KUI KASS ON KODUNT elik LUMI, LUMI, LUMI

Nädal tagasi, 19.oktoobril nägi meie aed välja selline. Ei saagi aru. kas hilissuvine või varasügisene. Enamik puid hoidis lehti rohelisena ja nende suur värvumine alles algas.

Pikka aega puhunud tugevad tuuled olid lehtpuid küll kõvasti rappinud, kuid päris raagus nad veel polnud

Täiesti untsus pilt virgiinia nõiapuust, aga näitan teda ikkagi, sest tema õitsemisaja algus on igal aastal pisut erinev. Kahjuks ta pisikesed õied aia üldmuljes kaasa ei räägi.

25.oktoobri hommikul linnas ärgates ei saanud päris hästi aru, mis toimub. Akna taga lendlesid suured udusuled. Nende hulk aina suurenes ja suurenes. Jäi mulje, et keegi kuskil kõrgel on kätte saanud padjad, mida täiest jõust kloppida.
Küll see sadu oli ilus, räitsakad lumele ei sarnanenud, aga lumi ta ju oli. Naljakas, väga palju inimesi pelgab talve ega taha tast midagi teada, aga selle esimese saju ajal kõik kilkavad nagu lapsed, kes näevad teda esmakordselt. Ja pole aastat, kus kõiki meediväljaandeid ei vallutaks sel päeval lumepildid.
Tarvitses mul vaid veidi kodunt eemal olla, kui aias toimusid imelised muutused, mida hea Muhedikupapa minu jaoks jäädvustas. Kui ma sama päeva õhtul koju jõudsin, astunuks ma sisse justkui muinasjutuväravast.

Pajud, vahtrad, lodjapuud, kontpuud, osa kaski on veel täies lehes

Konnake on mütsi üle silmade ja kõrvade saanud ja näha on vaid kõrvuni naerev suu :)

Seda foto ei raatsinud ka panemata jätta

Täna hommikuks lumi sulanud polnud ja teda sadas mitmel korral juurdegi

Sooja seina ääres oli küll märgata kerget sulamist, aga veel õhtul on maas umbes 10-15cm paksune lumevaip. Avatud kohtades veidi madalam, hekkidega piiratud aladel on lund kõvasti üle labajala.
Aiatöödega on kõik ühel pool. Veel on vaja kokku korjata ja varju alla viia mõned ripakile jäänud tööriistad.
Aga nagu Rahmeldaja hõikas- aiarahu aeg on käes. Taimed seavad end unele ja magajaid segada pole sünnis.