VIHMAPÜHAD

Sajab! Sajab juba kolmandat päeva. Tore on, vett oli juba hädasti vaja. Kohe väga.
Laupäeva hommik algas kerge sabinaga. Mis pärastpoole juhtus, ei teagi täpselt, sest olime kodunt ära päris pikalt. Enne tagasisõitu põikasime Tsiili juurest läbi. Kohale oli vaja toimetada etiketid ja vahetada raamatuid. Et sadas, siis aiatiirust ma loobusin, aga trepilt vaadates, avanes aiale lummav vaatepilt. Jah, paari aastaga on endisest võsast ärganud ilus aed.
Koduteel olid teede ääred lompides. Sadu ei kavatsenudki lõppeda, päev jätkus tubaselt.
Pühapäev oli paduvihmahoogude päralt. Need vaheldusid tiheda uduvihmaga, sajuta polnud hetkegi. Ega ma kurvastanud, las kastabki. Päeva veetsin okaspuudega, need olid Raamatus.
Täna sibistas terve hommikupooliku, aga lõuna paiku ilmutas end päike. Ohh, kui kaks päeva pole aeda saanud, siis nüüd lõpuks ometi.
Võtsin fotoka, et teen korraliku ringkäigu ja pildistan kõike, kes ette jäävad. Aga võta näpust, kõik mu ilusad unistused ja head plaanid lendasid vastu taevast või hoopis taevast alla :) Sain teha paar plõksu, kui järjekordne tõsine hoog mu tuppa kamandas. Ise oleksin selle veel ära kannatanud, aga pildistamisega oli lõpp. Olen vihma pärast juba ühest aparaadist ilma jäänud, nüüd olen veidi targem. Veidi hiljem tuli peotäis rahet ja siis jälle vihma ja veelkord vihma ja siis uuesti vihma. Korraks meilt läbi sõitnud põlvakas rääkis, et neil oli lund sadanud!
Midagi ma siiski jäädvustasin tänasest päevast.
See lumeroos ootab veel. Sain ta nimetuna kingituseks ja nüüd on ta lihtsalt austria kollane. (No ei kirjuta ma suurt tähte, kohe nimelt ei tee seda).

`Tricastin`

ja see on lihtsalt üks  ilusa värvusega, alati rikkaliku õitsemisega seemik, peaks talle nime leiutama.

Kohustuslikke pilte krookustest, võrkiiristest ja muudest kevadistest pisitegelastest ma täna teha ei tahtnud, olen neid varem nõrkemiseni pildistanud. Mitmed lumeroosi sordid on aga veel välja kasvamata ja päris nupus.
Hoopis rohkem huvitasid mind puud, kelle seisukorda veel nädal tagasi päriselt hinnata ei osanudki.
Kõige lähemal lumeroosidele on tulbipuud, liik ise ulatub tänavu hekist kõrgemale ja tunneb end hästi. Möödunud aastast pärit kirjude lehtedega tulbipuu `Aureo-Marginata` on vaatamata lumetule talvele ladvapungani elus.

Vahtrad on stardivalmis. Hõbevaher (Acer sachharinum) `Wieri`

Edasi ma ei jõudnudki. Ma tean küll, et uued ja erilised on kõik elus, aga pungi oleks nüüd peale vihma tahtnud küll lähemalt silmitseda. Korraks mõtlesin, et tegelikult peaks aeda minnes ka statiivi kaasa võtma, aga tuules õõtsuvaid oksi ma siiski mingitmoodi fikseerida ikkagi ei saa.

POTIMAJANDUS ja mõned muud uudised ka.

