REGE RAUTA SUVEL

Mis regi ja milleks? Mul endalgi hakkab juba unuma, milline see anakronism välja näeb, lastele meenub ehk ka midagi, aga lapselapsed võivad seda talvist sõidukit uudistada vaid muuseumis. Hea kui nad selliste talvede järel veel teavad, misasjad on suusad ja kelgud.
 Ja kui uskuda ilmatarku, siis pole lähimal paaril aastal loota ka mingit talve, et selle kuskile küüninurka jäänud riistapuuga kasvõi üks vastlaliug teha.
Aastate muster pidi korduma 7 aasta tagant.
Nojah. kui juulis kallab niimoodi, et ninagi pole mõtet uksest välja pista ja tegevusetus hakkab juba ajudele, tuleb ikkagi midagi välja mõelda.
Et ma keset suve vardad kätte võtan, oli minu jaoks üsnagi veider kogemus, suvi on ikkagi muudeks tegevusteks
Aga ega need niisked iirikad parenad pole kui korralik külm talv, pigem hullem, sesr rüskus poeb igalt poolt kontidesse, Tuleb ikkagi talveks valmistuda. ja ma veel mõtlesin, et kui nii vara alustada, suudan ma terce suguvõsa varbad sajandiks soojustada. Läks aga hoopis teisiti.
Esimene paar läks ruttu nagu tavaliselt. Kirjatud osa on kootud maavillasestm kand ja tald sokilõngast, See ei lagune kohe aukudeks. Kesse neid ikka pidevalt parandada viitsib.

Teine paar võttis veidi rohkem aega. Ilm paranes veidi ja toas istumiseks enam tahtmist polnud. Nad on mõeldud kandmisejs niimoodi,

aga pikema saapa sisse saab pitsiosa ka üles tõmmata. Sellele saajale on sokki kududa raske, tegemist on väikese õhukese jalaga. Alati on hirm, et tehtu liiga suur saab. Sellel paaril on vaja varbad hoopis lahti võtta, ja kududa sentimeeter laiemaks ja pikemaks.

Siis algas hoidistamine, mis kestis kaks kuud ja vardad läksid puhkusele.
Kui oktoobri lõpus saabus talv ja me päris tubaseks jäime, oli aeg hakata tegelema kirjatööga. Et kogu päeva ei suuda ükski inimene arvuti taga olla, otsisin ka lõngad uuesti välja ja kudusin valmis ühed suure jala suured põlvikud. Häda on vaid selles, et neil jäid peitmata otsad ja seega jäid nad ka viinistlemata s.t. poolik töö.

Võtsin hoopis uue lõnga ja hakkasin kuduma uusi sokke, et siis nad korraga lõpetada. Sain valmis 1,5 sokki, kui elu hakkas viltu kiskuma ja töö tuli pooleli jätta. ja pooleli on need kaks paari tänaseni. Eks ma teen nad kunagi valmis ka. Uus talv ei jää ju tulemata.
Aga see kauss on tõeline meistriteos. Ta on kaunis iga lõngaga ja vastupidi. Igat võrvi lõng näeb temas hea välja. Ja kuidas ta heliseb kui temas lõngad liiguvad. Mina nii ilusat tööd teha ei oska ja ma olen tema eest lõpmata tänulik.
 Poolik paar ootab selles valmimist, Piiluda lasen vaid tallaosa, kirjatud säärt nätan peale valmimist.

NÕNDA PALJU....

On ilu, elu, valu
nii palju ilma sees.
Ja sellest kõigest nii vähe
on teie lauludes
             (J.Liiv)

UDUKUKK

Kui  tulikukk kaugelt tulema hakkas ja öösel siia kohale jõudis, oli meid vallutanud tihe, raske, hall udu.

Ega tänane päev palju parem ole. Udu on vaid veidi enda välimust muutnud. Maailm lõpeb meie hekiga.

