ESIMENE TÕELINE

Miinuskraadid on ümber meie hiilinud juba nädalapäevi, kuid siia päris üles nad ei jõudnud. Olime kui valged varesed külmavõetud aedade keskel. Aga täna ta siis tuli, tavapärasest umbes nädal hiljem. Hommikul tundus mu unistele silmadele, et lumi on maha tulnud. Ega seegi mingi ime poleks olnud, on varemgi õites ja lehtedes aiale lausa hanged kaela sadanud. Aga seekord asi nii hull polnud. Maapinnal -2,4C, kogu maa oli kahutanud. Ilus oli see esimene valge hommik. Suures aias on palju isemoodi kohti. On teada, kus külm võib rohkem kurja teha ja on kohti, kuhu ta kõige viimasena jõuab. Sügisel pole sellest eriti lugu, niikuinii on järgmised külmad ja talv tulemas. Oluline on neid kohti teada kevadel.
Väike veesilm oli jääs peaaegu lõunani, suurt seekordne külm veel puudutada ei jõudnud.

Suhkruroose meil polnud. Need, kes veel õitsevad, õitsevad edasi

isegi üks pisike pinnakatteroos pole maapinnal pihta saanud

aga see-eest olid mõned ilusate maalingutega suhkrustatud lehed esimeses turbapeenras

Hostad on silostunud, pagunipuu samuti lehtedest lagedaks saamas

Tulbipuu ja viljakas vürtspõõsas seevastu pole külmast väljagi teinud

ja kännasmustikas muutub aina kaunimaks

Ka sõnajalgadele pole esimene külm kuidagi mõjunud

aga printsessipuu on alasti

Äädikapuu hoiab lehtedest veel kõvasti kinni

Taldleht

On alles elutahe. Lehti pole, aga õievarred on kikkis kui küünlad

Sellist aedhortensia `Grandiflora` vävust kohtan esmakordselt. Huvitav :)

Absoluutselt roheline nurgake. Tobiväät elupuudega

Ka metsviinapuud on veel rohelised, aga värvunud on viinapuude sordid

Neljakümne viie aastase ebaküpressi tüvi. Ta on meie aia üks esimesi puid

Mõned õied on ikka meie aias ka olemas

See karuputkelehine on tõeline ime. Ta pole kuulnudki, et külm külas käis

Mina teadsin, et meil on ajaga kõik sügiskrookused otsa saanud, aga üks on end hiirte eest peitnud päevaliilia puhmikusse :) Kuimitu aastat ta seal on toimetanud, ma ei teagi. Sordist rääkimata.

Eredad viljad kaunistavad samamood aeda kui õied. Nooruke, veel päris madal, ülimürgine alpi kuslapuu õitses ja viljus tänavu esmakordselt.

Pargipool on veel päris värviline ja mulle tundus, et õhtuks oli ta hoopis kuldsem kui hommikul

Päev oli päikseline ja soe. Eilne oli seevastu udune ja sombune ja seepärast oli tänaöine ja -hommikune külm üsna ootamatu.
Sügistöödega oleme graafikus. Täpsem oleks öelda, et ka need on peaaaegu lõpetatud. Viimane ootamatult annetatud võrkiiris on mullas. Niita enam vaja pole. Pealsed, mis oli vaja maha lõigata, on lõigatud ja nende varju peitunud puud saavad veel nüüd sügisel ja ka talvel kuni kasvamiseni end rohkem näidata. Kõiki pealseid me sügisel maha ei lõika. Kindlasti ei tohi puutuda sügisel kõrrelisi, see võib neile hukatuslikuks saada. Sellised, keda kevadel on kerge koristada taimi kahjustamata, jätame peale, et nad aitaksed talvel aiale lund koguda.

Sügis on ilus aeg, minu jaoks ilusaim. Rahmeldaja iseloomustas teda kenasti. Nii ongi, küpsuses peitub oma ilu, võlu ja sarm; heldus, tarkus ja väärikus.