Mulle meeldivad toalilled, aga ainult siis, kui nad on tõesti toas, mitte aknalaudadel. Kui neid potsikuid keegi sinna tekitada püüabki, siis ma aina kolin neid sealt ära. Mis teha, kui mul selline kiiks on :)
Aga kui kevad pähe ja südamesse jõuab, siis kaovad ka kõik mu põhimõtted ja oma esimestest külvatud seemnetest kasvavad taimed just aknalaual, sest ilma hea roheliseta pole võimalik korralikku, maitsvat ja hästi lõhnavat toitu valmistada. Maitsetaimed külvan varakult. Kui nad otsa lõppevad, teen korduskülvid.
Aedportulak. Inimesed tunnevad teda lihtsalt suvelillena, aga minu jaoks on ta kevadiste salatite suurepärane hapukas koostisosa. Ilus ka.

Basiilik lihtsalt peab olema nii maitse kui uimastava lõhna pärast. Kõik mu külvid on väga tihedad ja mõned sordid külvan ka segamini. Kui vahelt väljalõigatud taimed on kasutatud, lähevad ülejäänud kasvuhoonesse tomatite vahele. Siis ei ole karta, et tomatitaimed mingeid nakkusi endale külge korjavad.

Koriandrita ei saa samuti

ja rosmariin on mu köögis samuti kohustuslik maitsetaim

Tänavune kevad mulle meeldib. Till, põldkännak (lambasalat), lehtsalat ja spinat on kasvuhoones üleval ja üsna pea tarbimiskõlblikud. Esialgu hoian neil katteloori peal.
Karulauk kasvab suure mürinaga :) Kogu pärnaalune on roheline-roheline.
Tomat ja paksoi e. hiina lehtnaeris kasvavad ja kosuvad veel toas. Aga nemad pole aknalaual, vaid akna alla ajutiselt paigutatud vanal köögilaual.
Täna kolisin enamuse inglastest kasvukasse, sombune ilm oli selleks päris soodne. Esimesed, kes sinna said, pidasid katteloorikuhja all vastu ka -10C. Nad lihtsalt kasvavad mühinal ja ei mahu enam kuidagi lauale ära. Tuppa jäi veel 13 potti. Neis on taimed, kes on nii pikaks kasvanud, et vajaksid loori jaoks karkassi ja seda me neile ehitama ei hakka.
Nädal oli perekondlikult sündmusterohke. Mu "poolkaksikud" said jälle aasta vanemaks ja noorim ei pea enam rendipinnal konutama, vaid kolis päris oma koju.
Ja ühe imeliku uudise sain ka. Meie eesti keele komisjon (ei teagi, mis ta täpne nimi on) on hakanud eesti keelt reformima, nii, et tegelikult oleme me kõik nüüd kirjaoskamatud. Jajah, ma oleksin pidanud kirjutama, et kasvuhoones kasvab Hiina lehtnaeris ja korea kannike on samuti täiesti vigases eesti keeles kirja pandud, õige oleks Korea kannike jne, jne. Ja USA majandust kõigutas kõvasti suur depressioon, mitte Suur Depressioon. Sama on Suure Isamaasõja ja veel mõne sõrmedesse harjunud ajaloosündmusega, mida mitukümmend aastat kirjutati suurte tähtedega.
 Mis nüüd taimedesse puutub, siis nendega on lihtne. Ladina keelt pole veel keegi ümber teinud ja ega ma neid eestikeelseid nimesid ju eriti kasutagi. Aga kuidas mujal nende suurte või väikeste tähtedega on, ei teagi, ja küsida pole ka kuskilt. Aga ikkagi jääb mõistetamatuks, mis neil keeleinimestel viga on, et nüüd on kõik ümber ja uueks vaja teha.

PROOVISIN ÄRA :)

Aitäh, Tii! Tekitasin ilusatele õitele ja lehtedele küll kehva tausta, aga tegu ise õnnestus :)

Öösel ei viitsinud rohkem proovida. Täna katsetasin erinevaid variante ja tekitasin tausta ka. Kõike siia üles ei lao. Päris hea moodus lohepostituste vältimiseks