Ilus. Üldisest hallusest joonistuvad välja härmas võrad

Ei saagi aru, miks see varane, kaunis ja tegus linnuke end sedasi looritas. Ehk seetõttu, et paljudest küladesr on ta kadunud ja lapsed ei teagi enam, millist häält kukk teeb. Kui nüüd kogemata kuuleb kuskilt juba unuma kippuvat "kikerikiid", on see midagi väga erllist ja mul on sellest küll väga kahju, et traditsioonilised külahääled kadunud on, mis sellest, et mõnikord ajasid naabrite kuked une juba kella 4 paiku ärs.
Aga täna on ka udul oma jutt rääkida ja see on vast olulisemgi, kui idamaade aastavahetus.
 Järgmise nädala neljapäeval murrab küünlapäev talve selgroo ja aiarahvas üldiselt rõõmustab, et selleks korraks on siis temaga kõik. Minu udu aga ütleb, et kas just pool talve, aga mingi osa sellest on veel ees ja veebruari lõpp on kindlalt külm.
Eks igaüks peab oma paikkonna ilmamärke tundma õppima. Ju rannikul või suure veekogu ääres on sellisel udul hoopis teine tähendus, aga siin pole ta mind aastate jooksul veel kordagi petnud.
Meil sääraseid plusse, mis lume täielikult oleks viinud, polegi olnud. Kus on teda rohkem, kus vähem, aga aed on valge. Paar korda tõusis termomeetri näit küll väikese nõksu üle 0-i, aga iirikat ta siia ei teinud.
Vahetevahel oleme üldiselr üsna pimedas jaanuaris päikeski näinud. Loojang võib mõne koha tundmatuseni muuta. Kuusekesed on kivilas veel korralikus lumes

`Hiiumaa`

`Push`

Ei ole head halvata. Säärane on praegu meie aedhortensia istandus

Ilusar ja  talviselt vitavat on siiski rohkem.
Mulle ei istu väga pikad postitused, eriti need, kus on ridamisi eksponeeritud 10 sarnast fotot, aga endal tuleb mul tänane galerii ilmselt samasugune

POOLITAJAD

Täna on tõnisepäev. Teine, ja mulle tundub, et üks olulisemaid talvepoolitajate viieses reas. Ma polegi eriti aru saanud, mille poolest nad üksteisesr nii väga erinevad on. Lihtsalt mõne kohta on materjali rohkem talletatud. Selge on kindlalt see, et aeg liigub kevade poole ja mitte miski seda väärata ei saa.
Tänase kohta veel niipalju, et pool inim-ja loomatoidust peab veel alles olema ja kui päikest niipalju paistab, et mees hobuse selga saab, saab suvel ka heina tehtud. Paar kiirekest hommikupoolikul tõepoolest läbi suhtelise hämaruse end välja pressis.
Kõige suurem üllataja ja poolitaja oli tänavu aga hoopiski aastavahetus, mis justkui vaheda noaga lõikas läbi pimeda ja vesise rohelise iirlase pidupäevad.
Omamoodi olid nad isegi ilusad, aga meie jaoks siiski ebatavalised. Ega neid tahakski enam meenutada, aga ajalugu nõuab oma.

Paljudel puittaimedel on kogu elutsükkel sassi löödud

Uus ei tulnud värviliselt. Õnneks muutus üheainsa ööga kõik valgeks ja kargeks. Lumekest oli alguses vähe, aga mis sest. Lumi on lumi ja meie normaalne talv tagasi
Tõi ta ka kõledaid tuuli ja lühiajalist krõbedat külma, aga toast paistavad kõik tormipäevad ilusad ja soojad.

Kahjuks ei suutnud kaamera jäädvustada lumekristallide sädelust

Tänavune aasta on minu jaoks tulnud hoopis imelikult. Korrastamata on kõik nimekirjad. Häda on selles, et varsti oleks vaja uute puude poole vaadata, Aga mul pole ju enam meeles, mis eelmisel aastal muretsetud sai ja nüüd varsti oleks vaja suur paberitöö ette võtta, kuskil ju peab kõik kenasti rivis olema.. Mitme kuu fotod on sassis kui kört-pärtli särk ja esmakordselt elus jääb mul üks suur lubadus täitmata, millest on tuline kahju, Töö olnuks väga huvitav.
Mis sest kõigest ikka.
Täna on tõnisepäev, karu keerab alles teise külje ja miks peaks siis üks inimenegi püüdma oma soojast pesast välja pugeda.

