TÄNANE PÄEV

Eile õhtul magama minnes andsin endale tõotuse, et olgu ilm milline tahes, homme hommikul hakkan koristama ja teen ühe väääga korraliku lõunasöögi.
Täna hommikul aknast välja vaadates oli ümbrus ikka väga nukker,väga-väga tuuline, sombune, midagi piserdas ülalt alla. Kohe ei kutsugi sinna õue ja nii saangi ma teoks teha oma õilsad kavatsused.
Aga enne suurt tööd oleks vaja veidi piiluda, mis maailmas uudist. Ja kohe juhatatigi mind hea muusika juurde. No kas on veel ilusamat ja mõnusamat ärkamist olemas. Kuulan ja naudin ja... ja üleüldse olengi ma ühe korraliku puhkepäeva ära teeninud.
Ukerdan siis youtubes edasi ja sügavamale ja järjest paremaks asi läheb. Lisaks vaatan oma hostasortide pilte ja mõtlen, et peaks need üles laadima.... Hmm, kui järgiks üht kunagi loetud soovitust: keeraks vaibad rulli, veaks diiavanipadjad laiali, raamatud-ajakirjad ja muud märkmelipakad on niikuinii segamini ja sinna kõige otsa siis keset põrandat tolmuimeja ja kui mees töölt tuleb, siis ütleks, et tead, kallis, suurpuhastus ja.. ja söögiga on ka nagu on. Ei, see ikka ei lähe, selle triki olen korra ära kasutanud ja mul on veel aega küllalt.
Ja mis huvitavat lugemist ikkagi internetis leidub, artikleid ja blogisid ja... Vist peaks koristusfirma tellima, neil ka seda rahakest vast vaja.
Ma kohe tõusen ja hakkan korralikuks. Aga enne vaatan igaks juhuks, kas ma leian mõne Hollandi puukooli. Et kui mu lapsuke järgmisel aastal sealt Hollandimaalt õppimast tuleb, et siis järsku.... Nii, nl ja see kweker, nii vist on aiand. Ohsaaaa! Nüüd ma tean vist küll, mis tunne on ühel viimasel paadialusel kui talle mingit põhjakest näidatakse. Aga see siin pole mingi põhjake, see hostaparadiis on pilgeni täis ja ajab ülegi. Ja hinnad ka poole odavamad kui meil siin. Issver, millised sordid!!!! Oh, enne kui mind mingile võõrutusravile viiakse, peaks ikkagi elamise ära koristama. Ega ma nüüd siis nii laisk ka ole. Ja mis laisk. Abikaasa niikuinii ei viitsi siin netis tuustida ja on siiani rahul sellega, mis ma kokku tassin. Veel veidi, päev on ju ees veel pikk. Aga võib-olla läheks elekter tuulega ära? No see küll ei sobi, siis olen veel internetitu kah. Ei, ma siiski nüüd tõusen ja alustan...

Ja sina jeerum, jeerum küll!!!!!! Mis see siis veel oli? Suures hostamaanias olin segi ajanud udupeene riistapuu sisendid-väljundid. Õnneks jagus mul oidu ssssee sssindrima massin seinast välja tõmmata enne kui ta oma kokkusurutud tolmukotisisu oleks kõik laiali lennutanud. Ohhh, eesti keeles pole veel välja mõeldud neid sõnu, mida praegu lausuda tahaksin. Ma juba mõtlesin, et katus lendas pealt ja kogu õuetorm pääses tuppa. Aga, et miks ta siis nii paks ja valge on? Teistel inimestel läheb silme ees ikka mustaks. Mis minuga siis lahti on? Ja üleüldse, kes käskis nii hoolikas olla ja selle vooliku sealt ära võtta ja korralikult oma kohale panna.... Appi, enne poleks juhuslikult sisseastunud võõras arugi saanud, et mul koristada on vaja. Ja mille eest siis, hakkasin ju just oma lubadust täitma.... ???

Ja kas nüüd siis pean tõesti.... vist küll. Uhhhh, aga enne teen endale selle ehmatuse peale kohvi ja kaasale saab pelmeene ka keeta.
Või tellin homseks kohe kaks koristusfirmat?

HOSTAD. VALMIS!!!

