäevast tegevust saatis ülevaataja :), kes käis uudistamas ja kontrollimas igat saabunud labidatäit

Päike oli juba loojunud, kui ma panin kohale kasutusel olnud tööriistu. Mu teele jäi kevadel ümberistutatud gordoni ebajasmiin. Hämaras pildistamine pole muidugi kõige targem mõte, aga ta hiigelsuured taevasse sirutuvad lihtõied lihtsalt sundisid end jäädvustama.

Meil mõlemal on nii hea tunne, et päris pikka aega kasutult seisnud aiaosa on saanud uue ja meie meelest päris tervikliku ja väärika elu.
Täna on uus päev uute tegemistega.

ÜÜRIKE ÕNN

Ilusaks hakkas ilm muutuma juba üleeile õhtul. Eilne päev oli aga lausa rõõm. Päike paistis, linnud laulsid ja elu oli jälle lill.
Muhedikupapa niitis, heinamaa hakkas jälle muruks muutuma.

Niimoodi muidugi ei pildistata, et kaadri nurkadesse mingid üleliigsed vidinad jäävad. Aga niidetud aed on nii ilus, et üks päikesevarju jupike ei segagi nii väga selle imetlemist

Mina lõikusin äraõitsenud siberlaste seemnekupraid. Ilusa õitsemise eest tuleb neid tänada, aga mitte kurnata. Seda enam, et sealt ju ühtki sorti niikuinii lootagi pole. Vahepeal aga vaatasin ka ringi, kas ja kus midagi huvitavat sündinud on.
Meil on vaid paar elulõnga.
J.Kivistiku `Romantika`, eks see pärisromantika ju selline müstiline ja tume värk olegi :)

Tänavu on vist kõigil elulõngade õied tõepoolest ilmatuma suured, see õis on päris juhuslikult valitud, säärased on nad kõik.

Sel aastal nii uhket kaktuste õitsemist ette pole näha kui eelmistel suvedel, sest kevadine hiliskülm rikkus palju õiepungi. Mõni sort tundub küll vapram kui teised
`Bern` särab kivide vahel kui tuleleek

Meie võrdlemisi askeetlik kaktustele mõeldud kivimüür on tänavu muutunud väga eksootiliseks. Nii mitmegi kivi vahelt uudistavad maailma sõnajalad. Siin ta nüüd hõiskab käed püsti "mina tulin" :). Eks need üsnagi tavalise välimusega tuleb astlaliste vahelt pintsettidega kätte saada.

Aga tema on küll huvitav. Kevadel keeras ta end lahti samasuguse udupeana kui austria sõnajalg (Dryopterisdilatata) `Stansfieldii`, nüüd sarnaneb ta olemiselt ja lehtede hõreda asetsuse poolest veidi meelis-sõnajalale (Dryopteris affinis) `Linearis`, aga et ta lehetipud on harunenud, on ta hoopiski veidi meelis-sõnajala `Cristata Capitata` moodi. Võibolla kasvades on ta tüüpilisema välimusega, aga võibolla on meil nüüd tekkinud  hoopiski Dryopterise perekonna mingi uus vorm. See oleks küll tore. Kuidas, ta kätte saada, pole me veel välja nuputanud, sest ilmutas ta end nii suurte kivide vahelt, et meil tuleks pool müüri laiali lammutada ja see pole enam sugugi huvitav.

See punane siilkübar (Echinacea purpurea) `Green Wizard` meeldib mulle just oma veidralt omapäraste õite tõttu

Õhtul, enne laulupeo I kontserdi ülekannet, tõi kaasa tuppa ilusa õie. Temast jätkus kogu kahe korruse odöörimiseks.

Tänane hommik algas samuti päikesepaiste ja päris rõõmsanäolise rahuliku taevaga

Koos abilisega alustasin aediiriste puhastamist. Peale suuri sadusid, mis pigem uputust meenutasid, rohida veel ei saa. Savine pinnas kannatas küll juba peale astuda, aga juuri ta veel kätte anda ei taha, rääkimata sellest, et muld ei kavatsegi veel laiali murenedai. Aga seda sodi kogunes poolest istutusalast 2 traktori kärutäit.
Hingetõmbepausi ajal uudistasin kui kaugele kaasa oma Tuuliku teega jõudnud on. Üksi pole tal seal sugugi kerge, aga minust seal abi ka poleks. Ja nii ma siis uurisin, mis sünnib valmis varjuosal
Ma kujutan ette, kuidas näeb välja suur lursiku puhmik, kui ta peal hõljub tulevikus selline valge vahupits.

