OH IIRISED, IKKA IIRISED

`Douce Reverie` ´Foreign Legion`

Kuigi inimsilm võib mõnd õit näha mustana, on see pelgalt illusioon. Tegelikkuses pole see nii, sest looduses ei ole musta pigmenti. Õhtupäikeses tabab fotokasilm eriti hästi kas punase või sinise pigmendi kuhjumise ja seetõttu saamegi rääkida vaid tinglikult nn mustadest iiristest.

`Black Tie Affair`

´Superstition`

Ka valgel on palju toone

`Clear Morning Sky`- õis pole veel päriselt avanenud

Vana hea tshehhi sort `Irenka` ei jäta ühelgi aastal õitsemata.

`Ostrich Feather` Ei kujuta hästi ette, kust võttis see imetillukese risoomi ja lehvikuga uustulnuk jõu end näidata. Arvan, et ta õis on tulevikus hoopis efektsem

Kunagi ammu tellisin, siis oli selle firma nimi "Sunwalk", 10 sorti aediiriseid, kellest vaid 2 osutus õigeks. See, tegelikult väga ilus ja omapärase tugeva metalse helgiga sort ongi kahjuks siiani jäänud nimetuks. Ja see, et meie firmadest taimi muretsedes iial ei tea, kelle sa tegelikult saad, on üks põhjustest, miks ma enam siit ühtki iirist ei osta.

Maailmas pole ikkagi midagi ilusamat ega ülevamat kui sinised iirised:)

`Futuriste`

`World Premier`

`Ciel et Mer`

IIRISTEPIDU JÄTKUB

`Lunar Frost´ `Tour de France`

´Larc Ascending`

`Alerte Rose´

`Vienna Walz`

`Megabucks`

`Mysterioux´

`Stormcenter´

`Rip City`

Eile varjus +32,1C, täna kogunesid hetkeks pilved, aga need kadusid poole tunniga, praegu +30,2C

Hommikul üritas end Suurjärvele part sisse seada:), aga peale paari sukeldumist otsustas siiski mu taimed rahule jätta.

HITTPARAAD 2011

Olgu siis nii, et neile, kes aastaid aias õitsenud ka liiga ei tee. Aga selleks, et ette kujutada, kui võrratu võib aediiriste massiline õitsemine olla, kui palju on neis suursugusust, elegantsi, rõõmu ja soojust ja erinevaid värvitoone, püüdsin neist teha grupipilte. Kahju, et foto ei anna edasi seda sädelust, sillerdust ja lõhnu, mida nende õitsemine endas kätkeb.

`Flying Circus´ (IB)
´Delirium` IB

`Mesmerizer`. Üks tähelepanuväärsemaid sorte aediirise aretusloos.

Kuigi pikenenud habemega üksikuid sorte oli saadud juba mõned aastad varem, kujutas see Byersi 1990.a. loodud valge iludus endast tõelist läbimurret ja temale järgnes hulgaliselt pikenenud lusikakujulise, sulgja habemega sorte, kuid oma välimuse poolest ei suuda neist ükski teda ületada. Seetõttu ongi ta pälvinud absoluutselt kõik auhinnad, mida aediiristele pakutakse. HM93, AM96, J.CWister Medal 2000 ja lõpuks Dykes 2002.

`Afrodita`, vana sort, aga üldiselt ei jää välimuselt alla nii mõnelegi viimaste aastate aretistele.

`Poesie`

´Tabac Blond´

`Patina´

`Hello Darkness´, üks vanemaid nn musti sorte

Schreineri loodud sordid on kõik ajatud, 1968.a `Margarita´ õitseb igal aastal, vaatamata kuumale, külmale või vihmale, ühtemoodi rikkalikult

Hommikul rohkem ei jõudnud, kõrbekuumus sundis varjuma, eks õhtul tule uued fotod:)

GLAMUURSED

IB (Intermediate Bearded) esimesed sordid puhkesid eelmise nädala lõpus ja nagu ikka oli neist esimene `Flying Circus`, siis ridamisi `Delirium`, Batik ja ´Lunar Frost`.

Esmakordselt õitsevad eelmisel aastal vahetusena saadud äärmiselt kummalise värvikombinatsiooniga `Furioso` ja ´Mallow Magic´. Kuigi mulle pruunid õied pole eriti südamelähedased on päikeses selle sordi värvimängud päris imelised. Ta muudab oma õievärvust iga veidi aja tagant nagu kameeleon. Ja kõige ootamatum nende mõlema sordi õitsemise juures on see, et need lehvikud olid imepisikesed, mõlemas vaid 3 lehte.