Algul oli meil neid kolm. Kähar hosta (Hosta crispula), süstjalehine hosta (Hosta lancifolia) ja kolmanda nime ei tea õigesti praeguseni. Ka see on meil väga levinud ja ammu tuntud sort/liik?, roheline kuldse randiga, mis õitsemise ajal muutub sama roheliseks nagu leht ise, aga keegi, isegi BA-st, ei oska mulle öelda, kas see nimi, mida ma talle pakuksin, ka õige on.
Et meie aias eriti varju ei ole, istutasime need kolm puhmast murusse kuuseheki ette, mis varjab nende eest kõrvetava lõunapäikese. Hostad edenesid siin hästi ja tasapisi hakkas neile lisa tekkima. Esimesed uued sordid leidsid endale koha vanema basseini juures. Aga neid tekkis järjest enam, nad kohe ise tulid meie juurde. Hakkasime seda loodud rida pikendama.

Kevadel nende kõrval istudes ja neid vaadates tundusid nad mulle kuidagi kurbadena. Miski neile ei meeldinud. Ja nende vahelt niitmine hakkas ka juba peavalu tekitama. Masinaga ei mahtunud enam hästi puhmaste vahele ja selle alt lendavad heinapebred rikkusid lehti.
Kas teha nende ümbrus mustaks? Alles me leppisime kokku, et rohitavat pinda ei suurenda. Aga kuidas siis? Ja niipalju taimi ootas ju veel pottidest väljaistutamist. Kuhu me need muretsetud-ostetud ja nii mitmeks puhuks tehtud kingitused paneme? Mingi materjaliga pind katta? Kooremults risustanuks uhked taimed ning killustik oleks neile liiga terav.

Hostad on väga väärikad ja rahulikud. Nad pakuvad seletamatut turvalisust ja rasketel momentidel isegi lohutust. Ja sunnivad häid mõtteid mõtlema.
Mulle meeldib nende juures viibida. Ja ma tahtsin neid ka kuidagi esile tõsta. Murus hakkasid nad ära kaduma. Ja üleüldse - ega mulle need murusse pistetud taimed kohe kuidagi ei meeldigi.
Aga kõik, mis ma nende juures mõtlesin, mõtteks jäigi.

Ärritavaid kohti oli aias teisigi. Keset muruplatsi, maja ees püsikuaia kõrval vedeles Fibo-kruusa kott. Seda 3 kantmeetrit ei jüudnud keegi liigutada. Traktoriga teda ära lohistada ka ei saanud, koti põhi poleks seda vastu pidanud. Häbiplekk keset õue. Abikaasa oli teda küll hakanud pakkima väiksematesse kottidesse ja siis ära vedanud, aga ega see uus hunnik uues kohas ka erilist silmarõõmu pakkunud.
Ehitusest järele jäänud materjali puistasin peoga toalillepottidesse, et neis veidigi niiskust säilitada ja kasutasime ka terrassil pottides mullapinna kattena.

Põhiliselt oli ta meil mõeldud ja kasutatud vundamendi isoleerimiseks mullast. Kord juuni lõpupäevadel hommikul terrassil kohvi juues tekkis mul aga MÕTE. Aga mis siis, kui.....
Kui töölt tulnud abikaasale sellest rääkisin, milline idee mul tekkis, vaatas ta mulle korraks viltu otsa ja läks ära. Ma siis mõtlesin, et nohjah, ega ma peagi kõike saama, mis pähe tuleb. Aga ta oli juba hostade juures ja kutsus mu sinna, et ma tulgu ja vaadaku, kas nii sobib, sest voolik oli juba peenra piirjooni märkimas.
Ja et seal ei olnud võimalik pinnast ringi kaevata, kasutas ta umbrohu hävitamiseks Roundupi. Hostade kaitseks kasutas ta suuri kilekotte ja lillepotte, mille alla olid taimed mürgitamise ajaks peidetud. 11.07 nägi hostaarium välja selline.

