PINGID

Kui palju peaks ühes aias olema pinke? Väikeses aias pole see probleem. Aga suures? Arvan, et neid ei saa kunagi olla liiga palju
Ja millised nad peaksid siis olema? Kas see võiks olla terrass hommikukohvi joomiseks, kus külmade ilmade tõttu on vaasid praegu veel suvelilledega täitmata

või muust aiapinnast kõrgemale tõstetud lõõskava suvepäikese eest varju pakkuv lehtla
või hoopis pingike istutamist ootavate taimede juures?
Aga võibolla peaksid nad olema hoopis noorte kasvavate puude juurde peidetud pingid kahele?

Või piisab ka lihtsatest pakkudest

või peaks abikaasa neid ka pisut töötlema
või peaks see olema lihtsalt pooleks lõigatud puutüvedest pingikaar lõkkeplatsi juures
või hoopis paar suuremat kivi aiarännakult tulles tuge pakkumas
või hoopis mõnus õhtune grillimisnurk?
Ei tea. Aga meie aias on nad kõik olemas.

Ja kui sa jalutades leiad mahti neil istuda ja võtta aega vaatamiseks ja vaatad, siis sa äkki märkad. Märkad kui kaunid ja erinevad on puude puhkevad pungad, kui imelised sirged, väänduvad, kaarduvad või jäigad võivad olla nende võrsed ja oksad. Millised võivad olla puude lehed - läikivad ja matid, siledad ja karvased, suured ja väikesed. Sa imetled lehtivate puude kevadvärvi - hele-helerohelist, hallikat, hõbedast, kuldset, pronksjat, punakat, oranzikat, peaaegu musta.

Sa oled äkki saanud nägijaks. Ja ühtäkki oskad hinnata seda habrast ja üürikest ilu, mida pakub sulle siinsamas sinu kõrval sirguv puu või põõsas.

Ja kui sa pole praegu õnnelik, siis ei ole sa seda kunagi.

AIA LUGU e. fotoaparaadi ja labidaga vol.5

Kaheksa aasta jooksul oli taimede hulk kasvanud aukartustäratavaks. Nende ees olid juba taandunud köögiviljapeenrad ning järg oli maasikate käes. Lilled, nii kõrged kui madalad püsikud, sibullilled ja iirised olid istutatud kõik saamise järjekorras ümber maja ja nende vaatlemiseks oli vaja aiast välja minna või nende vahel kõndida. Taimede hulk küündis toona 2500-ni.

Professionaalseid aiakujundajaid polnud tol ajal abiks võtta ja ega me vist poleks tahtnudki. Tegime ja kujundasime oma aeda parema äratundmise järgi.

Maja ees kitsal 7 -meetrisel ja umbes 20 meetri pikkusel ribal kasvasid meil marjapõõsad. Need kaevasime välja, noorendasime ja istutasime ümber lõuna pool asuvale väikesele põllumaalapile. Selle asemele rajasime madalakasvulistele püsikutele ja alpitaimedele oma nurgakese. Et kuumadel suvepäevadel säiliks mullas piisavalt niiskust ja kõrgel mägedes kasvavate taimede juurekesed oleksid jahedas paigutasime sinna ka hulgaliselt kive. Kuna meid ümbritsesid tihedalt sovhoosipõllud, siis oli seda väärt materjali põlluservadesse kogutud hunnikutest vabalt võtta.

Käisin sovhoosi direktorilt abi palumas ja ta lubas meile pisut maad juurde. Kõigepealt istutasime ümber juba päris korraliku kuuseheki. Tegime seda esimesel mail. Kogu hekk juurdus korralikult ja läks kenasti kasvame. Kogu lisandunud maa kaevasime koos abikaasaga üksteise kõrval töötades läbi ja korjasime välja umbrohujuured. Seejärel hakkasime taimi ümber istutama. Arvestasime taimede vajadusi mullastiku, niiskuse ja valguse suhtes ning nende välimust. Aga samavõrd ka päikese liikumise suunda, valguse ja varjude mängu, et lilli oleks võimalik ka erinevatel kellaaegadel vaadelda. Põhikollektsiooniks olid meie aias liiliad. Nende eri sortide ja liikide vahele istutasime püsikuid, et suviti telliskivikõvaks kuivavas savimaas niiskust hoida. Et sibullilled jagavad õiteilu isegi küllaga, valisime püsikuid kasvukuju ja lehtede värvi järgi. Liialt pealetükkivate õitega lilled ei oleks lasknud väärikatel liiliatel ja iiristel mõjule pääseda. Hea tausta andsid üksikud tumerohelised pojengipõõsad ja madalad pinnakatjad. Värvikirevust mahendasid rühmiti istutatud hallikate lehtede või valgete õitega lilled. Oma eripärase lehestikuga võlusid meid korstlehed, tiarellid ja rodgersiad.