Samal ajal avanesid ka TB-d (Tall Bearded), täies õies on `Irenka`, ´Afrodita´, üle mitme aasta ärkas ´Immortality´, ´Stepping Out´, `Patina´.

Esmakordselt õitsevad ´Magical Encounter`

´Acoma´

ja ´Bel Azur´

Homme on avanemas kümneid sorte.

VETTE SÜNDINUD

Kõik tellitud püsikud olid meil käes 31.maiks.
Ma teadsin, et vesiroose hakatakse väljastama 20.mai paiku kui ilmad on nende jaoks piisavalt soojenenud ja oletasin, et nad jõuavad siiakanti vast juuni esimesel poolel. Aga juba 1.kuupäeval avas postiljon järjekordselt värava järjekordse pakiga:)
Suur kast sisaldas järgmist suurt kasti. Vaatasin seda puulaastu ega saanud millestki aru, need taimed ju küll mingit kuiva materjali ei vaja. Kui avasin pealmise kasti, oli mu jahmatus hiigelsuur. Tihedast kilekotist vaatasid vastu märga ajalehepaberisse pakitud sarved

Ja teises kastis sisalduvas kilekotis märgade ajalehtede vahel elutses selline pundar. Et vesiroose saadetakse paljasjuursetena ja et need taimed on nii suured ja mõnel isegi värvunud õienupud küljes, ei osanud ma küll ei unistada ega oodata. Meil müüakse neid veetaimede idukesi ju mingites väikestes plastkonteinerites. Ja loomulikult oli seda puulaastu vaja juhuks, et kui kotid hakkavad lekkima, ei laguneks ümbriskastid laiali. Kõigepealt otsisime välja vannid ja seejärel jagasin vesiroosid sortide kaupa laiali, sest neile oli peale minu ka teisi tahtjaid

Milline näeb välja vesiroosirisoom, teab enamvähem iga aednik, kes veetaimedega tegelenud, aga lootose (on olemas mõned külmakindlad sordid) risoom on hoopis eriline ja ta soovitati asetada umbes nädalaks ümarasse nõusse sooja vette pimedasse ruumi. Risoom on täiesti jäik, ta ei lase end mingitki moodi painutada ja on väga habras. Tema katkimurdmine tähendaks taime tapmist. 5 päevaga olid talle tekkinud nii juurte, lehtede kui õiepunga algmed ja istutatud on ta praegu 1,5 m sügavusse vette. Talvitamiseks on istutusnõu (see pole pildil olev kausike) vaja vedada sügavamale.

Vesiroosid istutasime madalatesse aga laiadesse auklikesse kastidesse, sest vesirooside juured armastavad laiutada ja sügavusse nad eriti ei roni. Kui nad kosuvad, kasvab osa juuri niikuinii kastist välja ja üle selle, nii, et ega sel nõu suurusel muidugi erilist tähendust ei olegi. Et substraat kohe kastist välja ei pudene, vooderdasime nad ajalehtedega ( see on suurepärane universaalne materjal nii veelembeste kui veekartlike taimede saatmiseks, peenrakatte alla paigutamiseks ja nüüd siis ka kastide vooderdamiseks), sest nad lagunevad vees ju üsna ruttu ega takista taimejuurte arengut.

Siis täitsime kasti 3/4 ulatuses mättamullaga, millesse segasin magneesiumirikast (seda vesiroosid armastavad) osmokootväetist ja kõige peale läks peale umbes 1/4 savi. Küll on hea, et meil endil leidub nii erinevaid muldasid. Ja väetis seepärast, et tegu on ju uue veekoguga, kus pole veel viljakat muda ja kus taimed võiksid nälga jääda. Siis vesiroos ise ja kõige lõpuks graniitkillustik.
Tegelikult oleks hoopis targem istutada vesiroose ilma kastideta, aga see vajaks vähemalt osalistki järve tühjendamist, mida me endale lubada ei saa.

Vanemad ümberasustatud sordi on uue elupaiga omaks võtnud ja näitavad esimesi õisi. Ka uued sordid on mõne päevaga kasvatanud noored lehed. Eks neid kõiki peab paari kuu jooksul sügavamale seadma, aga praegu tundub neil küll hea olevat.