Tükk aega mõtlesime, millega me piirame loodava peenra. Kivid, mida olime kogu aias kasutanud ja mis siia sobinuks, olid meil otsas ja esialgu ei tulnudki head mõtet. Aga kergkruusa külgneva muruga piirnema ka ei saanud panna, sest ta lennanuks siis niidumasina alt lihtsalt minema. Kaalusime erinevaid variante ja jäime pidama puitpalisaadi juures. Esimesed meetrid said kohale juuli lõpus.
Aga et asi oleks väga kindel, asetasime hostade vahele veel umbrohutõrjeks ka ajalehed ja katsime siis need ehitusjäägi- kergkruusaga. Enne seda oleksime pidanud maad mitu päeva kastma, et ajalehtede all oleks esialgu piisavalt niiskust, aga seda tegi meie eest loodus ise. Kogu selle tegevusega kaasnes nii uute sortide istutamine kui vanemate ümberistutamine ja hostade grupeerimine, mis vajas ka korralikult vett ning seda jagati meie rõõmuks tõesti ohtralt.
Veel eile nägi meie istandus selline välja ja eile hilisõhtul saime ka juurde mitu kaunist kingitust, mis tuli siia peenrasse ära mahutada.
Täna hommikul mõni tund tööd ja tulemus on selline. Esialgu segab veidi hele puit ja mürgitatud mururant, aga selle peaks aeg korrastama. Puit muutub hallikamaks-pruunikamaks ja muru peaksvähemalt kevadeks uuesti vastu ranti kasvama. Aga vaatamata ümberistutamisele ja nii mõnegi sordi tükeldamisele-räsimisele, näevad me lemmikud tumedal pinnal hoopis paremad välja.

IIRISED ON KÄES

Iirised on käes !!! Selles kastis siis järgmis(t)e aasta(te) ootused-lootused uutele õitele. Ja juba mahagi istutatud ja vaatamata vihmale ka korralikult kastetud. Iiriste kõik sordid ei pruugi kahjuks küll veel järgmisel aastal end näidata, aga ikkagi.... 12 kääbuskasvulist aediirist ja 7 siberi võhumõõka. Ja neile on tänavu veelgi lisa oodata.
Ja et me täna istutasime, siis homme sajab. See on alati nii olnud.

PEALE VIHMA

Meie oleme siis see õnnistatud paik siin Eestimaal, kus esmaspäeval sadas ühe tunniga maha kolmandik kuunormist. Selle valingule järgnes üks tugev vihmahoog teise järel, vahepeal üritas siiski päike ka pilve tagant piiluda. Teisipäeval aga nuttis kogu taevas sekundikski hinge tõmbamata. Vaadates seda veemöllu ja mitte lihtsalt vihmasadu, vaid veetormi, sest ka tugev tuul räsis-sasis puid ja teisi taimi, tundus uskumatu, et see oli vaid kolmveerand kuu sajunormist. Minu arvates saime me küll vist mitme aasta vihma tagantjärele. Ja kindlasti on miski sassis sünoptikute mõõtühikutega. Millimeetritega polnud vähemalt meie aias küll mingit tegemist. Basseinid ajasid üle ja järved tekkisid sinna, kuhu neid üldsegi planeeritud polnud.

Kuigi aknast vaadates tundus kõik korras olevat, oli aeda mul küll hirm minna. Võtsin kaasa käärid ja fotoaparaadi, et jäädvustan siis selle laastamistöö tagajärgi. Lohutasin end mõttega, et lihtsalt sügisene koristustöö algab lillede mahalõikumisega varem ja selle saab siis pikema aja peale ära jaotada.
Aga... päike paistab, taevas on sinine imeilusate lumivalgete pilvedega ja kõik mu lilled on püsti! Absoluutselt kõik!!!
Muretsesin enam ülikõrgete püsikute - vaigulillede, mis on kaugelt üle 2m kõrged, aga ka ängelheina, kobarpeade, lurslillede, jt pärast. (Kahjuks lõikab see slaidshow osa pilte maha, nii, et nende kõrgusest täit aimu ei saa). Aga viimaste küünlakujulised õisikud paistsid juba kõrgele ja kaugele. Püsti seisid floksid, pojengipuhmad ja kõik kergesti lamanduma kippuvad lilled - isegi hiline kukekannus. Ime missugune!
Et jõudsin pühapäeval enne sadu ära korjata päevaliiliate äraõitsenud õied, ei olnud vihmaga avanenud järgmised pungad ja ka nemad tundsid end suurepäraselt.
Kõik laialehised taimed - rodgersiad, kilplehikud, laudlehed, puud ja põõsad on rohelisemad ja lopsakamad, end kenasti välja sirutanud ja puhevile ajanud.
Ainult viljapuude ja - põõsaste oksad on lookas, aga mitte vihmast.
Kas taimed ja maa tõsti janunesid selle veehulga järele? Ju vist.