Ega kanada vesileht talle alla jää. Rahe on küll korralikult räsinud ta ilusaid suuri lehti, aga õitsemist see ei sega. Ka temast on kasvamas midagi pööraselt ilusat. Juba need kaks korda kroonlehest pikemad tolmukad on omaette väärtus.

Praegu on see hetk, kus lilleõisi on vähe ja aed on muutunud enne päevaliiliate õitsemist peamiselt roheliseks ja see mulle meeldib. Päris õitetu aed muidugi pole, selle eest hoolitsevad mitmed põõsad..
Alati imetlen ma ebajasmiine. Peale `Schneesturmi´ ma enam midagi muud pildistada ei jõudnud.

Nii ta tuli. Suure kohina ja mühinaga täiesti tavatust ilmakaarest.Ega ma trepilt enam kaugemale saanudki.

Esialgu ei paistnudki ta nii must ja ähvardav. Näis isegi, et pilv vajub linna või alevi peale, aga siis võttis ta kätte ja keeras ringi otse meie kohale ja siis jagus tal jõudu kümne eest. Oh seda 1,5 tundi kestnud tulevärki, koos säärase sajuga, et vahutas nii me tiik, kui see, mis alla tuli. Teist samapalju kestis järellainetus, pikne kord tuli, kord läks. Hüvastijätukärgatus oli tal erilist väge täis, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Kogu sellele 3-tunnisele võimsale ilmaetendusele järgnes tunnine seenevihm. Praegu ei teagi, kas homme saab ka ülejäänud pool aeda korda või ei kanna pinnas mind üldse.
Aga hetkel on kogu õu täis sulaselget osooni ning soe maa aurab ilmselt uusi pilvi :). 27-st soojakraadist jäi järele 16.

NÜÜD KÜLL AITAB!

Terve kuu tinahalli taevast ja lakkamatut sadu on isegi mulle, kes ma üldiselt igas asjas ka midagi head näen, hakanud halvasti mõjuma. Nii palju raisus päevi, kus aias üldse midagi liigutada ei saa :(
 Juuli jätkab seda, mida juuni alustas.
Aga noh, suvi ju ikkagi.
 Elu võib vahel olla maasikas

tänu vihmale ka puravik või kuuseriisikas. Need on sel aastal tekkinud meil serblaste alla

aga mitte lill
Kõik kõrgemad ja raskemad õied ja õisikud on maadpidi pikali või muidu lääbakil ja tänaseks pruunid. Paljude püsikute ja põõsaste õied ja õienupud mädanevad. Suured lopsakad kurerehad ja paljud muud võimsad kuhikud on lösakil laiali. Aediirised vajaksid kiiresti puhastamist, sest nii varast ja nii hullult massilist laikhallituse levikut pole ma varem näinud.

Midagi on ikka head ka. Puittaimed rõõmustavad, pikimad on rumeelia männi meetrised kasvud.  Sõnajalad ja varjuaia noored mõnulevad samuti.
Kui poleks aeg-ajalt sisse astuvaid häid külalisi, kellega on alati mõnus aega veeta, võiks päris musta masendusse langeda.
Aga nüüd paluks küll nädalakese kuivemat aega. Aias oleks hirmsasti vaja kääridega toimetada. Niita ja rohida ka. Ja nulgude villtäidele oleks ka vaja tuul alla teha. Kolm potikest oleks vaja kiiresti maha panna. Alla 10 taime ootab varjuaia lõpetamist. Üks kastike jääb pottidesse talvituma, sentimeetriseid kasetittesid ju veel ei istuta, selliseid pisitegelasi on teisigi.
 Aga sajab, sajab...

JUUNI ON PEAAEGU LÄBI

Kuu algusest ja keskpaigast on mingid ülevaated olemas. Viimane juunikümnend läheb nagu igal aastal kuidagi ülikiirelt mööda. Kogu see pühadeaeg ja isiklik tähtpäev ja vabade päevadega kaasnevad head ja alati oodatud külalised ja siis veel ka need kõige omamad ja armsamad.
Täna oli esimene päris vihmavaba päev, mis oli tervenisti pühendatud aiale. Me küll viriseme sadude üle, aga aed ju rõõmustab. Ehk ei peagi kõik niiväga inimese tahtmist pidi käima ja võibolla peaksimegi olema vähem pretensioonikad. Noh, kurk ja kõrvits ei kasva, aga ega see polegi veel maailmalõpp. Aga hein ja umbrohi ja kõik muu, mis maha pandud, ju vohab. Võibolla taevas teab, et raske talve üleelanud vajavadki kosumiseks just nii palju vihma, kui seda antakse.
 Isegi epimeediumid, kes tavaliselt on ikka madalamapoolsed taimed, on tänavu kõrged kuhikud moodustanud.

