VARASÜGIS

Käes on oktoober, aga aed pakatab veel elurõõmust. Rohkesse värskesse rohelusse, iseendasse ja üksteisesse sulandunud küpsed erinevad värvitoonid paitavad silma ja hinge. Ma võin ju tüütuks muutuda, aga ma tõesti armastan, imetlen ja naudin praegust aega. Värv enam ei ründa, ta on pigem pisut äraolevalt endassevaatav, sügisene päikese embus on hellitav ja lohutav, kurdistav häältemelu on asendunud õrnade sosinatega. Pilved ja lõhnad, veel soojad ja vaiksed hommikud.... Ka pisike vihmasagar vaheldumisi särava päikesepaistega on asjakohane ja kosutav.
Oh, kui ma vaid oskaksin kirjeldada tänase aia meeleolu, olemist ja olemust, peaksin ma olema lüürik või vähemalt kirjanik. Aga ma pole seda ja kui oleksin, siis poleks see enam mina.
Et aga kogu seda ilu ja hingestatust jäädvustada, peaksin ma hakkama harjutama katustel kõndimist, korraga ei mahu miski pildile.
Rajatud aiaosad on täidlasemaks muutunud. Siin algselt koha leidnud kõrteudemed on kaaslasteks saanud mändide kääbuskasvulised sordid, kes ehk juba järgmisel aastal võivad nõjatuda erksavärvilistele kukeharjapatjadele kuni neist moodustub toon-toonis vaip. Kahju ainult, et aretamata on veel sügavsiniste õitega kukeharjasordid. Väike roheline on võimeline elustama üpris massiivseid kivimürakaid. Keel-raunjalg ehk põdrakeel (Asplenium scolopendrium syn. Phyllitis scolopendrium)

Eelmisel aastal renoveeritud ja suure perspektiivitundega rajatud hajaistutuspeenar on muutunud hämmastava kiirusega tiheasustusalaks. Erinevaid õisi on siin veel piisavalt, kuid põhielamuse annavad hoopis lillepuhmikute ja -padjandite värvunud lehed.

Kämmalrohu tänavust maist eksistentsi lõpetamas lehed lähemalt (Syneilesis x hybrida)

Helmikpööris `Prince` näitab alles päikese eest peitupugenuna end õigete värvitoonidega.

Erinevaid õisi nii põõsastel kui püsikuil jagub veel küllaga, ega neid jõuagi loetleda. Aga kätte on jõudnud ka kõrgemakasvuliste kukeharjade aeg. Nende sordid ja liigid erinevad nii lehtede kui õite värvustelt.
Valgel on erineval ajal täita erinev roll. Sügiseses aias on tal eriliselt puhas ja puhastav toime.
Roosakas kukehari (Sedum alboroseum syn. Hylotelephium erythrostictum syn. Sedum erytrhrostictum) võlub nii kirjude lehtede kui õrnroosade õitega, mis vananedes muutuvad valgeks

tema naabriks saanud sordi peaaegu puhasvalgeid lehti muudavad atraktiivsemaks vaid üksikud sinakasrohelised triibud ja erinevalt kaaslasest on ta õied sündimisest peale lumivalged. Kontrollimisel selgus kahjuks, et olin saanud selle sordi vale nimega ja praegu ma ei teagi, kellega täpselt tegu on:(

Esimestena langetavad meie aias lehti pihlakad ja ungari sirelid. Koehne pihlakas (Sorbus koehneana) on muutunud pärlipuuks.

Kõik teised lursslilled (on vast lillele alles nimi antud!) on ammugi õitsenud, vaid lihtlursslille (Cimicifuga simplex syn. Acteae simplex)`Brunette` pilvede poole siuglevad õievarred on osanud enda imetlemise hilisemaks seada.

Puhasvalge hiigelpüsiku sahhalini konnatatra (Fallopia sachalinensis) õiekaskaad paneb ise särades särama ka kogu ümbruse

Sügis lihtsalt on ilus, väga!