Selline isetegemine nõudis ka sagedasi parandusi, peamiseks põhjuseks oli aga üha uute taimede lisandumine, mis nõudis aeg-ajalt järjekordset lillede ümbergrupeerimist. Headeks abilisteks vigade avastamisel olid omaenda aiast tehtud fotod, kus iga väiksemgi vääratus kohe silma torkas.

Aia ümbertõstmine kestis kaks aastat, sest igal taimel on ka oma istutusaeg. Seni lillede all olnud maale külvasime muru ja muruplatsi põhjakülge istutasime hekiks püramiidelupuud. Puutumata jäi "pensionäride park". See oli kord juba istutatud tühjale maale ning sirguvad puukesed hakkasid end näitama.

Nüüd oli meil tekkinud tõeline õuetuba, kus oli ruumi jalutada, istuda ning nautida ilusaid õhtuid, lilli ning ümbritsevaid vaateid. Hiljem kui meie aeda külastasid tuntud haljastajad, nentisid nad, et meil on tegemist klassikalise raamistutusega. Taimi paigutades ei olnud me sellest midagi kuulnud. Tegime nii nagu tundis hing tundis ja käskis süda.

järgneb....

POJENGID I

Pojengidel on meie aias kindel koht. Oleme aga eelistanud õrnemaid, graatsilisema õiega lihtõielisi, jaapani-ja anemooniõielisi ning üksikuid täidisõielisi sorte. Paar päeva tagasi puhkes meil väga haruldane valgeõieline liik Paeonia coralleana, millel veel puudub eestikeelne nimi. Ilusa tumerohelise lehestiku ning ainulaadsete seemnekupardega, mis avanedes meenutavad tulipunaseid õisi, liik on täiesti külmakindel.
Eelmisega samal ajal õitseb meil samuti vähelevinud liik lagodehhi pojeng (Paeonia mlokosewitschii). Pojeng on tähelepanuväärne oma hele-sidrunkollaste õite ja erilise halli lehestiku, mille servas on kitsas tumepunane rant ning lehekuju poolest.
Õitsema hakkas ka meil paljudele tuntud ning aedades sageli kohatav ahtalehine pojeng (Paeonia tenuifolia). Ilusad on nii tema õied, eriline lehestik ja ka nupud.

AIA LUGU e. lumepall veeres vol.4

Tartu AMS-i kursustel õppides tutvusin ühe lektori Magda Knolliga, kellest teadsin, et tal oli suurim iiristekollektsioon Eestis. Kui ta korraldas oma aias lahtiste uste päevad, söandasime ka meie sinna minna.

Sellist vaatepilti, mis selles aias avanes, ei osanud me aga ka oma kõige paremas unenäos ette kujutada. Aed võlus ja rabas oma unikaalse reljeefi ning sordi-ja liigirikkusega.

Sajad ja sajad suured, vikerkaarevärvilised ja imeliselt lõhnavad aediiriste õied võtsid sõnatuks. Ja ma tõesti istusin mitu tundi lausumata ühtki sõna. Iirised olid mulle meeldinud juba lapsena, sest olin neid näinud kooliaias. Aga, et nad sellised võiksid olla, oli uskumatu. See külakäik pani aluse meie iiristekollektsioonile ja aastatepikkusele sõprusele. Tänaseks ei ole kahjuks enam suurt lillesõpra ega ka tema aeda.

Meie kõige esimeseks ja suuremaks kollektsiooniks olid gladioolid. Neid kasvatati toona sibullillekasvatajate poolt kõige rohkem ja istutusmaterjal oli võrdlemisi hästi kättesaadav. Tellisin neid ka tuntud lillekasvatajatelt nii Lätist kui Venemaalt. Tülikaid tugikeppe meie gladioolid ei vajanud, sest istutasime varakevadel kui maapind oli vaevalt sulanud nad 15-20 cm sügavusele. Niimoodi kasvatasid nad tugeva juurekava. Ettekasvatatud ja kõrgele istutatud sibulate juurestik ei arene nii nagu tarvis ning lilled ei ole seisukindlad. Gladiool on tark lill - ta ei tärka enne öökülmade möödumist.

