TÄNA ÕHTUL SAJAB

Niiviisi kirjutasin ma eile hommikul ühe blogi kommentaariumi. Ma ei tea, kas 16.30 on juba õhtu, aga sel ajal hakkas meil sadama. Ilusat vaikset seenevihma paari veidi suurema hooga sadas pea 2 tundi.
Edasi kirjutasin ma, et sajab ka öösel. Kui ma 1.45 raamatu sulgesin, uinusin mõnusa sabina saatel. Kui pikalt seda aiakosutust tuli, ei teagi.
 Enne 6-t ärkasime koleda kolina peale. Meie kohale oli jõudnud maruline äike koos paduvihmaga. Eelniisutatud maa võttis selle kõik kenasti vastu, aed ägises suurest mõnust. Elektri vilkumist talusime lühikest aega, siis lükkasime korgid välja. Äike lõppes veidi peale 7-t. Loodetavasti ei keeranud paduga kaasnenud tugevad tuulekeerised põllumeeste vilja maha.
Kell 8 hakkas uuesti sadama, seekordset sadu nooled ja paugud ei saatnud. Hetkel (k.11.09) paistab päike, aga mu kaskede taga on vihmakaar jälle tumesinine. Ehk saabki nii, et täna sajab. Ühtpidi seiskas sadu me tänase töö, aga teistpidi niisutab ta kohale veetud mulla korralikult läbi.
Nii korralikku vihma saime viimati 27.juunil. Vahepealsed, mitte just kõige harvemad pisikesed sabinad sarnanesid pisut elupäästmise operatsioonidega, seekordne jootis jälle aia janu täis.
Hommikul küsiti, kas me eile istutasime. No ei jõudnud veel sinnamaale:D

MEIE TRUU KAASLANE :D

PUSLE

Asssaaa! Aga küll täna sadas. Nii nagu sügisel ikka. Sahmakas vett, pisut päikest, vikerkaar, jälle suur sabin....

MIS SIIA KÕIK VEEL TULEB :)

Mulle on alati iidvanade puude juures kõige rohkem meeldinud tõsised, vägevad, tüüakad tüved. 100-aastasi on meil vaid üks, aga ka nooremad võivad vägagi huvitavad olla

ja säärastel, kui neid veidi puhastada pole ju samuti midagi viga

ja siis on meil üks kuusk.  Labidas ja voolik loomulikult ka ja igasugu muust tränast pole samuti puudust.

Ja vat, nende ja veel mõne puu vahel hakkas eile midagi sündima :)

KIIRE-KIIRE

Arvasin küll, et tänavu ehk saabub suvi, kus meil on palju aega, aga võta näpust. Ma ei tea, kas päevad tõesti tormavad hirmsa kiirusega sügise poole või oleme me ise sahmerdisteks muutunud, aga mida edasi, seda rohkem on igasugu tegemisi ja kohtumisi.
Väikese tagasipõikena ütlen, et ega me nüüd selle puu mahavõtmisel ei pisardanud küll. Ta andis meile aega harjuda, et tema aeg on otsa saanud ja üks skelett aias ei kaunista seda ega tee ka südamele rõõmu.  Lihtsalt meil polnud  tema jaoks varem aega.
Kes ütles, et kõik õitseb ära ja juulikuus pole enam mingeid õisi vaadata? Neid on tegelikult piisavalt ja ülearugi. Tänavu polnud isegi seda lühikest hingetõmbeaega, kus aed on paar päeva täiesti roheline.
Et ka sellest juuli algusest midagi alles jääks, tuleb ikka mõnedki pildid üles panna. Meil käis üks armas külaline, kes ka pildistas ja siis tõi ta kõik, mis ta siin nägi, ka meile. Panen mõned tema fotod ka siia. Et asi aus oleks, siis on fotode juures ta nimetähed ML
Nagu alati, olgu see aastaaeg, milline tahes, kõige silmatorkavamad ja mõjusamad õitsvad põõsad.  Neid õitseb palju, aga, et nad on siit varem läbi käinud, siis paljusid fotosid ma täna siis üles ei pane.
Südasuvi on paljude enelate aeg. Nipponi enelas `Arnold` (ML)

