ESIMENE

Märts on kestnud vaid mõned päevad, aga selle viie päeva jooksul on olnud nii sooja kui külma, paaripäevast vihma ja eilset lumesadu, pilves ja päikesepaistelist ilma, mistõttu isegi meie aed hakkab lumest puhtaks saama. 
Päris paksus lumes on veel pikk hostapeenar, osa siberlasi, mikrobioota- poolne püsikuala, vana turbapeenar, osa kõrteala ja soopeenrake. Laiguti jagub lund veel igale poole, aga sealt, kus eilseks oli lumi sulanud, leidsin esimese õie :) Pildistamise hetkeks oli talle küll juba vari langenud, seepärast pole õis enam avatud.

Ega neid ninasid meil veel eriti palju näha pole, paaris kohas on näha lumikellukeste tulekut, ka mõned lumeroosid on välja sulamas.
Aga tema juures seisin ma kaua aega päris nõutult uskumata oma silmi.

 2010.aastal ostsin varakevadel imeilusa õitsva vinava lumeroosi (H. foetidus). Müüja ütles küll, et kui ma teda talveks siseruumidesse viia ei saa, siis ei tasu teda tahta. Aga mina pole mina, kui ma kõike, mis räägitakse, usun. Mul on mõni piiripealne asi ikka endal vaja järgi proovida, et aru saada, kuidas selle talvekindlusega ikkagi on. Tegelikult see ostetud taim esimest lumerohket talve üle ei elanud ja ega ma teda kellelegi soovitada ei julge. Aga nüüd selgus, et ta oli end paari kohta, teiste taimede kaissu külvanud ja kui teise lumeroosid veel ei liigutagi (maapinnal on küll pungi näha), siis tema on end koos õiepungadega lumest kõrgele välja upitanud. Nüüd on küll lootust, et ta jääb meil pidama. Tema taimetited elasid ju eelmise talve peaaegu lumetu talve üle, et tänavu õitsema hakata.

Teine hea uudis on see, et teise talve on kenasti üle elanud samuti meil külmahellaks tunnistatud hebe. Kuna ma päris täpselt ta liiki ei tea, ei oska talle ka eestikeelset vastet pakkuda. Muide, eelmisel aastal oleksin ma ta äärepealt osja pähe välja rohinud :D.

No nemad on alati nii armsad, et lausa kutsuvad end silitama. Lapsed on ikka lapsed :). Kõik eelmise aasta okkalised näivad end hästi tundvat ja neid kõiki võikski pildistama jääda. Tänavu on nad hoopis kenamad kui eelmisel suvel, värskelt istutatud taimel on alati veel potinägu ees, aga nüüd on nad end valguse ja kasvukoha järgi välja sirutanud.

 Kuigi ma räägin, et rodod pole päris minu taimed, siis päris ilma nendeta me aed siiski pole. Mõned kääbuskasvulised elavad meil esimeses turbapeenras ja tõotavad kevadel rohket õitsemist. Makino rodo (Rh. yakushimanum F.C.C.)

Välja on sulanud ka eelmisel suvel juurdeostetud kääbuskasvuline sort. Hetkel ei oska ma täpselt ta nime öelda, sest neid uusi on kaks ja teine istub veel paksus lumes. Tõenäoliselt on ta huvitavate teritunud õiepungadega Ludlowi rodo (Rh. ludlowii)`Wren`, sest teine on roomav sort ega hoia end nii püsti.

Paar kolepilti ka

Et istutusaladelt on lumi alles kadunud, ei saa meie praegu mõeldagi veel millegi koristamisele või kobestamisele. Liiga märg on veel.