Justkui mu sõnade kinnituseks hakkas sadama ilusat, laia lund.

UUS TULEB VÄRVILINE

Olgu sel vanal, väetil, raskel ja veidral kerge minna.
Uus tuleb rõõmsam, parem ja värvilisem, sest toad hakkasid end ise ehtima.

Kahju, kaks erinevat sinist on fotodel ühesugused

Siin on küll ka inimese käed abiks olnud

Ilusaid aiapilte on parasjagu, aga jäägu nad uude.
Astu palun sisse, ilusam ja parem

JÄRJEKORDNE NOVEMBER VAJUS AJALUKKU

Ega ma muidu sest novembrist kirjutakski, aga meenutas ta mulle üht kunagist populaarset multikat valgest ja mustast koerast. Täpselt pool kuud kuni 15. kuupäevani oli maailm valge ja puhas. Meil polnud ka ühtki vahepealset sula, mis oleks kogu seda muinasjutulist ilma rikkunud.
Edasi saabus vihm ja pimedus, mõned udupäevad sekka.
Õnneks oli üleeile maa korralikult kahutanud ja isegi see pisku valge kirme muutis päeva helgemaks ning sundis veidigi pimedust taanduma. Nüüd on juba kakas päeva ka kerget lund sadanud. Seda on mudugi väga vaja, sest enne külmi peaks aial ikka tekike peal olema. Kui taimed kaitstud, on ka endal soojem ja turvalisem. Ja talv ning külm on varsti-varsti saabumas, kaevuüürnik on kohale saabunud. Eelmisel nädalal teda veel polnud.

Kuu oli üldiselt kuidagi uimane. Ükski asi, mis kätte võtsin, ei edenenud. Mulle meeldib kududa ja ma ikka üritasin ka, aga ega eriti midagi ma valmis ei saanud. Kuhu ja millele need 30 päeva kulusid, ei oskagi praegu öelda. Lugesin küll päris palju, aga ka mitte tavapärase hasardiga, kuigi raamatud olid seda väärt.
26. novembril võtsime vastu Aalujaid. Aga oskasid nad meid üllatada küll päris põhjalikult. Lõunamaalased ikka kogunevad aeg-ajalt ka külmemal ajal ja selleks olin ma kergelt ka valmis. Aga, et põhjamaalased ei pidanud paljuks oma aega pikale sõidule raisata, oli küll äärmiselt liigutav.
Ise ma pilte ei teinud ja loodan, et Tii ja Iirisesõber ei pahanda, et ma siin nende fotosid kasutan.
Niimoodi need kaugelt tulnud saabusid

Olgu ilm milline tahes, aiatiir ei jää ilmaski tegemata ning aednike lemmikasend sobib igasuguse tualetiga.

Igal aastaajal on aial oma nägu, sügisel pälvivad tähelepanu hoopis teised detailid, mis suvel kaovad püsikute värvipilgari varju. Pilgupüüdjaiks on  nüüd võrad

värvust muutnud okaspuud ja istutusalad, kuhu talveks aeda ilmestama jäetud varred sagedaste vihmahoogude poolt on ära lörtsitud

Samblad ja selaginell

ning sõnajalad.

