Wednesday, January 26, 2011

OH, KUUSEPUU...

Kuused viiakse välja kolmekuningapäeval. Tavaliselt rändavad nad meil lõkkeplatsi. Paaril viimasel aastal on nad aga maituld pidanud ootama kuuris, sest majast isegi paari sammu kaugusele astumine on suur kunsttükk. Sel aastal oli kuuske lausa kahju ära peita. Oli teine ilus tihe ja sihvakas ega poetanud veel ainsatki okast ja nii torkas mees ta akna alla sügavale hange ja riputas külge teistmoodi ehted. Oli see alles vaatepilt kui tema juurde saabusid kibekiiresti askeldama viis harakat.
Ma ei tea, mitmes Murphy või kellegi teise seadus see on, aga mu fotoaparaat on alati igalpool mujal, mitte ilmaski seal, kus mina. Muide - nagu telefongi:) Ja nii jäid need hetked pildile saamata. Et ka väiksemad linnud toidule lähemale pääseksid, laasis mees ta mõne päeva pärast keskelt hõredamaks. Harakad, need minu lemmikud, on nagu mormoonid, mitte ei saa neid pildile. Kas nad näevad aknast mingit varju või peegeldust, aga nii kui ma aparaadi tõstan, on nad kadunud. See-eest tabasin ma maiustamast pasknääri. Õues on kogu aeg nii pime, et paremat pilti pole lootagi.
Vaesed tihased pidid leppima sellega, mis suurtest lumele pudenes.

Lõpuks võtsid nad julguse kokku ja toimetasid päris usinasti alumistel okstel


Kui kõht on ikka tühi, ei sega ka sulgi sasiv tugev tuul



Meil oli ka selline linnusöögimaja, aga aastalõpu tormid tegid tast pilpad. Ja ega sinna väikelinnud pääsenudki, sest selle omastas rähn. Kui ta ka ei söönud, valvas ta oma palukesi tüvele klammerdudes. Teiste söötmiskohtadeni, kus lindudel turvalisem, ei pääse enam ammu.


Pühapäeval paistis veidi aega päike. Eile ja üleeile sadas ja tuiskas. Täna hommikul -7,7C. Tuleb välja, et see mida meie lumeuputuseks peame, pole isegi rääkimist väärt kui lugeda laupäevasest "Arterist" P.Pulleritsu artiklit "Valged paksud rekordid" :) Veebiversioon on kättesaadav neile, kes on liitunud PM+-ga.


Raamatuelamus- Ahdaf Soueif "Armastuse jälgedes" Kattri Ezzoubi suurepärases tõlkes. Ma nautisin sellest iga lauset ja olen vist siiani tema lummuses.
Robert James Walleri "Tuhat külateed", jätk tema "Madisoni maakonna sildadele" ei vaja samuti kommentaare.


Edit kell 13.20 - suur virin ikka aitab, kell 12.2o ilmutas end päike ja paistab siiamaani:)

12 comments:

  1. meite auulis viidi kuusk alles 3 päeva tagasi välja :). õigeimini ei viidud isegi välja mitte, vaid laasiti ja saeti tänuga tükkideks ja köeti kenasti ahjus ära :)

    ja neid va pasknääre hakkan ma varsti jälestama - meil on 4 igavest ülburit, kes mitu korda päevas söömas käivad. ja oleks nad siis lihtsalt sööks - nad laamendavad kõik segamini ja annavad väikestele lindudele armutult peksa - ikka küüntega selga ja nokaga pähe. ja vat peale selle nägemist ajan ma neid igal võimalikul juhul ära. iseasi, et enamasti see muidugi pole võimalik... :/

    ReplyDelete
  2. Muig, mis kuuseikebana teil nüüd on :D Aga need kuusele maanduvad ehted - need tiivulised ja värvilised - on ikka silmailuks ja hingerõõmuks küll. :)

    ReplyDelete
  3. Meie ei või kaminas okkalisi põletada.
    Ja rähnid on veel julmemad kui pasknäärid, tugevatel tugevamate õigus:(

    ReplyDelete
  4. meil rähn pisemaid ei peksa. kusjuures pasknäärid annavad talle ka nokaga pähe.

    ReplyDelete
  5. Minul olid sel aastal jõuluehted toas araukaaria otsas. Oli päris isevärki kuuski ja väljaviskamist ei vajanud.

    ReplyDelete
  6. No tehke väikelindudele sellised söögilauad, parimad on need läbipaistvad plastämbrid, er suuremad ei saaks tulla kimbutama ja need pekid, pallid, võrgus riputage suurematele.

    Aga selle pildistamisega... jah, mul fotokas kohe käepärast sätitud, aga ikkagi pole oma sulelisi pilti sanud

    ReplyDelete
  7. Väga lahe söögipuu. Meie kuusk istub ka niisama silmailuks maja ees hanges. Linnukestel on ohutum 2. korrusel akna taga käia. Muide, kuna meie maja pole otse seina naelutatud, vaid nööriga kuhugi vuugivahesse kinnitatud konksu otsa riputatud, on ta veidike liiga ebastabiilne suurte kiusupunnide jaoks. Või leiavad nemad piisavalt süüa komostihunnikust ja mujalt. Aga pilti on neid väledakesi ikka väga raske saada.

    ReplyDelete
  8. Ega ma kurdagi selle üle, et ka suuremad linnud süüa saavad, eks neil ole ka tänavu raske, jagub kõigile. Ja kuidas mingi lind käitub, on samuti huvitav.
    Harakad on mu suured lemmikud.

    ReplyDelete
  9. Päris palju ju pildile saadud! Meie söögimajas käisid külalised. Internetist otsisin ja kirjelduse järgi peaks rohevint olema, aga nende jaoks on ju vara. Upitasin köögiaknast pildistada, aga fotokas oli liiga nõder :)

    Sina oled küll päris lähedale saanud! Need tuules sasistud suled on nii vahvad!

    ReplyDelete
  10. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  11. Mõni rohevint jääbki ka meile talvituma, üle-eelmisel külmal talvel meie söögitopsi igapäevased külalised, parajad riiakad tegelased ja kaklused tihastega igapäevased. Arvan, et vast nende riiukukkede pärast tol talvel varblasi söömas polnudki. Tänavu üks talvike käib vahetevahel, aga peamised "kliendid" minu lemmikud - varblasepasatskid, kellele kilost kaerahelvestest jätkub ainult kaheks päevaks.

    Aga ma pole ammu enam ei suurt-kirjurähni ega hallpearähni (keda ma roherähniks arvasin) näinud, juba mitmes aasta pesitseb ühe kase kuldnokapuuris vot selline tegelane - laanerähn, ja proovi teda pilti saada, no raske eristada puukoorest.
    http://www.goldensites.ru/item/180

    ReplyDelete
  12. Need tegelased annavad talvele kohe rõõmsama näo :)

    ReplyDelete