1985.a. 1. septembril, me noorima tütre esimesel koolipäeval avasime koos Magdaga Otepääl esimese gladioolinäituse. Külastajaid oli palju ja peale näituse moodustati ka Eesti Gladioolikasvatajate Klubi, kuhu meie aga ei astunud. Tartus elades oli alati probleemiks nende hilissügisene ülesvõtmine. Selleks oli tavaliselt vaid üks või äärmisel juhul kaks nädalalõppu, sest liiga vara ülesvõetud sibulad pole veel korralikult küpsenud. Mitmel aastal tegime seda tööd paduvihmaga või lumelörtsiga. Probleemiks oli ka nende hilissügisene kuivatamine ja talvine hoiustamine. Kinkisime oma 200 sordist koosneva kollektsiooni teisele kollektsionäärile.

Seda Otepää näitust oli tulnud külastama üks Lätimaa suurimaid taimekollektsionääre Dezija Skimele. Edasi läks kõik väga kiiresti. Tutvustasime talle oma ja ka teisi Eestimaa aedu, tema omakorda meile Lätimaa kuulsaid aedu ja aednikke ning sordiaretajaid. Suhtlesime aastaid. Esimest korda tema aeda külastades sain ainult peavalu. Kuigi tundsin juba päris hästi taimi, võttis sealne sortiment silmade ees kirjuks.

Edasi viis taimejaht meid üha uutesse paikadesse kuni Vladivostokini välja. Iga saadud taim õpetas meid ja iga nähtud aed kujundas meie maitset. Tutvusime ka paljude väga huvitavate inimestega, kellest igaüks vääriks väikest raamatut.

1988.aastaks oli meie taimekollektsioonis üle 2000 taksoni taimi. Palju olime ostnud, palju vahetanud. Olin õppinud taimi ka ise üles kasvatama nii seemnetest kui pistokstest ja haljaspistikutest.

Varakevadine õievaht

Selle postituse pidanuks tegema kuu aega tagasi, aga polnud siis veel blogigi.
Aiainimesel on alati rohkem kui neli aastaaega. Kuna tänavu seda päris õiget talve ei olnud, siis saabus ka varakevad tavalisest varem. Üllatav oli aga see, et palju puud õitsesid tavalisest kuu aega varem. Esimesena näitas oma lillakasroosat õieilu madalakasvuline, heitlehine kamtsatka rododendron (Rhododendron camtschatikum). Talle järgnesid kohe kuldsete õitega forsüütiad. Esimene oli nagu tavaliselt laiuv, meetrikõrgune Forsythia "Arnolds Dwarf"

ning kohe järgnesid talle veel kolm sorti "Northen Gold", "Robusta" ja väga sügavkollaste ja suurte õitega püstisekasvuline Forsythia x intermedia "Freja". Kõik sordid on meie aias olnud täiesti külmakindlad ja välja kannatanud ka kõige käredama pakase.
Aiale annavad ruumi ja mõõtme kõrged puud. Eriti efektsed on varakevadel, kui teised puud ja põõsad isegi ei ava veel oma lehepungi, õitsvad sordid ja liigid. Saime ühelt läti sordiaretajalt kingituseks tema aretatud haralise ploomipuu sordi "Alvis" (Prunus cerasifera "Alvis"). Ta on kõige varasem õitsev puu ja hämmastab meid igal aastal oma kordumatu iluga.

mitte ühegi teise puu õied ei asetse nii tihedalt ümber okste. Õitsev puu oleks justkui pikkade varrukatega pruutkleiti riietatud
Mõned päevad hiljem puhkevad ka Prunus cerasifera "Pissardii" roosad õied.

roosavahune puu veidi lähemalt. Mõlemad puud kasvavad meil üsna lähestikku, hoides siiski parajat distantsi, nii et neid on võimalik imetleda üksi ja ka koos. Neid õitsvaid puid vaadeldes saad ehk arugi, miks jaapanlased hindavad nii kõrgelt kirsside õitsemise aega ja mediteerivad perekonniti koos lastega nende juures.

