RÕÕM IGAS HETKES, IGAL HETKEL

Mulle meeldib tänavune suvi. Ilmad on soojad, aga mitte tulikuumad, vahetevahel on olnud ka mõnusaid sumedaid pilvealuseid päevi. Vihma oleme ka just täpselt parasjagu saanud. Sellist aega võib vaid nautida.
Aeg jookseb kiiresti, õied samamoodi. Pildistada ju jõuab, aga kuidagi on vaja ka mingid märksõnad päevikusse panna.
Päikeseaia suur värvikirevus on otsa saanud. Aediiristega koos ei saa kasvatada kõike, mis pähe tuleb. Kõik kaaslased peavad samamoodi olema kuiva-ja kuumalembesed. Nii ongi mul iiriste hulgas erinevad nelgid, liivateed ja päris loomulikult lavendlid. Kui kasvuolud sobivad, pole vist taime, kellega lavendel kokku ei sobiks.

Üksik kollane on samuti ümbritsevas roheluses kena

Hallid toonid on aias alati omal kohal. Ainuke astilbe, kes kuiva kuumust ei põlga on `Fanal`

Pseudatade õitsemisaeg jäi tänavu tavalisest palju hiljemaks

Õisi on küll vihm veidi räsinud, aga las nad olla

Peale suurt katastroofi loobusin ma liiliatest. Aga mingeid kummalisi teid pidi jõuavad nad ikkagi meile kohale. Nende aeg on nüüd käes

Olgu need teised sordirühmad kuitahes ilusad, suured ja uhked, on minu jaoks alati olnud ikkagi kõige huvitavamad liigid

Käes on ka päevaliiliate aeg

ja flokside aeg

ja hortensiate aeg

Laialehised alustavad tavatult hilja ja on tänavu tavalisest madalamad. Ei vasta tõele, et selleks, et näha nii siniseid kui roosasid sorte, on vaja manipuleerida pinnasega. Mul kasvavad nad kõik kõrvuti samas mullas. Kui sort on loodud sinine, jään ta siniseks, kui roosa, siis roosaks ja punane jääb alati punaseks.

Puishortensia `Annabelle` parimad päevad on veel ees

Alustanud on ka aedhortensiad

Kaktused õitsevad tänavu teisiti, kui tavaliselt. Ei meeldinud neile heitlik kevad.

....ja sabadike aeg

Kõige ilusam südasuvel õitsev põõsas on minu jaoks ebaenelas

Vesi on soe. Kevadel halvast hoiupaigast tagasi kolitud vesiroosid kosuvad kenasti

Aga see Marliaci `Rosea` on tõeline kangelane. Kui eelmisel aastal tiik tühjaks vajus, ei jõudnud 2 meest teda üles tõsta ja nii jäigi ta 2-kuuks täiesti kuivale kõrvetava päikese kätte. Pisike tükike temast sai küll mujale viidud, et kui suur sureb, siis jääb vähemalt sort alles. Aga ta pidas vastu kõik vintsutused ja isegi näitab mõnd õit.
Miski on eriliselt hästi meeldinud tänavuses talves, kevades ka roomavale kirsile, kes püüab nüüd vallutada kogu kallast

Üks järjekordne segadus. Pole see mingine helkiv kibuvits, pärit ikka Põltsamaalt. Targad, kellega tegu?

Maasikad, vaarikad. Kaks esimest ja ainukest murelit panid nahka mingid linnud. Peenralt saab juba tükk aega rohelist kraami. Kapsad keeravad päid.

Põgene, vaba laps :)

Sordi/liiginimed kirjutan, kui mahti antakse

UUS-, TAAS-, ÜMBER- või JÄRELKASUTUS

Peale mistahes ehituse lõppu jääb alati üle kõiksugusemat sodi ja mittevajalikku, majapidamises täiesti ülearust kraami. Meie tegelesime viimasel ajal muldade, turba, liiva, koorepuru ja kergkruusa ladustamisega.  Enamuse sellest materjalist võtsime maha alustelt.
Takseerisin neid natuke. Tehtud täitsa uutest kobedatest laudadest, pealispinnad hööveldatud ja puha. Okaspuu meile kütteks ei sobi, niisama lihtsalt korralikku lauda ära põletada aga ei raatsi.
Istumispaiku meil jagub, aga need on enamasti mõeldud 2-4 inimesele ja kui mõnikord juhtub rahvast rohkem olema, oleme alati suure pingiprobleemi ees.
Tundub, et euroalused lahendasidki meie igavese mure.
Jääkide lõpuosa. Suur koorem on on auväärse pärna varjust ära transporditud.

Esimese variandina pakkus kaasa välja statsionaarse, seina külge kinnitatud pinkla

Ei, see ei lähe kohe mitte. 