MÄRTSIPÄEVIK

Eks sest lumerohketele talvedele järgnenud, aednikule tänavusest erilisest märtsist  ole juba kirjutatud küll, aga kui vaatasin oma märkmeid, siis kokkuvõte tuli päris huvitav. Kuigi kuu tundus tavatult soe, oli selles päevi, kus temperatuur varjus tõusis üle 10 kraadi vaid 5, ränki külmapäevi (suhtelisi võrreldes eelnenud soojaga) samuti 5, sh lumepäevi 3, vingeid tuulepäevi 9, tormipäevi/öid 3, absoluutselt tuuletuid päevi 3, hallahommikuid 8. Päevi, kus päike paistis kogu päeva oli 6, vihma sadas vaid 2-l päeval. Ülejäänud olid kas sombused või osalise päikesega, kraadiklaas püsis (ikka varjus)  kuni 10 kraadi juures ja tuul oli nõrk või keskmine, ööd püsisid aga ikka 0 lähedal või sellest veidi madalamal. Kahel viimasel päeval aga -3,9 ja - 4,2C
Olgu, kuidas oli, aga kuu oli kokkuvõttes mõnus ja laskis üle hulga aja aias toimetada nii nagu me oleme harjunud aprilli lõpus tegema. Tasapisi edasi liikudes oli aega vaadata üle kõik taimed ja tänaseks on meie aed puhas 99%, nipet-näpet on veel liigutada. Kui lumi sulas, tundus aed päris puhas olevat, aga kui hakkasime täpsemalt vaatama ja veidi koristama, siis seda rämpsu jätkus ikkagi päris mitmeks korralikuks lõkkeks :). Taimed ja igasugu pungad aga ei kiirusta sugugi nii nagu inimene. Kuigi uudishimulikke ninakesi on küllaga, on enamus taimi siiski veel ärkamata. Küllap nemad teavad, millal on see kõige õigem aeg kasvu alustada.
Tavapärastele tegevustele lisaks otsustasime lüüa hingekella  nüüdseks mitmeid kordi nime vahetanud sahhalini pargitatrale, kes mõned päevad tagasi sai ka uue ladinakeelse nime Reynoutria sachalinensis vana Fallopia sachalinensis asemele. Kuna tal olid päris suured pungad ja me ei tahtnud neid kasvama lasta, alustasimegi mürgitamise asemel põletusmatusega.

Lehtede ja muu rämpsu koristamise vaheaegadel vaatasime üle puud, mõnel on vaja veidi võra korrastada, aga mahlajooksu ajal lehtpuid puutuda ei saa. Vähemalt on selge, kes suvel saagi vajavad. Aga meie "pruudist" on saanud tõeline sammaldunud kõdunev rauk ja praegu ei oskagi seisukohta võtta, mis temast edasi saamas on. "Alvis" on elanud 3,5 luuviljalise elu ja kuigi ta pidi olema omajuurne, ei ole me mitmekümne aasta jooksul näinud mitte ühtki noort puud kuskilt tulemas. Üle-eelmisel aastal väljalõigatud mädanenud tüvi on küll noori oksi kasvatanud, aga kui kaua ta vastu peab, ei oska arvata.

Õues õitsevad tavapärased kevadlilled, aga toas on juba suur suvi :)
Inglased elavad veel vana kodumaa rütmides ja nii puhkeb neid üha enam õitsele.
Pinnakatja Ourisia macrophylla `Snowflake`, kes mõned päevad tagasi ristiti kena omamaise nimega ja on nüüdsest suurelehine kubernerilill, võlus mind kõigepealt oma tumeroheliste läikivate lehtede ja bordoopunaste vartega.