Ja oma aeda vaadates meenusid mulle V.Orehovsi vaikselt öeldud sõnad: "Kui te tahate, et teie aed oleks alati ilus ja taimed seisukindlad ning terved, hoidke neid veidi näljas. Nad ajavad oma juured sügavale, et vett ja toitu kätte saada ja muutuvad aina tugevamaks."
Olen selle õpetuse järgi aastaid toiminud ja kui olen aeda üle mitme aasta mõnikord kevadel väetanud, olen kasutanud ainult sügisväetist, kus lämmastiku osakaal on üliväike. Ja ma ei näe sugugi, et nad näeksid halvemad välja kui teistes aedades, pigem vastupidi.
Ju on taimedele ikkagi ülesöömine sama kahjulik kui inimestele.

Umbrohtu on küll kõik kohad täis, ju sai tema ka väge juurde. Hoolitsetud murust on aga paari päevaga korralik heinamaa saamas. Ja seni lopsakad terrassiamplid näevad väga räädakad välja.

HEMEROCALLIS

Vihmapladin ja ümbritsev paks piimvalge udu on ümbritsenud meie ümbruskonnast kõrgemal asuva aia nii, et tunnen end ihuüksi üksikul saarel olevat. Tänane hallnukker ilm lausa küsib hingele midagi soojemat, rõõmsamat ja värvilisemat.

Ja siin nad on. Hea tuju lilled - päevaliiliad.
Lisaks uuematele sortidele on meil ka üks pikk seemikute peenar. Oleme neid pikka aega jälginud, selekteerinud ja testinud, osadele tükk aega tagasi nimedki pannud, aga niipalju pole mahti leidnud, et nad ära püsikuteaeda väärilisele kohale tuua. Kevadel, kui on õige päevaliiliate istutamise-ümberistutamise aeg, on ju alati väga kiire. Nüüd tänavu, kui lõpetame ühe teise "projekti", kavatsen ma nad siiski ümber istutada. Ja veel sel aastal. Lihtsalt lõikan ära õievarred (ei näe küll kahjuks nende õitsemist lõpuni), aga nad peavad enne külmade tulekut juurduda jõudma.

Päevaliiliad on ühel kohal pikka aega kasvavad püsikud. Talve-, külma- ja põuakindlad. Kas see kehtib ka päris uute sortide kohta, ei oska veel öelda, aga veidi vanemad sordid ja siinsed seemikud küll. Kasvavad ja õitsevad nad ka poolvarjus, aga heaks õitsemiseks ja paljunemiseks vajad päevaliiliad siiski päikesepaistelist kasvukohta.

Päevaliiliat on nimetatud ka laisa aedniku püsikuks. Mina päris nii ei arva, vaid pean teda vägagi virga ja hoolitseva inimese lilleks. Tema õis õitseb ju ühe päeva, sellest ka eestikeelne nimi. Ja kui tahta näha ilusat õitsvat põõsast, tuleks igal hommikul eemaldada puhmast eelmise päeva närtsinud õied.

Ja päikegi tuli korraks välja.