Nädal hiljem hakkavad pakkuma oma õiteilu murelid,

kirsid
ja suur ploomiaed.
Suuri puid vaadeldes märkad ometi kivide vahel looklevat õrn-õhuliste väikeste säravvalgete õiekestega roomavat kirsipuud, mis sarnaneb pigem armsale lillekesele kui puule.
Praegu õitsevad veel läiklehine mahoonia

ning tuhkur enelas "Grefsheim"
Saabunud on ka toomingate ning ööbikute aeg. Harilik toomingas (Prunus padus)
ning selle roosaõieline sort "Colorata". Noor puuke on esialgu ümbritsetud veel võrguga, et talvel kitsed ja jänesed talle liiga tegema ei pääseks.

PENSIONÄRIDE PARK

Meie eriline armastus ja poolehoid kuulus aia rajamisest peale puudele-põõsastele. Kuna meie käsutuses olev pikk ja kitsas maariba oli väike, pidime hoolega kaaluma, keda oma aeda tuua. Ainus koht, kuhu mahtus puid istutama oli aia põhjakülg, kus varem oli olnud pooleldi umbekasvanud tiik. Et see lastele ohtlikuks ei muutuks, olime selle täiteks toonud koormate viisi mulda. Juba oli sinna istutatud tulevane kuusehekk, mis sel ajal küll mingit heki mõõtu välja ei andnud, sest kahelt realt istutatud kuused olid umbes 10-15 cm pikkused.

Pargiks on seda kõige vanemat aiaosa muidugi paljuks nimetada, sest siia on mahtunud vaid mõned puud. Aga tänaseks suureks kasvanud puude alla on ammugi tekkinud praegu nii trendikas samblaaed ja seal kõndides tunned imelist rahu nagu vana metsa all.

Kui kuusehekk oli kasvanud umbes 50cm kõrguseks, hakkas abikaasa teda pügama nii külgedelt kui ladvast. Palusin siis, et ta jätaks puutumata kaks esimest kuuske. Pildil vasakul on näha kui kõrged on täna umbes 27 - aastased puud ning üle 2,5 m kõrguse heki tee poole laiuvad euroopa lehise oksad.
Esimese puuna istutasime aeda mehevenna kingitud siberi seedermänni (Pinus sibirica e. Pinus cembra var.sibirica) ning mis pani aluse kogu nn. "pensionäride pargile". Nüüd on ta võra muutunud talle iseloomulikult laiuvaks, tüvi on muutunud vanemale puule iseloomulikumalt korbalisemaks ja paar aastat tagasi kandis ta oma esimesi käbisid.

Seedermänni ees kasvab sookase põõsasvorm (Betula pubescens "Nana" või Betula pubescens var.nana). Väga madal põõsakujuline aeglasekasvuline vorm, mis peale vihma lõhnab lausa imeliselt.



Seedermänni oks lähemalt
Kolm korraga istutatud väga põnevat kuuske. Esiplaanil on 2 kõrvuti istutatud hariliku kuuse vormi "Inversa" (Picea abies "Inversa), mis igal aastal kasvades muudavad oma kuju. Vasemal suhteliselt madalakasvuline hariliku kuuse vorm "Cupressina" (Picea abies "Cupessina"), mille oksad suunduvad tüve pidi täisnurkselt ülespoole moodustades kitsaskoonusja võra. Keskel üks minu lemmikpuid aias - serbia kuuse rippoksaline vorm (Picea omorica "Pendula" Olles ise äärmiselt sale ja sihvakas, on ta oma oksad laiali sirutanud nagu baleriin.
Siin uuesti aasta pärast Picea abies "Inversa" ühelt küljelt, meenutades mingit eksootilist sarvilist looma...
... ja teiselt küljelt nagu kaks aeda valvavat puudlit.

Siin kasvavad kõrvuti kaks sõpra. Ka puukoolides juhtub mõnikord eksitusi. Paremal kasvava puu saime algul ebatsuugana, et see nn park saaks ka mõned kiirekasvulised puud. Kuna me eriti puid ei tundnud, siis ei osanud ka selles eriti kahelda. Mõne aasta pärast avastasime aga, et see puu nüüd küll ebatsuuga moodi välja ei näe, pigem on see nulg. Aga mis liiki siis? Sõpradest dendroloogide abiga määrati ta ikkagi ära. Tegemist on väga haruldase puuga, mis meie oludes peaks kindlasti olema väga külmaõrn ja karmidel talvedel on noorena määratud hukule. Tema õnneks olime ta istutanud hekile väga lähedale, kus kiiremini kasvavad kuused pakkusid talle kaitset külmade tuulte eest ja kuhu talviti alati kogunes suur lumehang. Nii ei saanud ta kunagi külmakahjustusi. Liigi määramine ei olnud raske, sest erandina on sel nulul jäigad, pealt lõikivad, teravad, torkavad okkad. Tegemist on mandzuuria nuluga (Abies holophylla), kelle looduslik levikuala on Primorje krai kõige lõunapoolsemad alad ja Põhja-Koreas. Üksikuid suuri puid kasvab küll mõnes õppe-kasvatuslikus dendraariumis, aga erakogudes ei ole ma neid kohanud.

