SEITSME TUULE KÄES

Kui läinud kuu lõpus ilmaametnikud ennustasid esimest sügistormi, ei lubanud seda keegi seitsmeks päevaks. Esimeste päevade tuuled oli lihtsalt tugevad tuuled, pühapäeval lisandunud vihm tegi elamise vägagi ebameeldivaks. Aga üleeilsest puhuma hakanud kirdetuul kujutab endast meie mail tõelist raju. See iilide vihin ja vingumine hakkab juba tüütuks muutuma ja õue ei tõmba kohe mitte üks raas. Meie jaoks on siiani kõige hullemad marud saabunud ikka lõunakaartest, selliseid kirdetorme ei mäletagi olnud olevat.
Täna on tuul ehk pisut vaiksem, aga homsest jõudvat meile kohale, ja jälle mitmeks päevaks, uued ja veel hullemad tormituuled. Aga ka see vaiksem tuul sasib puid-põõsaid päris hullusti.
 Ega muidu sest ilmast kirjutakski, aga tuultega on seotud ka halvapoolsed uudised. Kõik harilikud vahtrad on paljad. Isegi kased, kes pole veel hakanud kollasekski minema, on tänaseks poole hõredamad. Hõbe- ja hiina paplitel on vaid latvades mingid tutikesed. Isegi lehised pole enam nii kohevas kasukas kui suvel.
 No hea, et meie tormid piirduvad vaid puude painutamise ja lehtedest paljaksrookimisega,  mõnel pool ka elektrikatkestustega, isegi meie olime laupäeva keskpäeval 2 tundi ilma. Lõuna-Californias evakueeritakse üle miljoni inimese oodatava orkaani eest. Päris jube ju. See on rohkem, kui päästa ilma eest kogu Eesti elanikkond. Kuhu?
Nii, et oleme aga rahul sellega, mis on. Öökülma pole veel olnud ja +7C on oktoobri alguses ikka parem kui -7C.  Täiesti rohelised on veel haavad ja pajud, pärnad samuti.
Kahju ainult, et kulda jääb tänavu aias vähemaks, punast see-eest veel jagub
Vahtratest on lehes vaid põhjatuulte eest maja varjus kasvav korea vaher. Ju ta peabki kõigi teiste eest lõõskama

Koehne pihlaka lehed on samuti punakaks muutunud

Tänavune aasta on puudele hea olnud. Eelmisel aastal saadud paarikümne sentimeetri pikkune Sargenti lodjapuu `Onondaga` polnud kuni jaanipäevani sentimeetritki kasvanud. Õitses ta küll, aga proovi seda pildistada, kui tänavu metsikult kasvav hein oli põõsahakatisega enamasti ühepikkune. Nüüd oktoobri algul ei tundnud ma esimese hooga teda äragi, juurdekasvud on põõsal üle meetri ja ka sügisvärvile pole midagi ette heita. Väga väljapaistev põõsas tõotab temast kasvada

Võsundpihlakas on alles istutatud ja tema sügisvärv päris õige pole, Ta on meil olnud ka varem ja seepärast tean, et päikeses lõõskab ta tavaliselt sellisena nagu on näha need helepunasemad paar lehte

Pihlakad on tõelised võlupuud. Ilusad lehtimise, ilusad õitsemise, ilusad viljakandmise ja ilusad sügisesel ajal. Hübriidne `Dodong` paneb ka morni taeva särama.

Karuputkelist elulõnga on meil 2. Tänavu ostsin püsikupäevadel Helga aiast helesiniste õitega sordi `Mrs Robert Brydon` teadmisega, et meil on ka Mildalt saadud tumesinise õiega sort. Selge oli, et uustulnuk tänavu ei õitse ja ka Milda nääpsuke ei tõotanud seda. Pigem oli suve esimesel kuumal ja kuival poolel mure, kas ta üldse ellu jääb. Aga jäi, kasvatas paar vart päris kõrgeks ja septembri lõpus ilmutas õienupud. Nende värvuse järgi õievärvust alati hinnata ei saa, aga kahtlus puges hinge, et päris tumesinine see siiski olla ei saa ja neid kaht, kes meil on, ei saa kuidagi segi ajada, sest nad on istutatud täiesti erinevatesse aiaosadesse.

Nii oligi, üleeile tormi kiuste avanes esimene õieke

Ega mul tema vastu midagi pole. See hõbejas toon on ju imeline.
Hakkasin uurima, milles võib asi olla, aga kui Milda kirjutas, et ta jagas seemnekülvi taimi, on asi selge.
Milda tumesiniste õitega sort, olgu ta nimi mistahes, andis seemnekülvil puhta liigi nagu tavaliselt sordid ikka teevad.
 Nüüd jääb vaid loota, et tumesinise vormi omanikud võtavad kätte ja teevad järgmisel aastal pistokstest õiged taimed, sest tema ostmise kohta ma meil ei leidnud. Vähemalt nüüd sügisel mitte. Aga koos selle heledaga võiks tume moodustada imeilusa grupi.

Saialilled on mu lemmiksuvikud ja nemad jätkavad vaatamata vihmadele ja tuultele samamoodi kui tiiviklilled

Ja nüüd küsimus tarkadele. Mis taim on pildil?