Ebajasmiinid hullutavad nii õite kui lõhnaga. `Schneesturm`

Veigela `Red Prince` (ML)

Iirised on oma balleti lõpetanud, suur õitsemine on kandunud teistesse aiaosadesse
Kankaani asemel on selles osas uued tantsud. Kuhu suure pojengipuhmikud end peitnud on, pole isegi aru saada

Igasugu sasipead on mu suured lemmikud

Sellisena nägi ML aia üht osa paar päeva enne jaanipäeva

praegu on sama koht juba tükk aega selline

Kui alguses ei saanud paljud inimese aru, miks me oma päevaliiliad imelikult hajali istutasime, oligi mul selline pilt silme ees. Tänu multšile ja parandatud pinnasele on siin nüüd läbipääsmatu õiemets.

Et asi väga kuumaks ei muutuks, istutasin soojade toonide jahutamiseks siia-sinna  siniseid flokse

Suur härjasilm `Brodway Lights` on tõeline kameeleon. Avaneb ta tumekollaselt, vananedes muutub ta õis heledamaks kuni muutub päris valgeks. Väga uhke mitmevärviline puhmik.

Mägisibulad punuvad pärga (ML)

Eelmisel aastal tulbipuu tarvis rajatud nurgake muutub ka aina täidlasemaks

Suvikud pole mu eelistuseks, aga mõned vaasid täidan ma väiketaimedega igal kevadel. Armastan seda `Million Bells`i, ei ta aja sodi ega muutu vihmaga inetuks. Aga nad on nii nagu kõik amplitaimed, hirmus janused ja saavad kuumadel päevadel vett kaks korda päevas.

Kui nüüd kõik hästi läheb, alustame homme varjuaiaga :).
Ja seejärel tuleb tõsine töö suure tiigiga. Kevadine varing on tal ikkagi põhja augu tekitanud ja tiik vajub aegamisi tühjaks.

SUUR SAETÖÖ

Juulit alustasime mehiselt ja mõneti nukralt.
38 aastat tagasi kinkis Muhedikupapa vennas meile peale maakodu saamist soolaleivaks pisikese puu- siberi seedermänni.  Rahvas kutsub teda mõnikord ka seedriks, aga see nimi pole teps mitte õige. Ta oli esimene, kelle me oma krundile istutasime. Puuke kasvas kenasti,  aastatega lisandus märkimisväärselt pikkust ja kogunes laiust. 10 aastat tagasi saime me isegi ta seemned ära proovida.
 Kontinentaalsest kliimast pärit puule meie ilmastik siiski ei sobinud ja ta haigestus paarikümne aastasena okaspuu-võrsevähki. Kõigepealt tabandusid alumise oksad. Vaatamata iga-aastasele haigete okste väljalõikamisele, liikus häda kiiresti ülespoole. Me teadsime, et sellele tõvele rohtu pole ja puu on määratud hukule. 2008.aastal on juba selgelt näha, et tema tervisega on lood väga halvasti

Eelmisel sügisel polnud tal enam ühtki tervet oksa.
Surnud puud pole aias mõtet hoida. Tema mahavõtmise päeva lükkasime kevadest peale ikka edasi. Tänasest jääb ta asemele tühimik.
Pildil paistab hästi, et okstel pole enam ühtki okast ja ka ladvatutt on täiesti pruun

Mul on veel mõõtmata, kui pikaks ta meil sirgus ja milline oli ta läbimõõt 1 m kõrgusel. Teen seda homme.