TUNNUSTUSEST JA TUNTUSEST

Aiandusringkondades teati-tunti meie aeda ja kollektsioone ammu. Praegu tundub nagu oleks selle rajamisest möödunud terve igavik.
Tegime siin kõike toona ja ka täna oma rõõmuks. Suurest uudishimust, armastusest ja lugupidamisest taimede vastu. Ja tasapisi hakkas kujunema kodu, mis pakkus vaheldust ja hingekosutust küll ka huvitavast, kuid üksjagu kurnavast palgatööst. Me mõlemad olime seotud rohkem teiste inimeste muredega, mitte rõõmudega. Aed laskis selle kõik unustada ja viis meid hoopis teise maailma.
Esimese auhinna, peaministri aukirja ja mastivimplit saades oli mul häbi. Tõeliselt häbi. Just sel ajal lõpetasime kogu aia ümberistutamist. Mullahunnikud, taimekastid, tööriistad õue peal laiali. Ei tea siiani, kes oli meie tegemisi märganud ja neid selle vääriliseks pidanud, aga ühel augustikuu päeval tuli meie koju üks mees, kes selle auhinna meile üle andis. Ma ei oskagi praegu öelda aastat, sest peale kolimist on meil osa raamatuid veel kastides ja see aukiri sealhulgas. Aga aukirja oli allkirjastanud M.Laar.
Vahepeal järgnes väiksemaid tähelepanuavaldusi põhiliselt liiliate, aga ka kogu aia eest.
Lugesin ikka ajakirjadest mingitest kodukujundamise võistlustest, aga ei pööranud neile mingit tähelepanu. Olin sageli üsna nõutu. Mis selles siis ikka nii erilist on. Ei tõsteta ju esile kedagi selle eest, et toapõrandad või aknad on pestud. Korras majaümbrus on ju sama iseenesest mõistetav asi kui tolmuimejaga üle käidud maja.
2003.a. teatati meile, et oleme pälvinud vabariigi kõrgeima, presidendi kodukujundamise auhinna. Olin üsna suures segaduses ja mind valdasid vastakad tunded. Polnud ma selleks kuskil soovi avaldanud, mitte ühtki pilti kuskile saatnud. Ja äkki säärane lugu. Olin pigem masenduses, kui rõõmust lakke hüppamas. Alles siis, kui tundsin president A.Rüütli sooja käepigistust ja tema veel soojemaid sõnu, tundsin, et äkki olemegi midagi korda suutnud saata. Kuigi "Kodu kauniks" auhinna saajaid oli erinevatest maakondadest palju, tõi see millegipärast just meile hulgaliselt ajakirjanikke. Siis olin ma üsna pahane, sest nende hulgast vaid üksikud tundsid huvi aia ja taimede vastu. Enamik neist otsis löövat pealkirja, mida nad siit kahjuks ei saanud, sest ma ei haakunud nende küsimustega. Olin neist lihtsalt väsinud ja tüdinud ega tahtnud-vajanud nii suurt tähelepanu. Sain seda töö juures piisavalt ja oma kodu tahtsin hoida oma perele.
Aga iga auhind pole lihtsalt tunnustus, vaid eelkõige tohutu kohustus ja vastutus.
Ja kui sel kevadel küsiti mult luba meie aia eksponeerimiseks Rootsi aiandusmessil Eesti boksis, mõistsin, et mul pole mingit õigust keelduda. Sel hetkel kui arvan, et mul on tohutu valikuvabadus, seda ju tegelikult polegi. Sa lihtsalt lähed ja esindad oma maad nii nagu seda teevad sportlased, kunstnikud ja kultuuritegelased, näitamaks, et me pole mingi arengumaa, vaid et me oleme võrdsed teiste riikidega. Ja polegi tähtis, mis nimi on nende aiapiltide juures, see unustatakse niikuinii, vaid see, et ka meil on olemas aiad ja taimehuvilised inimesed.
Olin hakanud oma aia ja taimede lugu kirjutama lihtsalt arvutisse kui mind hakkas õhutama blogima üks hea tuttav. Peale paari postitust tahtsin sellest loobuda, aga noorem tütar soovitas siiski jätkata. Austusest nende paljude suurte aiandusinimeste vastu, kellega olin olnud tuttav ja kelle iga sõna, kogemus ja väikseimgi vihje olid rohkem kui kulda väärt, otsustasin jätkata, et seda kõike ja oma piskut kogemust lisades aidata aiateel algajaid.