Kui külalised läinud, hakkasin järgmisel päeval mõtlema, et kuigi me oleme nii erinevad inimesed nii erinevate aedadega, sobime suurepäraselt mingi ühise hingamise tõttu. Pole meil kunagi igav ega teemade puudust, pigem vastupidi.
Järgmisel suvel toimub meie 10.kokkutulek, aasta üks tippsündmusi. Algul oli meid näputäis, aastatega on lisandunud suur hulk toredaid inimesi. Kokku saame aastas muidugi rohkem kui korra. Organiseeritud üritustest  on tähtsamad TÜ Botaanikaaia püsikupäev  ja Võhma Juurikas, millest enamik meist osa võtab.
Ega me ainult pidutse ja ilutse :). Alates 2013.aastast kuuluvad meie programmi raudselt igasugused erinevad talgud. Koostegemistel on sees vägi ja võim, mida on kirjeldada raske.
Esimesed lammutustalgud olid meil Tsiili juures, mõne tunniga kadus üks elamu külge riputatud jube juurdeehitus, tehti ka pisemaid töid. Ka järgmised lammutustalgud toimusid Tsiili mõisas, sealt kadus siis üks vana, oma aja ära elanud hoone.
Thela talgutel 2015 sai üks luitunud hoone endale selga ilusate värvidega triibuseeliku, korrastati müügiplatsi ja istutusalasid.
Kolimistalguid on meie ajaloos olnud kaks. Esimesed olid mõeldud üllatuseks Aidile-Otile, kes hilisõhtul pimedas oma uude koju jõudsid ja kes seda abi ilmselt ka hädasti vajasid, et elementaarnegi paika saaks. Kaarnalillel oli eelmisel suvel vaja abi aia kolimisel uude koju ja loomulikult on hakkajad inimesed siis alati kohal.
Rahmeldaja juures on toimunud kolmed talgud. Kevadtalgutel oli vaja aidata aia korrastamisel ja kergel ümberstrukureerimisel, teisele talgupäevale ei oskagi õiget nime panna, Päris lammutustalgud need polnud, pigem siis tolmutalgud, kus tühjaks pilluti pööningupõrandale veetud savi ja muld ning korrastati veid ka tiigi ümbrust. Tänavused viimased talgud toimusid samuti Rahmeldaja juures, kus kokkutulnud vaatamata vihmale ja vingele tuulele tegid alguse pargi rajamisega.
Enne seda aga toimusid veel Vallikute tiigitalgud.
Kord üritasime ühitada kokkutuleku pisemate talgutööga, see õnnestus Kadaka juures, kus paari tunniga laoti üles ilus paekivimüür, aga ainsaks korraks see kahjuks jäigi. Võibolla ongi nii kõige õigem, kui pidu, siis pidu ja kui töö, siis töö, sest pidu järgneb sellele niikuinii :)
Ja kui ma sellele ühistööle mõtlesin, selgus, et meie ise oleme olnud kõige tagasihoidlikumad :) Siin on toimunud vaid ühed kevadtalgud, kus vajasime abi aia korrastustöödel.
Kokku lugesin kolme aasta peale 10,5 talgupäeva, mida polegi nii vähe.
 Ma ei räägigi väikematest sutsudest kas mõne kasvuhoone kokkupaneku abistamisel või puuriitade ladumisel, ka sellisteks töödeks on mõnikord lähimate naabrite abi vaja.
Ja kui muidu kipub hooajavälisel ajal igavamaks minema, tuleb välja mõelda üllatusüritused, mida me mõnikord organiseerime üsna pikalt ette.
 Päris esimesed olid meile ootamatult külla tulnud mardisandid, keda algul pidasin endisteks töökaaslasteks. Ma pole vist eluski nii üllatunud-kohkunud olnud ja ringi sabistanud kui tookord, enne kui taipasin, et maskide taha peitunud inimesed tuleb ometigi sisse kutsuda :)
Järgmisena korraldasime üllatussünnipäeva, kus päevakangelane meid õues märgates algul mustlasteks pidas :) Tore oli.
Ja värskeid lõunamaalasi oli samuti vaja meie kommetega tutvustada. Eelmised kadrid sadasid hilisõhtul ootamatult külla Aidile-Otile. Nende üllatunud näod olid ikka hiigla vahvad.
Sel suvel peale jaanipäeva üllatati meid endid ja rikuti ära üks korralik istutuspäev :D Aga meelespidamine oli küll rohkem kui tänu väärt.
Oleme üks suurepärane sõpruskond, kes oskab nii lustida kui kõvasti tööd teha. Koos on ikka tulemuslikum ja mõnusam.