Tuleroaks see puu ei lähe, me anname talle uue, veidi teistsuguse, elu.
Et saag oli "soe", võttis Jõumees samalt platsilt maha veel iidvanad ja oma elu jooksul vist vaid paar korda viljunud ploomipuud `Liivi kollane munaploom` ja `Hiiu sinine`. Kui ikka ei taha saaki kanda, siis ta ka ei kanna ja ilupuudena neil mingit väärtust pole. Ju meil eriti kapriisne eksemplar elutses.
Homme leiab oma lõpu ka üks poolraagus isehakanud risune leeder. Täna polnud enam ruumi teda kuskile langetada. Sodi on pool aeda mõneks päevaks täis.
TÄIENDATUD 03.07
Kunagisest umbes 40cm kõrgusest pöidlajämedusest puujupatsist oli kasvanud 9,3m kõrgune, 0,7 m kõrguselt tüve ümbermõõduga 1,17 m ja läbimõõduga 34 cm  korralik puu. Võra laiust enam mõõta võimalik polnud, sest alumised oksad olid tal juba mitu aastat tagasi laasitud, aga ega ma eksi, kui pakun selleks maapinnalt umbes 4,5 -5,0m.

JUUNI TULI. OLI JA LÄKS

Tänavune tulek oli südasuvine. Õierohke ja pigem kuum kui soe. Kõik muudkui teevad ja sebivad miskit, meie oleme ta lihtsalt maha lullanud.
Kui vahepeal tunduski, et kõik õitseb korraga ära, siis praegu küll värvi-ja õitevaesuse üle kurta ei saa. Suured punased tutsakad on küll läbi, aga pisemaid-õrnemaid-udusemaid-vahusemaid on täis kogu aed.
Jaanilaupäevaks andis suur kuumus järele, õhtu oli mõnusalt soe, niidetud heina, metsmaasika, pärnaõie- ja murelilõhnaline.

Jaanipäeva hommik kastis tunnikese ja see oli aiale õnnistuseks.

27. juunil saime vett pea 6 tundi järjest, nii, et kui eile istutasime puid, oli maa veel parajalt niiske. Ajalukku jääb see päev Emalätte koopa hävitajana. Me kuulsime küll kõminat, ei tundunudki see nii hull, aga Põlvamaal olevat olnud korralik äikesetorm, mis puude murdumisega selle katastroofi endaga kaasa tõi.
Viimastel päevadel tegin aia ja potsikute inventuuri. Eelmisel aastal lubasin, et uute nimekiri peab mahtuma ühele A4-le  ja sellest olen ma ka kinni pidanud. Enam-vähem:)
Sel aastal keskendusin ma varjutaimedele, no puidule ikka ka. Aga miskipärast on juba mitmed aastad nii, et me mõnel potsikul on omadus paljuneda. Ja mitte aritmeetrilises, vaid geomeetrilises progressioonis. Ja seda kulda ja karda kogunes jälle nii meeletu hulk, et võttis mu päris nõutuks. Pahandada pole millegi üle, kõik need nõud sisaldavad nii palju põnevat ja ihaldusväärset, et pole sõnu. Vähe sellest, et esmakordselt elus näed sellist tegelast nagu padjandpaju (Salix hylematica), saan teda ka käes hoida ja isegi veel endale maha istutada! Ja sääraseid imelisi on veel terve hulk. Et mul taimede ees piinlik hakkas, korraldasime kuu kahel viimasel päeval istutusmaratoni.
Mõned kuldsed said maha kohe kevadel, mõned nüüd, aga kõik on nad ilusasti omal kohal.
Üks pisike kuldne kuuseke on jäänud pildistamata, aga ega ma niikuinii kõike, kes maha said, siia riputada jõua.

Karra hulka käivad kõik rohelised, aga ka mõni hõbevalge

Istutamata varjutaimede hulk ja põnev sortiment on märkimisväärne, aga nemad peavad veel veidi ootama, sest enne on vaja miskit organiseerida ja natike tegutseda.
Üks kullakirjuline, kelle koht ongi potis, on kenasti jalad alla saanud ja kasvab, mis mühiseb. Aitäh Tsiilile

Läks juuni normaalsete ilmadega, sooja parajalt +20 ringis. Hea istutatutele ja inimestele.
Potistatuid on parasjagu, kokkutulek ka ju tulemas....:D
Juuni viimane päev andis ka esimese suure peotäie vaarikaid