Ma tõesti ehmusin sõnatuks, kui Hiline märkis mu blogi ära. Polnud ju jõudnud veel midagi kirjutadagi.
Toompeale liigutus oli aga hoopis ootamatu ja Su sõnad puudutasid mind sügavalt. Ja Sul on õigus. Ka mina olen alati teadnud, et ükski auhind ei kuulu ainult mulle. Kuigi see auhind antakse blogi eest, poleks seda blogi, kui poleks aeda.
Ja AEDA poleks, kui ei oleks mu mõttekaaslast abikaasat. Oleme tõesti rajanud, kõike teinud ja ümber teinud, istutanud ja aiareisidel käinud alati koos. Ja tema osaks on ikka olnud kõige raskemad tööd. Kivid, hekid, muru. Ka poolelt sõnalt on ta minust aru saanud ja haakunud ka minu kõige hullumeelsemate ja esmapilgul pöörasemate ideedega, meie keeles "projektidega" ning omalt poolt lisanud nii mõnegi hea mõtte. Nii, et pool auhinnast on kindlalt tema oma.
Teine pool auhinnast kuulub mu kolmele lapsele. Nad on kasvanud siin, koos aiaga ja aias. Ja ilmselt pidanud nii mõnestki asjast loobuma AIA kasuks. Nende panus aia arengus on olnud suur, kõik nad on siia andnud oma osa ajast ja tööst. Ja kuigi nad nüüd on siit lennanud, on mul miskipärast tunne, et nad on siit ka eluks palju kaasa saanud. Mu lapsed on arukad, töökad ja tublid inimesed. Nad rajavad, loovad, hoolivad ja märkavad.
Mina ei anna seekord seda auhinda järgmistele blogidele edasi, sest olen seda täna just teinud.

PHLOX PANICULATA

Aed-leeklille e. aedfloksi (Phlox paniculata syn. Phlox decussata) mõned sordid on meil suve teise poole õitsejatena ikka aias olnud. Ammu, juba taluaiast tuntud kõrge püsik vajab heaks kasvamiseks parasniisket, viljakat pinnast. Üleväetamisel kipuvad oksad lamanduma ja puhmad haigestuma jahukastesse, seetõttu pole ma neid kunagi väetanud. Ka ei talu ta põuda ning vajaks kuivaperioodidel kastmist. Kuna mul on taimede "kuivatamisega" eriline suhe, siis võin väita, et võrreldes mõne muu lillega, elasid need sordid pika põua üle, kuid hukkus enamus roosasid sorte. Nii ongi mul alles erinevad sinised, valged või valgekirjud sordid. Roosad võiksin kõik aeda tagasi saada, sest olen neid palju jaganud. Kuid allesjäänuid vaadates mõtlesin just, et ma ei teegi seda. Mul on vaja püsikuteaeda ära istutada paljundus-, selekteerimis- kosumispeenrast päevaliiliad. Kuna nad õitsevad floksidega üheaegselt, siis võib-olla ongi parem kui väga soojades, rõõmsates värvides päevaliiliate vahele jäävad külmemates tagasihoidlikemas toonides muud lilled.

Väga hea, haiguskindel, rikkalikult õitsev, hästi paljunev sort "Wilhelm Kesselring".
Huvitava värvikombinatsiooniga tagasihoidlik ukraina päritolu "Ditinstvo"

Vene sorte hinnatakse praegu kõrgelt läänes, sest nad on võrreldes paljude uute sortidega tunduvalt haiguskindlamad ja vastupidavamad halbadele ilmastikuoludele. Venemaal on väga palju aed-leeklille austajaid ning aretajaid ja lausa entusiastide klubisid. Aed-leeklillest on võrdlemisi kerge saada häid seemikuid. Kuna enamik aretustööga tegelejaid ei registreeri oma kaunitare sortidena, siis on neid ka suhteliselt raske leida kataloogidest.

Väga suurte õite ja õisikutega puhasvalge "Belõi medved"

Ilus, efektne tume- violetjassinine tiheda õisikuga "Blue Paradise"

Erilise punase väljapaistva värvitooniga "Krasnaja Shapotshka"

Tuhm hallikassinine "Novinka"

Ainus laigulise leeklille (Phlox maculata) sort meie aias, "Natasha". Vaatamata nimele, ei ole see vene sort. Veidi väiksema õiega kui aed-leeklill, kuid huvitava triibulise mustriga õielehel. Väga terve sort.

Suhteliselt uus, huvitava värvikombinatsiooniga väikeseõieline hübriidsort Phlox x "Sherbet Coctail"