OLGU TAEVAS PEALEGI HALL, PEAASI, ET TUULT POLE

Tõesti ongi täna see päev, kus lõpuks ometi on tuul vaikseks jäänud ja isegi uduvihma enam ei tibanud. Mõned kirjutasid, et kuskil paistis eile päike, aga meil käis veel selline möll, mis tahtis vist inimestel kõik riided seljast saada. Sellest, et taevas hülgehall on, pole lugu, vähemalt saab normaalselt õues ringi käia.
Täna oli meie kandi madalamates kohtades korralik öökülm olnud. Meid riivas see õhkõrnalt, maa oli kergelt valge vaid aia kõige madalamas kohas, kuhu me kunagi mõtlesime kuiva jõe teha, mis alla orgu voolaks. Aeda ega parki külm veel ei jõudnud.
Kuigi puud juba värvuvad, on aia üldmulje veel päris roheline, rohelist hoiab isegi tavaliselt üsna kiiresti punaseks muutuv metsviinapuu.

Keerdremmelgas on muutunud veidi hallikamaks ning hakanud lehti langetama, välja hakkavad paistma ta punased oksad.

Kaaren ütles kord, et ma näitan alati erinevaid puid. Muidugi, neid on nii palju ja kui mahuks, riputaks nad kõik siia üles, sest igal on oma nägu ja iseloom. Aga mõnda puud tuleb ka mitmed korrad näidata, sest nende muutumine on päris imeline.
Kui poleks seda metsikut 11 päeva puhunud tuult olnud, oleks ilmselt enamik puid veel lehes, aga tänaseks on koehne pihlakast saanud pärlipuu.

ja ka ungari sirelid ja kased oleksid veel lehes. Õnneks hoiab enamik puudest neid veel korralikult küljes. Hõbevaher `Wieri` pole veel värvigi muutnud,  harilik vaher `Crimson King` aga muutub järjest tumedamaks.

Värvimuutjaid on praegu aias üksjagu. Ameerika kännasmustikas teeb seda tavaliselt küll veidi varem, aga juba ta piilub muu rohelise vahelt

Nelja-aastane tulbipuu on andnud igal aastal rohkem kui meetrise juurdekasvu. Istutasime selle vitsakese 3 meetri kõrguse kuuseheki varju, et ta lapsepõlv väga karm poleks. Ta on nii hästi kohanenud ja karastunud, et ulatub kõrgele üle heki ja ilmselt teda külmad tuuled enam ei heiduta, sest ta on ladvani puitunud. Sügisvärv on tal sama kaunis kui suvine sügavroheline

 

ta sordil `Aurea-Marginata` muutub kuldne ääris sügise saabudes järjest rohelisemaks.

Ka inetuses peitub oma ilu ja võlu. Mulle täitsa meeldivad need vanadusest väetid hostad. Aga tegelikult tahan ma hoopis öelda, et nende vahel kasvav pagunipuu on lõpuks ometi kasvuhoo sisse saanud. Esimesel aastal külmus ta peaaegu maani, järgmisel ärkas ja kasvas vast 10 cm ja siis jälle veidike ja uus külmalaks Nüüd siis teist aastat hakkab ta puittaime nägu minema. Ta on praegu küll pigem põõsa kui puu moodi ja eks me edaspidi vaatame, kuidas teda kasvatada. Teine puu kasvab meil hetkel veel aiavaasis, aga ka temal tuleb ikkagi avamaale kolida, sest ta juurtel pole seal lihtsalt ruumi ega toitu.

Juudapuulehikud ei värvu tänavu nii nagu tavaliselt ja hakkavad hoopis lehti langetama või on need tuule rebitud. Aga selle istutusala servas astub üks edev piiga, sallide ja seelikutega, isegi suleke on kübarale kinnitatud :D

Harilik kuusk `Frohburg` on igast küljest kaunis ja erineva hoiakuga, seepärast ongi ta väärt mitut pilti.

Tiibja kikkapuu teine "õitsemine"

ka kobar-õisenela `Niagara` seemnekuprad ei jää palju õitele alla.

Mets hakkab tasapisi värvi võtma Esiplaanil isekülvi harilik pihlakas, kes pole küll enam meie maa peal, aga ega sellest eriti aru ju saa.