Õide puhkedes tõstis ta oma õievarred kõrgele üles, kutsudes oma puhasvalgeid, ilusate kroonlehtedega õisi imetlema

Ussilakad on samuti toredad tegelased.
Nii avaneb dauuria ussilakk (Paris verticillata)

ja selline näeb ta välja puhkenult

Harilik ussilakk (Paris quadrifolia) on vähemalt potis, eelmisest hoopis kõrgema kasvuga

Sain lisa ka oma ammustele lemmikutele, kuutõverohtudele
Imeilusate õitega, jõulise kasvu ja ülisuurte lehtedega ida-kuutõverohi (Polygonatum orientale)

Osa tulnukaid viisin üleeile kasvuhoonesse mitmekordse katteloori alla. Kohta oli vaja ka 26. 03 külvatud tomateile ja paksoitaimedele, kes alustasid tärkamist 29.03 ja 30-ks olid kõik üleval. Ma ei külva kunagi liiga vara, siis napib valgust ja kütteta kasvuhoonesse neid veninuid ikka varem viia ei saa kui mai keskpaiku.
Kell on edasi keeratud ja mulle see üleüldse ei meeldi, eelistaksin ikka päikese järgi elamist. Nüüd ei tule õhtu kella järgi und ja hommik ei alga ka sugugi kella järgi. Kogu rütm on mõneks ajaks sassis. Mu meelest ei pea sugugi südaööni väljas rügama, hommikud on aga külmad ja suvel kastesed, nii, et ka varahommikune aeg pole aia tarvis paslik.
Täna hommikul oli maas kerge lumekirme, külma - 3,6C, keskpäeval +2C, sombune.

ÕNNEPÄEV

Kevad on lõpuks ametlikult paar tundi jõudnud kohal olla. Paksu lume, tugeva lõunatuule ja lumetuisu ning -0,6C-ga.
 Aga õnnepäev algas juba keskööl, kohe tänase kuupäevanumbri kukkumisel. See pole mingi nali. Sellise huvitava päeva kuulutasid välja ÜRO Peaassambleesse kuulunud riigid ning esmakordselt tähistati teda ülemaailmsena eelmisel aastal.
 Hulk erinevaid imelikke tähtpäevi on täna veel, aga need kaks on minu jaoks olulisimad.
Õnneks pole tegelikult üldse palju vaja, piisab mõnest avanenud õiest. Kõik oleneb sellest, kuidas mingisse sündmusse suhtuda ja millest rõõmu tunda.
`Arctic Wings"

`Brimstone Butterfly`

Vanarahvas räägib, et kust puhub tuul kevadisel pööripäeval, puhub ta terve kevade ning kogu kevad on viludavõitu. Saab näha.
Veel on märgatud, et kui sel päeval sajab lund, sajab teda kevadel veel mitmel korral.

PILV PUISTAB LUND...

Et ka aastate pärast midagi mäletaks, tuleb mõned kuupäevad ikkagi kirja panna, nii igav, kui see ka pole.
Liiga vara saabunud soojalainele, kus meil maksimaalne t oli 11. märtsil 15,6C, järgnes vaatamata sellele, et ükski ilmaportaal seda ette ei näinud ega lubanud, järsk hüpe miinustesse.
Pühapäeval 15.03 ei uskunud ma ärgates oma silmi, ööga oli maha sadanud umbes 10cm paksune lumekiht.  Temperatuur püsis 0C ümber, tihe lumesadu jätkus lörtsisarnase asjaga ja vajutas kogu kohevuse kokku. Õhtul hakkas kraadiklaas langema -2,9C, tuul tugevnes korraliku maruni, segamini tuiskas lund ja lörtsi. Esmaspäevane päev oli samasugune, midagi sadas, külma-0,6, õhtul -4C, tuul oli vaiksemaks muutunud.
Vastu teisipäeva 17.03, oli kohal juba korralik külm -9,6C ja tänased näiduks oli hommikul -8,2C, nüüd keskpäeval +3,3C. Kaks viimast päeva eredat päikest on lumest järele jätnud aukliku, lapilise kirmekese, mis külmadel öödel taimedele mingit kaitset ei paku.
Kui poleks olnud vahepealseid kevadilmu, poleks halba midagi. Tavalised, isegi soojapoolsed märtsi külmakraadid, aga nüüdne kukkumine 25 kraadise amplituudiga, oli arenema hakanud taimede jaoks üsna jõhker. Meil näitasid rohelist isegi päevaliiliad. Et Aial hea oleks, oleks tore, kui mõõdukas jahedus püsiks vähemalt paar nädalat. Ma arvan, et see nii ka on.