Meestele vist meeldib vette kukkuda. Minu oma tegi seda esimest korda töölt tulles täisriietes:D Ta olla tahtnud üht vesikarikat sügavamale panna ega arvestanud libeda ja längus kallakuga, mis sarnaneb laste liumäega. Oi neid röögatusi, kisa, kiljumist ja pladinat, mis siis järvest tuppa kostus. Aga üleüldse, selliseid hääli ei tohi teha ka kõige suurema ehmatuse peale, minusugune võib niiviisi veel infarkti saada. Aga milline õnnelik poisikesenägu võib mõnel mehel küll ette tulla:). Teisel korral oli see tegevus tal ilmselt juba harjumuseks muutunud:). Ja kuigi tegemist on üsna keskmise mehega, oli järv peale sellise atraktsiooni korrapealt nii sogane nagu seal oleksid elevandid püherdanud:)

Vesirooside paigaldamiseks oli igasugune suplus muidugi lubatud.
Siit veel üks samm vasakule ja vesi hakkaks üle pea ulatuma.

Tuulevaikusega säärast lainetust ei teki. Hetkel käib aga vesiroosikastide istutamine ja see solberdamine panebki vee liikuma.

Üldiselt on vesi muutunud läbipaistvaks, aga pinnal ulbib veel küll igasugu sodi. Mõned katkenud vesiroosivarred ja -lehed, võililleseemned ja veel mingid seletamatud pusad said küll välja korjatud, aga päris vee selginemiseni läheb aega. Vett on kuumaga üksjagu aurunud, aga lõplik veega täitmine on meil kavas alles kuu lõpus, praegu ei või niigi stressis taimedele külma vee lisamisega täiendavat shokki tekitada. Ümber on istutatud, mitmed korrad edasi-tagasi tassitud ja oma elukohta paigutatud 18 sorte vesiroose, üks lootos ja lugematu hulk kaldataimi.

Peegeldus on küll juba päris ilus. Jääb vaid oodata, millal taimed kasvavad ja veepinda katma hakkavad. Õnneks ei pea neid kastma:D

Väikejärv on peale puhastamist ja kerget remonti jälle elamiskõlblik.

Vanajärv on ka oma püsielanikud saanud, aga tema lõpliku korrastamisega läheb pisut aega, sest seal leidsime paar auku, mis on vaja teipida. Ja siis tuleb ka ta kallas uuesti korda teha. Mõnikord on nii, et ühe asja ehitamiseks on vaja teist veidi lammutada, ja nii saigi sealt osa kive (nende all just need augud pesitsesidki) uute kallaste jaoks ära võetud. Seal tuleb üsna korralikult tänu uutele põnevatele taimedele muuta ka kaldahaljastust.

Kõige roosilikumad roosid on ikkagi kibuvitsad:) `Ristinummi´ õitseb esmakordselt nii rikkalikult, hulk õitest raskeid oksi on kaardunud maani ja kogu põõsas meenutab üht suurt roosa kuhilat. Ta kõrval kasvav sõsar `Iitin Tilttu´ on samuti avanud esimesed õied. Ja mõlemad lõhnavad hullutavalt.

Ja kui +29,8 pole kuum, siis ma ei tea, milline see päris palavus veel olema peaks. Väga-väga oleks vihma vaja.

JUUNI ESIMENE NÄDAL

Õied ja lõhnad, ööbikud, käod, kured, muud pisilinnud ja nende pojad. Erinevad hääledja häälitsused, suurest mõnust ähkivad ja ruigavad konnad. Päike ühegi pilvejusuta taevas kui tulikuum triikraud. Sääsed, vastikud väikesed õelad mustad mutukad ja nüüd ka parmud. Suvi.

Suvi, mis sunnib vaatamata igasugustele tegemata töödele pidama pikka keskpäevasiestat.

Juuni esimene nädal on olnud pilgeni täis kõiksugusemaid erinevaid sündmusi. Palju erinevat uut istutusmaterjali, hulk külalisi. Midagi on tehtud, midagi valmis saanud või saamas, aga ootamas.... ohhhh! Hädasti oleks vaja istutada ja veidi ka ümber istutada, aga selline kuumus ei luba sääraseid asju küll kuidagi ette võtta.

Kaktused ja siberlased on paigas ja kosuvad oma uues kodus kenasti. Roosid s.t. kibuvitsad eile mürgitatud. Üks ülikorralik inimene sai eile lõpuks maha istutatud igasugu viimased kapsad, avamaakurgid, kõrvitsad ja tsukiinid. Isegi hernes on nüüd külvatud:) ja oluliselt vähendatud kapsamaal vohavat mingi mullaga sisse toodud vesiheina.

