Ärkasin vara-vara. Mis siin kottpimedas ikka niisama igavleda, küpsetaks midagi. Mõned kuud tagasi tundus, et see tuhin läks mul küll peaaegu igaveseks üle. Ma ei tea, oli see jahu, pärmi, tegija või maaväliste jõudude mõju, aga kõik mu firmapirukad, -plaadid ja saiakesed vajusid ahjus õnnetult lösakile ja nägid jubedad välja. Aga täna võiks ju uuesti proovida.
Kuni taigen kerkib, vean kõik vajaliku lauale, et hiljem poleks mingit kohmerdamist. Nii, kaneeli- ikka südamest, rosinaid, et mustaks, õunad kooritud, suhkur, või. Purustaks veidi pähkleid kah.
Kringel ahjus. Kiiresti laud igasugu kolast puhtaks.
Mis potsikas see veel siin on? Aaahhh, mu suur jumal! Tsilli. Tsilli? Tsilli!!!!!
Ja seekord kerkis see paganama asjandus seal ahjus kui täissöönud anakonda, kõrgeks ja laiaks.
Sokolaadiglasuuri mandli- ja kookoselaastudega jätsin targu ära.
Lahtilõikamise pidulik hetk, kringel on kuldne ja kohev, ekstraklass! Hoian hinge kinni.
" Oh, see on isegi parem kui Viinis ostetud õunastruudel, aga mu pealagi läheb vist nõrkusest märjaks" :DDDDD
Järgmine kord panen glasuuri ka peale.
Kuuldavasti haaras mu ämm kunagi verivorstide tegemise ajal pliidi kohal kõrvuti rippunud majoraani asemel koirohukimbu. Temal sedasi ei vedanud:)
Tuul on nõrgem kui eile, vahetevahel sajab mingit mannat. Traktorid sõidavad. Külma -3,8C. Päästjat oleks õue vaja.
:DDDDD ai kui tore lugu! Vot sellist õunakooki pole küll juhust olnud teha :) Kuigi korra väsimusest (konserveerisin ikka öösiti) ajasin vedelikud segi - mustsõstralikööri jaoks mõeldud viina kallasin marineerimiseks purki pandud kurkidele ja suhkruga marjapurki potist kuuma kurgimarinaadi, loomulikult enne magamaminekut ka kenasti keldrisse viidud. Muideks, need viinakurgid ja marineeritud mustsõstrad osutusid vägagi söödavaks ja mu külalistehordid järgmisel suvel panid kõik pintslisse, kiitsid ja küsisid retsepti :D
ReplyDelete:D
ReplyDeletekahju kohe, et sinnapoole tulemas pole :). tshillishokolaad on üks mu lemmikuid ntx :)
ja kuum shokolaad tshilliba... ja chillitrühvlid... mmmm
Ahah, aga kui ma mehele rääkisin, et Muhedik juba küpsetab ja tegi rohke kaneeliga õunakoogi, küsiti kuidas tšillikook maitses, ta olevat korra härjasilmale kaneeli rautanud :)
ReplyDeleteBrrrrr... tšillišokolaad! Jube!!! Ma isegi lihavürtse segades ainult näitan segule tšillipakendit, kuigi salatitele ma küll panen kaunajagu värsket(sügavkülmast)
Maitse asi. Minu lemmik on ka tshilli igas asendis. Muuseas pidi olema väga tõsine vähiravim ja üldse immuunsüsteemitugevdav. Seda teada saades hakkas veel rohkem maitsema. Koogi sisse - peab kindlasti proovima.
ReplyDeleteTegijal ikka juhtub!!!
ReplyDeleteKa minul on pärmitaigen nii mõnelgi korral ebaõnnestunud ja ei oskagi öelda millest.Tavaliselt on ikka nii, kui eriti püüad siis ebaõnnestub.
Hmmm, see tundub huvitav kuigi kahtlane.
ReplyDeleteMisasi? Proovi järele, rosinad, suhkur ja tsilli, tuleb välja, on väga hea kooslus ja hea, et mu purk ääretasa täis polnud. Järgmisena proovin, siis juba teadlikult, rosinaid hallitusjuustuga.
ReplyDeleteAga üldiselt ei võeta unise peaga sääraseid suuri asju ette.
See rosinad hallitusjuustuga oli muuseas väga hää kooslus, kõigile maitses.
ReplyDeletejaa, rosinad hallitusjuustuga on hea! (mäletan ajast, mil ma veel juustu sõin). ja ntx carpacchio meloni või viigimarjaga. ja creme brulee musta pipraga. jne.
ReplyDeletemuide, röövlipraele (searibi) pannakse vahel ka veidike kaneeli!
ja brie murakamoosiga on ju suisa klassika. kuigi maasikamoos sobib ka.
ReplyDeleteja kui kulinaarsetelt ekskurssidelt oma õuele tulla, siis verivorst pohlamoosiga :)
ReplyDeleteVeel maitsvam on jõhvika-muskaatkõrvitsamoos v.-salat:)
ReplyDeleteJuhtub.
ReplyDeleteAga shokolaad tshilliga ??? Aga maitse üle ei pidavat vaieldama ja samas meenub mulle endale üks eluperiood, kus maailma parim toit oli heeringas vahukoorega(hästi palju suhkruga)
Väga lahe apsakas!
ReplyDelete