TEGUTSESIME:)

Kes on ära pätsanud mu järve ja peitnud pooled põõsad? Loomulikult tuisk. Hiilis ta siia juba eile hilisõhtul andes endast märku suure vihina ja mühinaga. Ma öiseid külalisi ei armasta. Mitte, et ma neid kardaksin, aga ma tahaksin näha, mis nad korda saadavad. Uni saabus õhtul ühtlase kohinaga, aga tänahommikune äratus oli enam kui jõhker. Sellist kohutavat mürinat, mida kindlasti ei suutnud teha traktor, polnud me enne kuulnud. Esimene mõte oli selline, et kas sedasi siis kukubki maja kokku. Või on tegu hoopis maavärinaga? Polnud kumbki. Helikopter lendas üle maja nii madalalt, et oleks peaaegu korstna kaasa võtnud. Eks ta suundus maratoni filmima, aga seda niimoodi nüüd ka ei tehta.

Tänased vaatepildid olid toast vaadates muljetavaldavad. Küll see tuul tuuseldas, tõstis ja teisaldas. Toimetas ja askeldas kuni mul hakkas ta tegemisi vaadates lausa piinlik. Teine rahmeldab ringi ja mul tükib uni peale:)

Hakkasin inventuuri tegema. Seemned? Hoopiski mitte. Tõmbasin soojas toas selga pikavarrukalise paksu kampsuni (teenisin mehe ülisuured, ümmargused silmad) ja sukeldusin sügavkülma, mis kuidagi tühjemaks saada ei taha. Ometi on varsti käes viimane talvekuu, saabumas külviaeg ja pea siis need uued saagid asupaika ei vaja. Tõstsin välja miljooooon karpi ja karbikest, kotti ja kotikest. Inimestel ikka napib seda ettekujutusvõimet. Kas mõni tõesti arvab, et kogu see varandus ühe talvega ära süüakse? Neid külmutisi ei saa ka kellelegi kaasa suruda, sest pikal teekonnal jõuaks pärale mingi ebamäärane külm supp.

Kui olin kõik üle sorteerinud otsustasin purkinguga (mis hea sõna andekas Trumm ikkagi välja mõtles:D) tegelema hakata.

Ühte suurde potti tomatid, paprikad, jalapenod. Sibulat, ingverijuurikat ja küüslauku oli kodus täitsa olemas, teise kividega kirsid. Kui kõik juba kenasti podises ja toad head lõhna täis, pistsin veel ahju ühe mustsõstrakoogi.

Ja on ikka hea kui majapidamises on mees ja pudrunui.