Et puudegrupp kiiremini kasvaks, istutasime teiste puude vahele ka mõned kiirekasvulised lehised. Õige varsti jäi teistel puudel kitsaks. Kuna me ei raatsinud siiski ühtki puud maha võtma, laasis abikaasa paar aastat tagasi ühe lehise nii ära, et selle latva jäi vaid väike tutt, aga puu ise oli päästetud. Pildi vasakus servas on ta hästi näha.

Nulu kõrval vasakul kasvab üks kuusk. Esimesel pilgul ja ka ostes oli ta kuusk nagu kuusk ikka....

... aga mis juhtus temaga kevadel. Hariliku kuuse vormil "Lubeckensis" (Picea abies "Lubekensis") on noored võrsed meekollased. Oleks tal vaid veidi rohkem ruumi särada ja uhkeldada.
Kevadel üleni kuldse puu võrsed lähemalt.



siin siis veidi lähemalt veelkord Picea omorica "Pendula", mis võlub oma erakordse kasvukujuga.
ja veidi lähemalt ka Picea abies "Cupressina"
Okaspuude vahele oskasime me mahutada ka ühe lehtpuu - ginnala vahtra (Acer ginnala syn. Acer tataricum var. ginnala. Armas, eriti ilus sügisvärvides puu. Aga et nad kõik sellese aiaossa ikka ära mahuks, siis oleme vahel väga laiuvaid oksi olnud sunnitud välja lõikama. Puu sellest ei kannata, väikset kujunduslõikust võib ju ikka teha.
Sanuti väga erilise võraga kuusk. Tema oksad laiuvad ja ripuvad, suundudes iga ilmakaare poole laiali. Noored võrsed tekivad väga huvitavalt justkui laasunud võrse tippu. Jaapani kuusk (Picea polita). Tema seljataga paistab osa vanast pärnast.
Vana pärn, mille me päris alguses võsast välja puhastasime on näinud kõiki meie tegemisi siin aias. Oleksime ju puid istutanud edasi lõuna poole, aga ette hakkas tulema suvemaja, mille ümbruse istutasime täis veidi teistsuguseid puid.

TULBID. Tänane päev

Tulbid on alati olnud meie ühed kevadised lemmikud ning meie kollektsioonis on neil ikka olnud väike, aga väärikas koht. Kuna alguses oli meil maad vähe, püüdsime hoida nende sortide ja liikide arvu 50 piires. Nii on ka tänasel päeval. Oleme teinud valiku meie lemmiksortide hulgast nii, et oleksid esindatud kõik sordirühmad. Nende hulgas on nii vanu sorte kui ka kõige uuemaid aretisi. Määravaks sordi valikul on tavaliselt õie kuju, kas väga elegantne, korrapärane või siis väga ebaharilik. Kõige armsamateks on siiski jäänud mõned looduslikud liigid. Tulbid on ikka avamaalilled. Möödunud sügisel muretsesin viimased sibulad detsembris. Kuigi oli veel soe, aga et meie ilm on siiski ettearvamatu, leidsid need paar sorti koha külmkasvuhoones. Talv oli aga niisugune, et oleks siiski kohe nad võinud avamaale istutada. Tänavune valik tulpe siis niisugune:

Tulipa sylvestris ehk metstulp

Rosy Wings

Royal Parrot

Super Parrot

Snow Parrot

Lustige Wittwe

Monsella

Nizza

Deirdre

Red Riding Hood

Eric Hofsjö

Yellow Spring Green õis

ja grupp

Fringed Red Riding Hood

Gold Coin


Pinocchio

Aladdin

Cracker
Elisabeth Arden

Diamond

Apeldoorn Elite


Für Elise