Vaja on ikkagi teisaldatavaid.

Ehitustandril Tulemäel on valminud esimesed toorikud. Sodiosa ootab lõkke süütamist, kobe kraam mõõtu lõikamist ja kokkukruvimist.

Kõrgus peaks ka päris paras olema.

Eile said pingid teise puidukaitsekihi. Kodus oli vaid punakas pinoteks, aga meile see pihlakakarva värv isegi sobib. Eks nad ju veidi robustsevõitu on, aga see-eest on nad toekad asjad ja 6 pinki peaks päris palju mahutama. Vajadusel saab nad siit musimajast alati ära kolida kuhu parasjagu tarvis.

Materjali on järel veel ühe lauakese tarvis, aga see läheb küll hoopis mujale.

Mina olen rahul :)

ÄRA TEGIME!

Juulist on kolmandik kadunud. Kuu esimesed päevad kuulusid veel vihmale ja kui siis 4.07 õhtupoolikul hakkasid pilved päikese ees taanduma, hakkas ilmselt Lõunaosariikide kõigil aednikel kiire. Üle kuu omapäi toimetanud aed oli vaja kuidagi korrale kutsuda ja talle uuesti siivsam välimus anda. Kohe rohida ei saanud, aga kääritöö kõige lamandunud ja lösakil, samuti haigustunnuseid näitavate taimede kallal oli vägagi asjakohane. Aediiriste puhastamine oligi kõige aegavõtvam töö ja nad tuleb lähipäevil uuesti üle käia.

Rohima sai hakata alles üleeile, siis oli maa peale 6.juuli rahet tahenenud mõnusaks ega olnud kitsi juurte välja andmisega. Kivi -ja kergkruusa multšiga aladel sai kohe toimetama hakata.
Tänaseks on aed puhas.  Kogu kaos likvideeritud. Kokku kogunes lehti, varsi, õisi, umbrohtu 5 traktori kärutäit.
Sellega on küll nii, et ju kuskilt jälle midagi end näitama hakkab, aga nende üksikute eemaldamine on juba hoopis lihtsam töö.
Meil oli kevadest saati ripakil veel üks suurem ja tõsisem tegevus. Aga ka see sai eile hilisõhtuks tehtud, päris oma jõududega.
Tuuliku tee on nüüd valmis.
Teha polnud ainult tee. Kõigepealt oli vaja mängida turbapätsidega, et II osa tagumine külg ka püsti püsiks.
Valminud on vähem kui pool

 Tee alus oli umbrohu pimendamiseks kaetud, pakkude paigaldamiseks oli vaja see eemaldada, teealust veidi süvendada ning nad siis uuesti kõige halva vältimiseks tagasi panna. Paigaldatud pakkude vahede täitmine liivaga võttis samuti aega. Tegevustandrile sai liiv lähemale küll käruga, aga kohale tuli ta labidaga panna, et mitte turbapätse rikkuda.

Pinnas on veel täitmata, turbakottidesse on märgumiseks lastud hulk vett. Vasakule, sissesõidutee ääres kasvav vaarikas on eraldatud muust osast sügavale kaevatud plekiga, mis nüüdseks on liivaga varjatud

Kogu seda serva, istutusala ja teed korraga pildile ei saa. Lookleb ja keerleb ning on ta samamoodi kurviline nagu me külavaheteedki. Orge ja mägesid me siiski tekitada ei tahtnud. Lood oli pidevalt kasutuses. Tegelikult sundisid selle tee käänuliseks kunagise pisikese krundi piirdele istutatud esimesed põõsad ja puud, kellest ma loobuda ei raatsinud.

Lõpp paistab. Vasakule tee serva polnud turbapätsi panek enam mõttekas. Aga et päästa tulevikus tee umbrohust, oli vaja ta kuidagi isoleerida vasakule jäävast niidetavast alast. Sinna tagus Muhedikupapa mahalõigatud ploomide oksaroikaid. Euroalused ja muu sodi on nüüd samuti koristatud, tööriistad omal kohal

Viimaseks tööks segasime istutusmulda kompostist, aiamullast, turbast ja liivast, nii sai täidetud kogu tõstetud pinnas ja hilisõhtul kohale ka pottidest kangesti pääseda tahtnud taimed.
 Istutusalade pinnas on täidetud. Tee on valmis. Hädatarvilikud taimed istutatud.
Peale kastmise on näha, et siia lõpuossa on veel vaja liiva tuua, aga see on juba üsna pisike liigutus. Las ta vajub veel veidi. Suure varjuprojekti II osa, mille kevadel ette võtsime, jääb vasakule. Aga, et paremale jäi sirelite juurde osa, mida kuidagi niita ega rohida saanud, sai teoks ka veel pisike III osa. Põnevaid taimi on maailmas ju veel küllaga.