See kuidas me tegeleme oma veetaimedega sarnaneb poegi vedava kassi toimetustele. Vanajärvest viidud sügavamat vett igatsevad vesiroosisordid Suurjärve teisele terrassile, kust nüüd on nad juba vaja allapoole tarida. Lootos ja uued vesiroosisordid istutatud ja samuti esialgses sügavuses.
Väikejärvest kolitud eile kõik veetaimed Vanajärve ja seejärel puhastatud 12 aasta jooksul tekkinud mudast. Veel õhtul hilja lasksime sinna vee sisse ja täna on vaja vaadata, kas tase püsib või on ikkagi tegemist auguga. See tähendab siis kilevahetust, mida ma küll planeerinud polnud. Kui vesi püsib, on vaja pisemad istutatud vesiroosid ja muu kraam sinna tagasi vedada ja siis lõplikult korrastada Vanajärv s.t. viimased äraviimist vajavad taimed viia Suurjärve. Hea, kui on olemas järvistu:DD.
Ja kunagi, ei tea, millisel ajal, oleks vaja ka Suurjärve tagakallas kujundada.

Õnneks on meil ka mitmeid kohti, mille rohimisega ei pea vaeva nägema. Hostad, päevaliiliad, sinine jõgi....Ühe liblekese väljatõmbamine kuskilt lubamatust kohast on lausa hingekosutav toiming:)
Peenar hakkab lapsekingadest välja kasvama. Kääbuskasvulised aediirised on tänaseks minevik, aga mai viimasel kuupäeval oli kollaste/kreemide osa selline. Tiarellid ja muu pudi-padi õitseb endistviisi.

Esimesed kõrgekasvulised aediirised on juba puhkenud, aga hetkel on veel tegemist juba nähtud sortidega. Ootan eelmisel aastal saadute õideminekut.
Eile saime esimese maasika. Täitsa õige maitsega:)

INIMESED, IIRISED JA HUNNIKUD

Sel kevadel on meilt läbi käinud päris palju rahvast, aga eriliselt hea käsi või jalg oli Maikellukesel, nii nagu ta värava avas, nii see ka lahti jäi. Ega sest midagi, mulle meeldivad inimesed, eriti sellised kiiksukaga. Ja hea on kui nad tulevad hommikul kui veel ei viitsi midagi teha või lõuna paiku kui kas kuuma või külma pärast ei saa midagi teha või siis õhtul kui enam ei taha midagi teha.
Aga maikuuga on ikka veidi tehtud kah. Siberlased ja kõik paljasjuursed on leidnud oma koha ja kosuvad juba päris kenasti. Tasapisi oleme ka oma Suurjärve seadistanud, esimestena leidsid tee sinna vesikuused ja päris ükshaaval oleme lasknud uude vette vesikarikat ja konnakilbukat, et kui esimene taim ei kohandu, ootame järgmistega. Seni on õnneks läinud.
Eile sai likvideeritud pea puulatvadeni kõrgunud mäemassiiv. Vaatasime siin kuidas üks suur masinamürakas nagu teelusikaga silus puude aluseid ja ausõna, see väsitas nii hullusti, et me leidsime õhtul mõlemad, et niisugune tunne on nagu oleks ise need üle 70m3 labidaga laiali visanud:) Aga ega materjal raisata pole. Sellest oli ikka vaja veidi teise kohta üks hunnik tekitada, ma olen mitmel viimasel aastal neist ikka päris võlutud. Hunnikutest:)
Tulbid on õitsenud ja maha lõigatud, trilliume polnud aega pildistada:(, ja kuigi iga päev heitsin pilgu iiristele, jõudis ka neist osa ikkagi fotota jääda.
MDB-d lõpetavad sel nädalal, päris kahju kohe.
`Cocoa Pink` `Zero`

´Naktsarz´

´Hoodlum´

`Easter´

´Jazzamatazz´

´Captive Sun´

Ilmad on olnud terve maikuu väga imelikud. Eelmisel nädalal külmetasin kampsunitesse ja paksudesse joppidesse pakituna paaripäevase palavikuni välja, mitu päeva sadas päris korralikult, eilse päeva tipuks oli 27,2C varjus. Ja sellega pole ma üleüldse päri, et juuni esimene hommik alustas vilus 24,1C-ga. Kuigi siin on igasuguse ilmaga miskitmoodi sebitud, on mul päris hulga väga kiireid töid vaja ära teha.