Me võime ju rääkida, mis tahes, aga suvi on täies hoos. Aed on õisi, värve ja lõhnu täis.

Täna - pool heinamaad on niidetud. Kõik kiviktaimla kribunad maha istutatud ja üle silitatud. Varjuaed sai samuti paar taime lisaks. Pooled kõrred maas ja kui veab, siis homme saavad ka ülejäänud kohale. Kingituspuud istutatud. Selle aasta suurimaks harulduseks on meil nüüd lodjapuu (Viburnum sargentii) `Onondanga`

Männistasime :)
Mulle tegelikult meeldib ka päris puhas, ilma igasugu taimedeta kivimüür. Aga, et meil on seal lisaks kaktustele ja mägisibulatele niikuinii juba üks kääbus-serblane ja jaapani lehis ning müüri alguses kaks imelist mändi, otsustasin sinna veel mõned lisandunud juurde istutada.
Mägimänd (Pinus mugo) `Ophir`. Ilus püstiste okste ja tumeroheliste tihedate okastega, mis sügistalvel värvuvad erekollasteks või isegi oranžideks, ümarkuhikjas sort. Kunagi tulevikus võib tema kõrguseks olla 50-60cm.

Teine kaunitar on samuti ümara kujuga mägimänni sort `Varella`, kes kasvab olenevalt kasvutingimustest 30-60 cm kõrguseks. Tema ei värvu kuidagi, aga see-eest on tal pikad krussis okkad, mis lausa kutsuvad paitama.

Kolmas on veel üsna pisike, aga armas mägimänni nutsak `Sheerwood Compact`. Kasvab tihedaks ca 60 cm kõrguseks ilusaks ümarovaalseks puuks. Ei värvu kuidagi, aga noored okkad näitavad pisut hõbedat.
Nüüd oleks veel vaja üht kääbuskasvulist männisammast, muidu ongi selles müüris kõik, nii kaktused, mägisibulad kui kivid ja nüüd ka okkavormid, väga ümar.

Hädas olen ma Põltsamaalt saadud kibuvitsade ehk liikidega. Imekombel sain päris kogemata nime oma kollasele roosile, keda ma päris kindlasti pole ostnud. Et ta aga on lihtõieline ja väga vähe levinud, olen eksituse andeks andnud. Nüüd oskan ma temaga vähemalt rääkida. Rosa x Harisoni `Matti Hesperia`

Aga kes see on ? Ma pole ometi roosikasvataja, aga ta nägu ei vasta ühelegi liigile, keda himustasin. Nii need segadused aias tekivadki või tekitatakse.

Esmakordselt läks õitsema kollase võhumõõga sort `Berlin Tiger`. Vääääga ilus!

Üks õis oli tal veidi rikkis, sellel oli 4 alumist kroonlehte.

Kuldkirjane iiris (I.chrysographes) õitseb juba pikemat aega, aga tema `Black Form` sel aastal kahjuks õisi ei tee.

Eelmisel aastal istutatud rodgersia `Chocalate Wings` lehtede värvus ei tule pildil nii efektne kui tegelikkuses. Noorem leht on šokolaadipruun, Vananedes muutub ta roheliseks, aga vahepeal on selles esindatud pruun, kollane ja sädelev vask ning mitu tooni rohelist. Täiskasvanuna, kui puhmikus on erineva vanusega lehti, võib ta küll äärmiselt huvitav välja näha.

Oma suure projekti pisikese sabaga liigume ka tasapisi edasi. Nohnii, umber meeter päevas:). Tee jaoks tuli puitu puudus, nüüd, kui saime seda juurde päris korraliku koguse, saab ehk ka teine osa kunagi valmis, kui jälle padusadu ei tule.

iSEMOODI SÕNAJALAÕIED ja JAANIRING

Paaril korral elus oleme näinud kevadist sookurgede tantsu. See on lummav vaatepilt, kaunis, graatsiline ja suursugune. Tänavu toodi jaanireedel ja -laupäeval meile esmakordselt näha oma peenikest peret.