Me saime hakkama veel ühe asjaga. Vihmade ajal ühendasime I osast tahapoole jääva okaspuude ala kogu varjuaiaga. Selleks tekitasime sinna laia niidetava tee, millest mõlemale poole istutasime hulga laane-ja maarjasõnajalgu. Nemad hakkavad end näitama juba järgmisel aastal

Aga vanade puude aura ja müstiline olek on juba praegu kohal. Need harilikud kuused, kelle okstel mängib õhtupäike, on sama vanad kui me kuusehekk.

Serblase rippuva vormi oksad on sirutunud laiali kui linnutiivad

Ega eelmiselgi aastal istutatuil viga pole. Printsessipuu on ju päris uhke. Ta on hakanud üsna madalale maapinna lähedale kasvatama kaht oksa, mille üle mul on päris hea meel. Külmaõrnukesele on kasulik, kui tõesti mingi üliränga pakase ajal midagi lume alla jääb.

Palmlehine tarn on pisikesest istikupojast kasvatanud päris uhke puhmiku. Ta vajaks endale hädasti kaaslast oma sugulaste hulgas.

Kogu me kolmepäevast tegevust saatis ülevaataja :), kes käis uudistamas ja kontrollimas igat saabunud labidatäit

Päike oli juba loojunud, kui ma panin kohale kasutusel olnud tööriistu. Mu teele jäi kevadel ümberistutatud gordoni ebajasmiin. Hämaras pildistamine pole muidugi kõige targem mõte, aga ta hiigelsuured taevasse sirutuvad lihtõied lihtsalt sundisid end jäädvustama.

Meil mõlemal on nii hea tunne, et päris pikka aega kasutult seisnud aiaosa on saanud uue ja meie meelest päris tervikliku ja väärika elu.
Täna on uus päev uute tegemistega.

ÜÜRIKE ÕNN

Ilusaks hakkas ilm muutuma juba üleeile õhtul. Eilne päev oli aga lausa rõõm. Päike paistis, linnud laulsid ja elu oli jälle lill.
Muhedikupapa niitis, heinamaa hakkas jälle muruks muutuma.

Niimoodi muidugi ei pildistata, et kaadri nurkadesse mingid üleliigsed vidinad jäävad. Aga niidetud aed on nii ilus, et üks päikesevarju jupike ei segagi nii väga selle imetlemist

Mina lõikusin äraõitsenud siberlaste seemnekupraid. Ilusa õitsemise eest tuleb neid tänada, aga mitte kurnata. Seda enam, et sealt ju ühtki sorti niikuinii lootagi pole. Vahepeal aga vaatasin ka ringi, kas ja kus midagi huvitavat sündinud on.
Meil on vaid paar elulõnga.
J.Kivistiku `Romantika`, eks see pärisromantika ju selline müstiline ja tume värk olegi :)

Tänavu on vist kõigil elulõngade õied tõepoolest ilmatuma suured, see õis on päris juhuslikult valitud, säärased on nad kõik.

Sel aastal nii uhket kaktuste õitsemist ette pole näha kui eelmistel suvedel, sest kevadine hiliskülm rikkus palju õiepungi. Mõni sort tundub küll vapram kui teised
`Bern` särab kivide vahel kui tuleleek

Meie võrdlemisi askeetlik kaktustele mõeldud kivimüür on tänavu muutunud väga eksootiliseks. Nii mitmegi kivi vahelt uudistavad maailma sõnajalad. Siin ta nüüd hõiskab käed püsti "mina tulin" :). Eks need üsnagi tavalise välimusega tuleb astlaliste vahelt pintsettidega kätte saada.

Aga tema on küll huvitav. Kevadel keeras ta end lahti samasuguse udupeana kui austria sõnajalg (Dryopterisdilatata) `Stansfieldii`, nüüd sarnaneb ta olemiselt ja lehtede hõreda asetsuse poolest veidi meelis-sõnajalale (Dryopteris affinis) `Linearis`, aga et ta lehetipud on harunenud, on ta hoopiski veidi meelis-sõnajala `Cristata Capitata` moodi. Võibolla kasvades on ta tüüpilisema välimusega, aga võibolla on meil nüüd tekkinud  hoopiski Dryopterise perekonna mingi uus vorm. See oleks küll tore. Kuidas, ta kätte saada, pole me veel välja nuputanud, sest ilmutas ta end nii suurte kivide vahelt, et meil tuleks pool müüri laiali lammutada ja see pole enam sugugi huvitav.