Aga see, mis mu tibud 4 päevaga korda on saatnud, on hoopis huvitavam
Enamik taimi- kolmiklilled, kuutõverohud, ussilakad- saabusid sellistena.

Kohe süüa ja juua saades. s.t. peale potistamise, hakkas neil kiire

aga see kullake, eestikeelse nimeta Trillium discolor (hmm, tuleb jälle nimekomisjonile teada anda) üllatas mind täna niimoodi

Õiealgmed olid juba pühapäeval s.t. üleeile näha mitmel epimeediumil. Kõige virgem neid peatselt avama on  ülisuure õiega kollakasvalge Epimedium franchetii `Brimstone Butterfly`, ka temal pole õiget eestikeelset vastet

Püsikud tulid kohale peamiselt juurtena, suuremad või väiksemad pungaalgmed olid muidugi pisut näha :), täna on nad kõik sellised nagu kullerkupp (Trollius x cultorum)`Alabaster`

Üldiselt ma pole kirjulehiste suur austaja. Kui aias on õisi piisavalt, siis peaks seal minu jaoks olema pigem palju rohelist, kui et üldmuljet rahutuks tegevaid lisavärve. Seepärast kahtlesin ma tellides päris kõvasti, kas tahta kirjulehist karusõrga või mitte. Lõpuks panin ta korvi, sest niigi roheliste sõnajalgade vahel võiks poolvarjus ju ka pisut värvi olla. Nüüd olen ma tema tumerohelistesse läikivatesse, kullaga raamitud ja täpitud lehtedesse lausa armunud :)

Minu jaoks on täiesti tundmatu taim, pinnakatja Ourisia `Sonwflake`. Ka meie taimenimede andmebaasi jaoks on ta tundmatu isend, mis siis, et ta mul laual ilutseb

Ja kogu see varandus mis pildil ja mis siit veel puudub, on mõeldud nende hiilgust esile tooma
Ilmselt kõik sõnajalafriigid tellisid endale pitsivahuse karvik- astelsõnajala (Polystichum setiferum) `Plumosum Densum`i`

Varvas-adiantum `Miss Sharples` puudus Eestimaalt samuti. Nüüd on ta paaris aias olemas.

Aga sellel tähk-roodjalal (Blechnum spicant) pole veel nimegi, ta peab saama hakkama numbriga BR68

Koostasin eestikeelsete nimedeta taimede loetelu nimekomisjonile, neid on minul 11.

Edit 19.03. Pidin parandama pealkirja mineviku olevikuks:) Tänase ööga on uuesti sadanud üle 15 cm kohevat lund. Tuleb jälle teeradasid puhurdama hakata.

Sellised lood siis meil!

