POOLITAJAD

Täna on tõnisepäev. Teine, ja mulle tundub, et üks olulisemaid talvepoolitajate viieses reas. Ma polegi eriti aru saanud, mille poolest nad üksteisesr nii väga erinevad on. Lihtsalt mõne kohta on materjali rohkem talletatud. Selge on kindlalt see, et aeg liigub kevade poole ja mitte miski seda väärata ei saa.
Tänase kohta veel niipalju, et pool inim-ja loomatoidust peab veel alles olema ja kui päikest niipalju paistab, et mees hobuse selga saab, saab suvel ka heina tehtud. Paar kiirekest hommikupoolikul tõepoolest läbi suhtelise hämaruse end välja pressis.
Kõige suurem üllataja ja poolitaja oli tänavu aga hoopiski aastavahetus, mis justkui vaheda noaga lõikas läbi pimeda ja vesise rohelise iirlase pidupäevad.
Omamoodi olid nad isegi ilusad, aga meie jaoks siiski ebatavalised. Ega neid tahakski enam meenutada, aga ajalugu nõuab oma.

Paljudel puittaimedel on kogu elutsükkel sassi löödud

Uus ei tulnud värviliselt. Õnneks muutus üheainsa ööga kõik valgeks ja kargeks. Lumekest oli alguses vähe, aga mis sest. Lumi on lumi ja meie normaalne talv tagasi
Tõi ta ka kõledaid tuuli ja lühiajalist krõbedat külma, aga toast paistavad kõik tormipäevad ilusad ja soojad.

Kahjuks ei suutnud kaamera jäädvustada lumekristallide sädelust

Tänavune aasta on minu jaoks tulnud hoopis imelikult. Korrastamata on kõik nimekirjad. Häda on selles, et varsti oleks vaja uute puude poole vaadata, Aga mul pole ju enam meeles, mis eelmisel aastal muretsetud sai ja nüüd varsti oleks vaja suur paberitöö ette võtta, kuskil ju peab kõik kenasti rivis olema.. Mitme kuu fotod on sassis kui kört-pärtli särk ja esmakordselt elus jääb mul üks suur lubadus täitmata, millest on tuline kahju, Töö olnuks väga huvitav.
Mis sest kõigest ikka.
Täna on tõnisepäev, karu keerab alles teise külje ja miks peaks siis üks inimenegi püüdma oma soojast pesast välja pugeda.

Justkui mu sõnade kinnituseks hakkas sadama ilusat, laia lund.