Vaade kõrgpeenardele. Kui eile paistis veel vasakult mingi nurgake, siis nüüd ei oska ma isegi täpselt näidata, kus nende nurgad kokku saavad. Laua kõrgus peaks olema 90 cm. Kevadel mõõdan täpselt ära:)
Siin paistab ühe 2,5 meetrise männi latv. Tagapool orus kasvav võsa veidi segab teda küll imetlemast, aga ju ta ikka kuidagi paistab. Ja pole see ülsegi traktori lükatud hang, viimane on hoopis teisel pool teed. Kas minna ja ta kuidagi puhtaks raputada? :D. Ja säärases seisus on täna ju enamus okaspuid kogu pargiosas.
Esiplaanil turritab lumest välja vaadata minu kõrgune või veidi kõrgem kuusehekk.
Ka möödunud aastal oli lund siin ju palju ja kevadel sulas see küll kaua, aga märkamatult, sest maa oli väga kuiv. Aga kuhu tänavu see vesi küll peaks kaduma? Eks näis.Jaajah! Kindel aga on see, et tänavused möödunud talvekuud toovad need aiandajad (Trm hea väljend:) jälle pilvedest maa peale ja kui me siis saame imetleda oma palmidest ja muist külmaõrnadest eksootidest järelejäänud riismeid, ehk tuletame siis ikkagi meelde, et oleme üks karm põhjamaa. Ega ma ju ise parem pole. Need õrnukesed, kes siin imekombel on kümneid aastaid kasvanud, jäävad alles. Aga paariaastased küllap mitte. No eks seisame siis jälle pea pealt jalgadele:), tellime ja ostame meile sobivamaid taimi, tühjaks jäänud kohad ootavad ikkagi täitmist.
Kui vaatasin laudadel pikemalt olnud lund, siis see meenutab kihilist torti, kus biskviit on vaheldumisi kõva muretaignaga. Ja see enam taimedele hea ei ole, sest õhurikka lumekihi vahele on päike jõudnud tekitada mitmed jääkoorikud.
Aga ikkagi on väga ilus:)
Ilus nehh. Ja Sul on õigus, eks kevadel teeb korrigeerimisi jahh. Palmipuud on meie kandis ikka tubane kraam
ReplyDeleteKuigi mina isiklikult ei usu, et praegusega midagi väga valesti oleks, mõnel taimel ehk muudab kuju... eks kevadel kukub toestama kui vaja
Külmavõetud asju loeme kevadel :), aga meil on väga palju asju vist lihtsalt murdunud või lömastatud. Vanad roosipõõsad ja ebaküdooniad näiteks, mis vahepealse aja ilma igasuguse inimtegevuse sekkumisteta ära elasid.
ReplyDeleteKaevasin täna kadakat välja. Kõigepealt pidin puusadeni lumes sumpama, et temani üldse jõuda. Muidu nii suur murdumisoht polekski, kui põõsad oleks ühtlaselt lumes, nagu lehtpõõsad, aga sel kadakal olid alumiste okste alused täitsa tühjad ja peal pool meetrit lund. Ma ei taha mõeldagi, kuidas meil teised kadakad, mida pole enam ammu lume alt näha, ennast tunnevad.
ReplyDeleteSuurte puude pealt kukkus eile palju lund alla, aga öösel sadas asemele. Täna teeradasid sisse uuristades käis küll mõte läbi pea, et nii, nüüd on seda lund tõesti liiga palju. Loodan, et me ei pea kevadel hakkama kraavi jääd lahti õhkima, et see vesi kuhugi ära läheks.
Eks kevadel hakkame siis kõik äkki kujundpügamist õppima:), igas aias isemoodi bonsaid:)
ReplyDeleteNojah, see pügamine on ka tore tegevus. Kuna minu tööaias on roomavad kadakad juba ammu ülekäte läinud, siis ma ei põegi, kui üle trepiserva ulatuvad oksad lumelabidalt pidevaid obadusi saavad, niikuinii vaja neid kevadel jälle kärpida. Ja elupuude küljele kaardunud okste juures (ma ikka raputan neid küll, aga see kaardumine toimus jube kähku) mõtlen, et kuna seda üsna hõredalt istutatud hekki oleks ajapikku tihedamaks vaja, siis see kaardumine ehk aitabki puid laiemaks ja kohevamaks kasvada, mitte nii palju taecvasse pürgida. Pealegi, kui nad kunagi juba 3-4meetrised ja kõrgemadki, ei siis neid enam raputada saa ju. Mitukümmend tükki teisi ka.
ReplyDeleteEla loodusega koos, mitte lihtsalt looduses!
No mina loen kevadel ainult raamatuid :D
ReplyDeleteJipiaeeee! Täna sain kätte oma suure-suure raamatupaki, milles ka "Iirised". Olengi kahevahel - kas "sukelduda" raamatukasti (oh, issand, millal ma siis täna alustatud töö lõpetan?) või kasvatada iseloomu (kahtlane küll, kas vanal inimesel iseloom üldse kasvab?) ja lasta avamata kast kapi otsa tõsta (lähen igaks juhuks lund rookima)