See punane siilkübar (Echinacea purpurea) `Green Wizard` meeldib mulle just oma veidralt omapäraste õite tõttu

Õhtul, enne laulupeo I kontserdi ülekannet, tõi kaasa tuppa ilusa õie. Temast jätkus kogu kahe korruse odöörimiseks.

Tänane hommik algas samuti päikesepaiste ja päris rõõmsanäolise rahuliku taevaga

Koos abilisega alustasin aediiriste puhastamist. Peale suuri sadusid, mis pigem uputust meenutasid, rohida veel ei saa. Savine pinnas kannatas küll juba peale astuda, aga juuri ta veel kätte anda ei taha, rääkimata sellest, et muld ei kavatsegi veel laiali murenedai. Aga seda sodi kogunes poolest istutusalast 2 traktori kärutäit.
Hingetõmbepausi ajal uudistasin kui kaugele kaasa oma Tuuliku teega jõudnud on. Üksi pole tal seal sugugi kerge, aga minust seal abi ka poleks. Ja nii ma siis uurisin, mis sünnib valmis varjuosal
Ma kujutan ette, kuidas näeb välja suur lursiku puhmik, kui ta peal hõljub tulevikus selline valge vahupits.

Ega kanada vesileht talle alla jää. Rahe on küll korralikult räsinud ta ilusaid suuri lehti, aga õitsemist see ei sega. Ka temast on kasvamas midagi pööraselt ilusat. Juba need kaks korda kroonlehest pikemad tolmukad on omaette väärtus.

Praegu on see hetk, kus lilleõisi on vähe ja aed on muutunud enne päevaliiliate õitsemist peamiselt roheliseks ja see mulle meeldib. Päris õitetu aed muidugi pole, selle eest hoolitsevad mitmed põõsad..
Alati imetlen ma ebajasmiine. Peale `Schneesturmi´ ma enam midagi muud pildistada ei jõudnud.

Nii ta tuli. Suure kohina ja mühinaga täiesti tavatust ilmakaarest.Ega ma trepilt enam kaugemale saanudki.

Esialgu ei paistnudki ta nii must ja ähvardav. Näis isegi, et pilv vajub linna või alevi peale, aga siis võttis ta kätte ja keeras ringi otse meie kohale ja siis jagus tal jõudu kümne eest. Oh seda 1,5 tundi kestnud tulevärki, koos säärase sajuga, et vahutas nii me tiik, kui see, mis alla tuli. Teist samapalju kestis järellainetus, pikne kord tuli, kord läks. Hüvastijätukärgatus oli tal erilist väge täis, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Kogu sellele 3-tunnisele võimsale ilmaetendusele järgnes tunnine seenevihm. Praegu ei teagi, kas homme saab ka ülejäänud pool aeda korda või ei kanna pinnas mind üldse.
Aga hetkel on kogu õu täis sulaselget osooni ning soe maa aurab ilmselt uusi pilvi :). 27-st soojakraadist jäi järele 16.

NÜÜD KÜLL AITAB!

Terve kuu tinahalli taevast ja lakkamatut sadu on isegi mulle, kes ma üldiselt igas asjas ka midagi head näen, hakanud halvasti mõjuma. Nii palju raisus päevi, kus aias üldse midagi liigutada ei saa :(
 Juuli jätkab seda, mida juuni alustas.
Aga noh, suvi ju ikkagi.
 Elu võib vahel olla maasikas

tänu vihmale ka puravik või kuuseriisikas. Need on sel aastal tekkinud meil serblaste alla

aga mitte lill
Kõik kõrgemad ja raskemad õied ja õisikud on maadpidi pikali või muidu lääbakil ja tänaseks pruunid. Paljude püsikute ja põõsaste õied ja õienupud mädanevad. Suured lopsakad kurerehad ja paljud muud võimsad kuhikud on lösakil laiali. Aediirised vajaksid kiiresti puhastamist, sest nii varast ja nii hullult massilist laikhallituse levikut pole ma varem näinud.

Midagi on ikka head ka. Puittaimed rõõmustavad, pikimad on rumeelia männi meetrised kasvud.  Sõnajalad ja varjuaia noored mõnulevad samuti.
Kui poleks aeg-ajalt sisse astuvaid häid külalisi, kellega on alati mõnus aega veeta, võiks päris musta masendusse langeda.
Aga nüüd paluks küll nädalakese kuivemat aega. Aias oleks hirmsasti vaja kääridega toimetada. Niita ja rohida ka. Ja nulgude villtäidele oleks ka vaja tuul alla teha. Kolm potikest oleks vaja kiiresti maha panna. Alla 10 taime ootab varjuaia lõpetamist. Üks kastike jääb pottidesse talvituma, sentimeetriseid kasetittesid ju veel ei istuta, selliseid pisitegelasi on teisigi.
 Aga sajab, sajab...