Tuul on me õue hoidnud puhtana. Kuhu ta need lehed sedakorda viis, ei tea. Aastaid tagasi samuti üsna tormisel sügisel kaebas naabrinaine, et ta puud on raagus, aga igal hommikul peab ta hunnikute viisi lehti riisuma. Meie õu oli siis samamoodi puhas kui tänavu. Aga siis oli tegu lõunatuulega ja eks need meie lehed lendasid tookord kõik teisele poole teed. Nüüd on nad ilmselt kuskil orus.
Ma mõtlesin küll, et meie varjuaed võib praegu kole välja näha, aga siin peaaegu polegi lehti. Sõnajalad on neid niiskeid ja sooje ilmu nautinud, suvehaljadki ei mõtle veel kolletuma hakata. Ja küll mul on hea meel, et me sellise istutusala rajasime.

vaid päris pärna all on Tuuliku teelt vaja nad ära puhkuda

Luuderohi on hästi edenenud

Suure üllatuse ja suurt rõõmu valmistas südajas lursik. Kevadel hingitses ta vaid ühe pungaga ja pikka aega ei saanud aru, kas ta kavatsebki ära surra või ärkab ellu. Ja mõtle, mis tema nüüd hilissügisel tegi. Ennast veel peaaegu polegi, elab paari varrekesega, aga õitseb

Oh, mu vaene kivila :) Need lehed, mis pidanuks olema varjuaias, on tuul hoopis siia laotanud. Säärast pilti pole ma veel näinud. Õnneks on eespool kasvavad okkalised suurema osa sodist kinni pidanud.

Kui aias on nii palju värvilisi puid-põõsaid ja ilusaid lehti

ei igatsegi ma sügisel väga värvilisi õisi. Suvekirevus on meeltesse talletunud ja sügis peabki olema veidi väärikam, küpsem ja rahulikum. Aga sinise ja valge vastu pole mul midagi, sellist värvi puittaimed ei paku. No on ju ilus see karuputkelehine elulõng. Vaata ja jäägi imetlema.

Maranaid on meil olnud kunagi palju, aga ma olen neist just seepärast loobunud, et oma vahetpidamatu õitsemisega pole nende värvused sobinud ei ühte ega teise kohta. Algul vaatad, et sügavoranžid kaunid õied ja kui kõrval puhkeb roosade õitega püsik, tahaks appi karjuda. Istutad ta siis ringi ja jälle ei sobi ja veelkord ei sobi. Kaua neid siis ühest kohast teise solgutada. Nii ma andsingi need kollased, oranžid ja roosad ja punakad ära. Lubatud on vaid valge `Abbotswood` ja üks hele sidrunkollane hallikate lehtedega `Primrose Beauty`. Nemad kaunistavad igat kohta.

Omaette ooper on kõrrelised, nendeta küll sügist aeda ette ei kujuta. Need lumivalged õisikud hõljuvad tuules kui suured sulekesed.

Ka suvikud pole veel lõpetanud, kannikesed armastavad end külvata väga ootamatutesse kohtadesse, aga nad on nii õrnad ja armsad, et ei sega kedagi

Veel on soe ja veel on ilus, aga eks peagi on käes ka pisut karmimad ajad ja seepärast alustas Muhedikupapa püsikupealsete niitmisega, et külmaga pole aias toimetamine enam mingi lõbu. Pojengiala on korrastatud ja maha said ka päevaliiliate ning siberlaste pealsed. Viimased jäävadki kevadeni taimedele peale.
 Hekilõikuri müra peale olevat kõik kalad ujunud just mürakaldasse. Ju nad oleksid vist suurest uudishimust vees väljagi roninud, aga jalgadeta seda ju ei tee:)
 Kui tasapisi toimetada, siis ehk jõuabki sügistöödega enne talve ühele poole saada.
Ja juba ahastavad sõbrad, et jõulud on tulekul, aga mingeid kingiideid veel pole :). Nii armas. Jah, ainult 70 päeva ongi jäänud, aga mina pole veel niikaugele mõelda suutnud, kõigepealt tuleb tänase päevaga toime tulla.