Ma ei tea, mitmes Murphy või kellegi teise seadus see on, aga mu fotoaparaat on alati igalpool mujal, mitte ilmaski seal, kus mina. Muide - nagu telefongi:) Ja nii jäid need hetked pildile saamata. Et ka väiksemad linnud toidule lähemale pääseksid, laasis mees ta mõne päeva pärast keskelt hõredamaks.
Harakad, need minu lemmikud, on nagu mormoonid, mitte ei saa neid pildile. Kas nad näevad aknast mingit varju või peegeldust, aga nii kui ma aparaadi tõstan, on nad kadunud. See-eest tabasin ma maiustamast pasknääri. Õues on kogu aeg nii pime, et paremat pilti pole lootagi.
Vaesed tihased pidid leppima sellega, mis suurtest lumele pudenes.
Lõpuks võtsid nad julguse kokku ja toimetasid päris usinasti alumistel okstel
Kui kõht on ikka tühi, ei sega ka sulgi sasiv tugev tuul
Meil oli ka selline linnusöögimaja, aga aastalõpu tormid tegid tast pilpad. Ja ega sinna väikelinnud pääsenudki, sest selle omastas rähn. Kui ta ka ei söönud, valvas ta oma palukesi tüvele klammerdudes. Teiste söötmiskohtadeni, kus lindudel turvalisem, ei pääse enam ammu.
Pühapäeval paistis veidi aega päike. Eile ja üleeile sadas ja tuiskas. Täna hommikul -7,7C. Tuleb välja, et see mida meie lumeuputuseks peame, pole isegi rääkimist väärt kui lugeda laupäevasest "Arterist" P.Pulleritsu artiklit "Valged paksud rekordid" :) Veebiversioon on kättesaadav neile, kes on liitunud PM+-ga.Raamatuelamus- Ahdaf Soueif "Armastuse jälgedes" Kattri Ezzoubi suurepärases tõlkes. Ma nautisin sellest iga lauset ja olen vist siiani tema lummuses.
Robert James Walleri "Tuhat külateed", jätk tema "Madisoni maakonna sildadele" ei vaja samuti kommentaare.
Edit kell 13.20 - suur virin ikka aitab, kell 12.2o ilmutas end päike ja paistab siiamaani:)
meite auulis viidi kuusk alles 3 päeva tagasi välja :). õigeimini ei viidud isegi välja mitte, vaid laasiti ja saeti tänuga tükkideks ja köeti kenasti ahjus ära :)
ReplyDeleteja neid va pasknääre hakkan ma varsti jälestama - meil on 4 igavest ülburit, kes mitu korda päevas söömas käivad. ja oleks nad siis lihtsalt sööks - nad laamendavad kõik segamini ja annavad väikestele lindudele armutult peksa - ikka küüntega selga ja nokaga pähe. ja vat peale selle nägemist ajan ma neid igal võimalikul juhul ära. iseasi, et enamasti see muidugi pole võimalik... :/
Muig, mis kuuseikebana teil nüüd on :D Aga need kuusele maanduvad ehted - need tiivulised ja värvilised - on ikka silmailuks ja hingerõõmuks küll. :)
ReplyDeleteMeie ei või kaminas okkalisi põletada.
ReplyDeleteJa rähnid on veel julmemad kui pasknäärid, tugevatel tugevamate õigus:(
meil rähn pisemaid ei peksa. kusjuures pasknäärid annavad talle ka nokaga pähe.
ReplyDeleteMinul olid sel aastal jõuluehted toas araukaaria otsas. Oli päris isevärki kuuski ja väljaviskamist ei vajanud.
ReplyDeleteNo tehke väikelindudele sellised söögilauad, parimad on need läbipaistvad plastämbrid, er suuremad ei saaks tulla kimbutama ja need pekid, pallid, võrgus riputage suurematele.
ReplyDeleteAga selle pildistamisega... jah, mul fotokas kohe käepärast sätitud, aga ikkagi pole oma sulelisi pilti sanud
Väga lahe söögipuu. Meie kuusk istub ka niisama silmailuks maja ees hanges. Linnukestel on ohutum 2. korrusel akna taga käia. Muide, kuna meie maja pole otse seina naelutatud, vaid nööriga kuhugi vuugivahesse kinnitatud konksu otsa riputatud, on ta veidike liiga ebastabiilne suurte kiusupunnide jaoks. Või leiavad nemad piisavalt süüa komostihunnikust ja mujalt. Aga pilti on neid väledakesi ikka väga raske saada.
ReplyDeleteEga ma kurdagi selle üle, et ka suuremad linnud süüa saavad, eks neil ole ka tänavu raske, jagub kõigile. Ja kuidas mingi lind käitub, on samuti huvitav.
ReplyDeleteHarakad on mu suured lemmikud.
Päris palju ju pildile saadud! Meie söögimajas käisid külalised. Internetist otsisin ja kirjelduse järgi peaks rohevint olema, aga nende jaoks on ju vara. Upitasin köögiaknast pildistada, aga fotokas oli liiga nõder :)
ReplyDeleteSina oled küll päris lähedale saanud! Need tuules sasistud suled on nii vahvad!
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteMõni rohevint jääbki ka meile talvituma, üle-eelmisel külmal talvel meie söögitopsi igapäevased külalised, parajad riiakad tegelased ja kaklused tihastega igapäevased. Arvan, et vast nende riiukukkede pärast tol talvel varblasi söömas polnudki. Tänavu üks talvike käib vahetevahel, aga peamised "kliendid" minu lemmikud - varblasepasatskid, kellele kilost kaerahelvestest jätkub ainult kaheks päevaks.
ReplyDeleteAga ma pole ammu enam ei suurt-kirjurähni ega hallpearähni (keda ma roherähniks arvasin) näinud, juba mitmes aasta pesitseb ühe kase kuldnokapuuris vot selline tegelane - laanerähn, ja proovi teda pilti saada, no raske eristada puukoorest.
http://www.goldensites.ru/item/180
Need tegelased annavad talvele kohe rõõmsama näo :)
ReplyDelete