SÜDAMLIK LUGU, VÄRDKAKK ja VÄIKE MEENUTUS VÄIKELINNAST

Kui me täna hommikul hakkasime Rahmeldaja poole sõitma, mõtlesin, et näe kui tore. Kõigepealt olid meil kokkutulekud, siis lisandusid talgud ja nüüd on järg esimese õpitoa käes. Aga võta näpust, päris nii see pole, üht-teist oleme me varemgi koos teinud. Päris esimest korda proovisime turbast, liivas ja tsemendist aiavaase vormida Mirjami juures. Paverpoli omadusi pisiskulptuuri tegemiseks tutvustas Thela ja Kadakas viis rahva keraamikamaailma. Talvel korraldas Kaaren soovijaile kraasimis-ketramiskursused. See, mitmes säärane päev on, polegi oluline, peaasi, et seda koosolemise ja -tegemise lusti ikka kauemaks jaguks.
Aga täna näitas Lendav, mida üks oskaja inimene võib saega peale hakata. Kui juba puu ja sellele hinge sissepuhumine või temast hinge väljanikerdamine päevakorral, ei saa me ürituse korraldajale päris tühjade kätega külla minna. Seda enam, et hiljaaegu oli neil üks oluline tähtpäev ja pingiprojektki neil kuskil kaugel tulevikus terendamas. Et siis teeks otsa lahti või nii. Ehk kulub suures aias edaspidisel pikal teel väikeste puhkepauside ajaks üks pisike istumisalune ikka ära.
Muhedikupapa siis saagis ja kopsis ja kruvi ja värvis....

 Kokkusaamine algas ikka tavapärase kohvi ja pisikese aiaringiga. Kui tavapäraselt uuriti varem, mis muutunud ja kes õitsemas, siis täna viisid kõigi kiired sammud kõigepealt ogoroodinale :) Umbes nii nagu vanasti taludes vaadati üle kõigepealt viljapõllud ja muud kasutaimed.
Nüüd siis peateema juurde
Oli keset aeda säärane tüvikas ja sellest pidi midagi muud saama

Meister Lendav alustas kõigepealt kirvega

siis asusid ametisse õpipoisid

ja kui sa juba kord kuulud mingitpidi Aalujate seltskonda, siis tuleb alati võtta sisse tüüpasend iga töö  tarvis.

Teine brigaad Kaarna õpetusel alustas säärase tüve juures

Põhiprojekti juures vahetati kirves sae vastu. Hoolas sell on tehtud sodihunniku kokku koristanud, et selle otsas jalgupidi turnides õnnetust ei juhtuks

Tüvikas hakkas näitama südameid ja kogu töö saigi pealkirjaks "Südamlik lugu". Ilus ju!
Tööriistad muutusid aina huvitavamateks ja pisemateks. Toores töö tehtud, algas lihvimine, seda tehti kohe mitme erinevad masinaga

Järgmine etapp

Nüüd ei mallanud keegi eemale jääda ja kogu seltskond jättis taiesele oma märgi. Küllap Rahmeldaja näitab ise, kui palju häid soove talle siia talletati.

Tüve teisest küljest koorus iseenesest välja elevant.

Teine brigaad tegutses sama tõhusalt

Tulemuseks on "Värdkakk". See pole üldsegi paha nimi. Värd tähendab ju aianduses uut aretist :)

ja mida muud see tore lind siis ongi. Meister ise ütles, et see olevat kõrvadega varblane, kah ju armas aialinnuke. Mis temast tegelikult saab, eks otsustab Rahmeldaja kui ta teda lähemalt vaatleb.

Nendelt fotodel võib jääda mulje, et ainult paar inimest tegutses ja ülejäänud vaatasid pealt. tegelikult nii see polnud. Kõik olid kogu aeg millegagi ametis ja neid üksikuid hetki oli kõige raskem tabada.

Aias oli muidugi ka palju õisi ja muudki huvitavat, aga see on rohkem perenaise rida nad ette näidata

Üks siiski, nimi läks meelest :D Tean ainult, et ta sisaldas sõnu " pink" ja " delight"

Just see lopsakas roosa sisaldab kogu tänast rõõmsat, sisukat, tegusat ja säravat kümmet tundi.

 Meie hulgas on nii palju andekaid ja väga andekaid ja üliandekaid inimesi. Ja ju seepärast vist ongi Aalujate seltskond maailma parim ja lahedaim.

 Aitäh osalistele, õpetajaile ja loomulikult on kõige suuremaid kiidu-ja tänusõnu väärt Rahmeldajad.

Lõppes tänane päev aeda kosutava vihmaga.

Miskipärast on ju ikka nii, et kõige lähemale sõit tundub alati nii pika teekonnana, et selle ettevõtmine on lausa kangelastegu. :D

 1.juulil käisime naabruses asuvas väikelinnas. Kõigepealt keerasime sisse aga pojengi-ja sibullilleparadiisi. Tegelikult teadsime, et sibulikeks olime me lootusetult hilinenud, aga huvitav oli ikkagi ja vanade sõpradega on alati hea kohtuda ka siis, kui aias polekski midagi. Aga pojengid ju veel õitsesid ja mitu tundi kulus vägagi ruttu. Meist mitte keegi ei lahkunud aiast tühjade kätega. Nagu alati!

Edasi ootasid juba linnaaiad. Pisikesed, armsad, ülihoolitsetud, väga kenasti kujundatud ja väga erinevad. Esimene liigirikas, sopiline, salapärane. Teine selge taimevaliku ja kindlalt piiritletud istutusaladega. Nii omanäolised ja nii ilusad. Kahjuks ei olnud sel sõidul mul kaasas kaamerat, aga ega sest midagi, meelde jäävad need aiad niikuinii.

Aitäh teile Tea ja Iirisekasvataja. See oli väga helge ja väga mõnus päev.