EILNE PÄEV

November algas hallilt, vihmaselt ja uduselt. Eile säras päike terve päeva, täna on aga järjekordne pime päev sompus taeva all.
Ma ei mäleta, mitu aastat meil isadepäeva tähistatakse. Meie peres on erineva saažiga isasid mitmeid. Kõigepealt isa, kellest päris mitu aega tagasi vanaisa tehti. Poeg, kes on samuti päris hulk aastaid isa olnud ja lõpuks väimees, kes on veel päris pisikese lapsukese papa. Kuidas keegi seda päeva tähistab ma ei tea, aga meil kujunes ta üsnagi töiseks. Sest päris ootamatult saabus lisa küttepuudele, mis oli vaja lõigata, lõhkuda ja virnastada. Abilised hoolitsesid sellegi eest, et meil toas ikka kuivi puid pikemaks ajaks jätkuks.
Mina tegelesin kokkamisega.
 Maja oli suhteliselt vaikne, igaüks nahistas oma toimetusi teha. Äkki kostsid akna tagant veidrad hääled. Mingid maskides tegelased huilgasid oma indiaanipärdikute tantsu saateks. Ohhh, selline päev oli mul meelest täiesti maha käinud. Õigemini, ma ei teadnud kuupäeva:), sest mardisandid on meil ikka käinud, aga need on olnud palju pisemad, säärased päkapiku mõõtu ja ma olen aastaid nende vastuvõtuks valmis olnud.
 Seekord olin päris jahmunud, sest kommivärki ma ju varunud polnud.  Aga kes ütleb, et tuleb vaid magusat annetada.
Ega ma neid kohe ära tundnudki ja päris võõraks jäigi kuni maski mahavõtmiseni neist kõige pisem, kelles silmad mulle pisut mu oma tütre omi meenutasid.
Oi, küll on ikka hea, kui sul on niipalju häid sõpru, kes oskavad su päeva päriselt särama panna.
Selline nägi välja kogu ettevõtmise tõenäoline pealik ja initsiaator.

 ja niisugused olid nad kõik kolmekesi

Vähe sellest, et nad sisselaskmist nõudsid, tegid nad santidele mitte väga omaselt meile toredad kingitused. Hiigla uhket skulptuuri meenutav känd ja 2,5 kivi on edaspidi me varjuaia ehteiks. Tore kui aia asjadel on oma lugu.
Ja mulle meeldib, et päris palju on veel neid peresid, kus au sees peetakse meie omi rahvakombeid, mitte ei joosta vaid ameerikalike pühade järgi. Võibolla peaks vana kombestikku rohkemgi uurima.
Egas midagi, sandid tuppa sooja, kuuma kohvi ja veel midagi, mis külmkapis peidus. Nii need mõned tunnid veeresidki. Ja nagu alati jäi see koosolemise aeg ikkagi väga-väga lühikeseks. Pärast mõtlesin, et ma ei jõudnud isegi uudishimutseda. Üks noor pere on oma kodu verivärskeks omanikuks saanud, aga täpsemalt.... :D Palju õnne neile!