Üks lastest oli üsna sõnakuulmatu. Ta püüdis pidevalt kuskile kaduda või peituda, ema kutsus teda pidevalt korrale

Nii suured küll juba, et ise konnapoeg kätte saada, aga ema nokast oli toit ilmselt parem

Isa kutsele reageeriti nii. Ise oli ta peidus mäeküljel, vaid ta peanupp paistis

Täna on jaanipäev. Nagu tavaks, me sel päeval tööd ei tee. Käime läbi kogu oma aia, hindame kasvavate seisundit, imetleme õisi, vaatame üle, kus on tarvis midagi kohendada, inventeerime ja valime kohti pottides ootel olevaile ja loendame lõplikult tibud. Kes nüüd nina välja pistnud pole, seda enam ei tee.
Esimene kaktus õitseb nädala, mõned neist on saanud veidi kannatada viimase kevadise öökülma ajal, päris välja läks üks rullikkaktus, aga ta ärkas ka oma õnnetuseks liiga vara.
Silmatorkavalt ereda õiega habras viigikaktus (O.fragilis) `Füssen`

Hariliku drüüase (Dryas octopetala) tuulesoeng

Väike, aga tubli. Poolemeetrine korea nulg (A.koreana) `Silberlocke

Vihmaliblikas `Berlin Purple Wine`. Avanemata on veel paar sorti, aga neil on õienuppe veel palju avanemas, kuigi korjasin ära ka täiesti mädanenuid.

Aediiristest on suur osa õitsenud või õitsemist lõpetamas, osa aga alles avab oma nuppe. Esmakordselt näen, et enne jaanipäeva on paljud sordid nakatunud laikhallitusse, neil tuleb hakata lehviku äärmisi lehti ära keerama ja mõnel sordil tuleb tagasi lõigata kogu lehvik.
`Bel Azur`

Esmakordselt näeme oma aias peagi õitevahus amuuri ligustriini sün. amuuri sirel (Syringa amurensis, tal on veel ohtralt sünonüüme). Puu on istutatud 10 aastat tagasi pisikese vitsakesena

Laialehised hortensiad, kes eelmistel aastatel sel ajal õitsesid, alles tekitavad õienuppe. Rasked pojengiõied vaatavad nukralt maa poole. Varjuaed elab suurepäraselt, ta muutub iga päevaga lopsakamaks, sama teevad hostad ja teised laialehised. Nende hulgas kadusid pole
Kiviktaimlast on kadunud keramadar sün kurdistani krutsianell, kelle ma pean ilmtingimata tagasi saama. Paar kadunukest on toodud mulle tagasi päris ilma küsimata. Ma tean ammu, et ühelegi taimele ei tule kasuks, kui temast labidaga tükk lüüa. Nii kare päikesesilm ` Lorraine Sunshine` kui suur härjasilm `Brodway Lights` läksid just selle nahka, aga nemad on nüüd õnnelikult tagasi. Jagama muidugi peab, teen seda alati rõõmuga. Aga selleks tuleb enamasti üles võtta kogu taim, korralikult tükeldada ja siis noorendatud tagasi istutada. Mida rohkem jagada, seda ilusamaks enamasti taimed muutuvad ja seda rohkem neid saab. Hädakorral saab siis mõne harulduse ka tagasi.  Öeldu ei kehti siberlaste suhtes, neid on parem mitte torkida.
Kiviktaimlas on kõige enam kannatada saanud padjandfloksid, õnneks on alles kogu peenem kraam. Veidi on kannatanud kassisabad, aga nemad on kosumas.
Vesiroosid on elus vaatamata hoiutiigi halbadele, väga madalatele veeoludele, seetõttu õitsevad sel aastal tavapärasest tagasihoidlikumalt. Hukkunud on aga mõlemad pontedeeriad.
Üldiselt võib püsikutega rahule jääda, erakordselt vihmane sügis ja lumeta karmi pakasega (meil püsis temperatuur 18 päeva 25-30 külmakraadi vahel), kartsin palju hullemat.
 Puittaimedest olen ilma kõigist sinistest habeõitest, nii liigist kui sortidest. `Worcester Gold` hingitseb veel kuidagi, aga päris elulooma temast ilmselt ei saa. Liiki proovin uuesti, ta lihtsalt on seda väärt, aga sorte enam mitte.
Täna korjasime esimese korvitäie puravikke.
Hommikupoolikul oli ilm väga külm, sooja vaid+7C. Nüüd õhtupoolikul tundub asi paranevat, kraadiklaas näitab juba +14,7C ja kõle tuul hakkab ka vaiksemaks jääma.
Peale väikest pausi jätkan pargipoolega.