IMELINE MÄRTS

Minu jaoks on märts alati olnud mõttetu, pikalt vinduv ülearune kuu.
Hilissügis peab olema. Korrastamist vajavad fotod, taimetabelid ja igasugu muud märkmed. Parim aeg aia-aasta kokkuvõtete tegemiseks, kõik on veel värskelt meeles.Aasta lõpp on meie kodus pidude päralt, suur osa mu suguvõsast on otsustanud detsembris sündida ja isegi mehe oskasin endale Amburite hulgast valida  :) lisanduvad veel igasugu aastalõpupühad.
Ja talv peab ka olema. See on ilus aeg mõtete selgimiseks, lugemiseks, lubatud kirjutiste alustamiseks ja lõpetamiseks,  plaanide pidamiseks ja käsitööks. Sel aastal ma küll end sellele ei pühendanud, suure surmaga sain valmis ühed suured meestesokid ja üks pisikeseks jäänud kampsik sai jupikese pikemaks. Mis teha, kui kõigile on kootud valmis mitme aasta varud.
Veebruari lõpus hakkavad aga mõtted imelikke radu käima. Näpud, selle asemel, et mingit tõsist tööd teha, klõpsivad aga hoopiski taimepakkujate linkidel ja ei saa enne rahu, kui tellimused saadetud. Nii palju on ilmas taimi, milleta normaalne elu kuidagi võimalik pole. Hädavajalikud puittaimed ja muu tellitud, algab tavaliselt tüütu märts. Talvised askeldused enam ei tõmba, aga lumehangedes pole ka mingit mõtet mütata ja nii siis uitadki sihitult oma elamises. Kui raamatuid poleks, siis ei teakski, mida ajaga peale hakata. Mitte, et midagi teha poleks. On ikka.
Tänavune on pisut teistsugune, juba veebruari lõpus võis aias liigutama hakata ja märtsi soojus laskis aia enamvähem puhtaks teha. Siis aga hakkasid helisema kõik kellad:) Välk lõi sisse ja Edromi ühistellimusest lihtsalt pidi osa võtma. Kast suure varandusega jõudis kohale eile 13.03. Olin ette valmistanud potid ja tellinud mulla, mis meil sügisel otsa sai. Bauhof täitis oma kohustuse aga suure hilinemisega pärast paari e-kirja ja kurja kõnet. Nii saabuski lubatud koorem kohale alles eile ja selge, kohe potistama hakata ei saa,  muld vajas soojendamist ja vetitamist. Ja nii kõndisin ma ringi nagu haige, vaatasin oma taimenutsakaid ja muudkui õhkasin ja silitasin neid.
Täna oli pidu :) Meil oli mingi telepaatiline side Thelaga, kohe taimi uurides kippusin laulma nagu temagi "Oh, Happy Day" :D Ju on kõik aiainimesed ikka ühtmoodi kiiksuga. Ja kui ma juba taimi potistasin, mõtlesin endamisi, et ma hakkan ikka päris tõsiselt aru saama narkomaanide hingeelust. Kui saad oma doosi kätte, hõljud tükk aega kui pilvedel. Su silme all areneb kiiresti elu müsteerium- mõned lehed alustavad lahtirullumist ja -keerdumist, kuskilt olematusest tekivad õrnrohelised, haprad lehekesed, kõik pungad sirutuvad kasvu alustades valguse poole, päevavalgele vupsavad õitealgmed.
 Kuigi mul on esimesed maitsetaimede- bassilikud, aedportulak ja koriandrid- külvid tehtud juba 2 nädalat tagasi, pole see üldse sama tunne, mis üht ilutaime lahti harutades ja istutades. Soe muld on kätele kui balsam. Istutan alati kinnasteta, sest taimed vajavad mu käe puudutust., meil peab tekkima side.
Nii see algas, kõik on veel enamvähem korras ja puhas

enamik taimi ootab oma järge veel kastis

 Potistatud taimed ühele lauale ei mahtunud, appi tuli võtta ka laste oma.

Täna kaitsesin neid ereda päikese eest, seetõttu ei saanud ma neist kehvas valguses ühekaupa korralikke pilte Aga istikute kvaliteedist annavad aimu hariliku küüvitsa `Macrophylla` taimed. Sõnajalgadest ma ei räägigi. Nemad on klass omaette ja mitte ükski teine lehtilus nende pitsigraafika vastu ei saa.

Kogu taimenimekiri on postitamiseks liiga pikk. Kokkuvõtteks - 10 liiki/vormi sõnajalgu, 3 kolmiklille liiki, 6 epimeediumi sorti ja kaptenilill (ta oli veel hiljaaegu epimeediumi perekonna liige), 3 liiki ussilakka (Paris), 2 uut kõreliilia sorti, 3 liiki kuutõverohtusid, 15 muud igihaljast ja heitlehist varjutaime, kellest vähemalt pooli olin vaid fotodel näinud. Kokku ootab  väljaistutamist 51 taime, mõned jagunesid tükkideks ja neid kokku suruda polnud mõtet. Ja nagu aednikele kohane, tegime kohe  esimese väikese vahetuse :)
Selline ebatavaline märts siis tänavu!