Sõbrapäeval helistas pedagoogist kooliõde ja rääkis järgmise loo. Ta oli pikal jõuluvaheajal soovitanud oma 5.klassi õpilastel läbi lugeda O.Lutsu "Kevade".
Mõne päeva pärast oli helistanud üks ärritunud ema: " Miks te piinate lapsi, kas teil häbi pole? Miks mu poeg peab lugema niiiiiiiii PAKSU raamatut? Kas kool on nüüd nii vaene, et ei saa üht filmikoopiat klassi tuua?"
Paar päeva tagasi teatas üks avaliku elu tegelane, endine LINNAPEA Jüri Mõis ühe ajalehe esikaanel väga uhkelt, et tema moodsas elutoas pole küll raamaturiiulile kohta.
Paar aastat tagasi lugesin ametlikku statistikat kirjaoskamatuse kohta Eestis. Kahjuks ei leia ma seda enam kuskilt. Aga numbrid olid väga ehmatavad, eriti just nooremas vanusegrupis.
On lapsi, kes veel 5. klassis vaevu veerivad ja lapsi, kes 7.klassi jõudes veerivad veidi kiiremini. Ja seda mitte õpiraskustega laste koolis!
Meil on emakeelepäev.
Meil on raamatuaasta.
Meil on ka raamatulugemise aasta.
Inglise nali? Ei. Tõsieluseriaal "Eesti elu"
kuigi ka mina suhtusin Jüri Mõisa öeldusse suure skeptitsismiga, tuli artiklit lugedes siiski välja, et tema maast laeni raamaturiiulid on kabinetis. Ehk et tal on eraldi tuba raamatutele. Seega antud kontekstis on ebasobiv seda näidet kasutada.
ReplyDeleteEvulutsiooni tagurpidikäik :)
ReplyDeleteKuigi minu tutvusringkonnas ei tunne ühtki kooliealist juntsud, kes poleks need Kevadest hulga paksemad Potteri raamatud (mida mina küll ei viitsinud lugeda)vägagi detailselt läbi "hekseldanud" - poterism oli nagu nakkushaigus, mis pani lugema ka neid lapsi, kelle peredes peetakse raamatulugemist ajaraiskamiseks.
Aga palju oleneb ikka ka õpetajast, minu klaasijuhataja (1-4 kl) oli (paljude õnnetuseks) just selline, kes pani need õpilased end ebamugavust tundma, kes olid algklassides palju lugenud.
Ma kindlasti ei paista silma tagasihoidliku lugemuse ega omatava kirjanduse hulgaga (kuigi ma ei suuda tuvastada, kus paganama kohas on mu lasteraamatud!), kuid raamaturiiulit pole elutoas ka mul :). Nad on lihtsalt toas, mida ma kutsun töötoaks... :) .
ReplyDeleteVõi noh, seal nad peaksid olema. Ebastandardsel moel esineb neid miskipärast kõigis ruumides :)))
Meil toimub ka raamaturiiulite invasiivne paljunemine :( korrelatsioonis pangaarve vähenemisega. Iga kuu luban oma pikad näpud raamatupoodidest eemal hoida, aga see õnnestub harva.
ReplyDeleteKADILE- Ma ei oleks kasutanud J.Mõisa näidet, kui ta kord varem poleks rääkinud, et on elus vaid ühe raamatu läbi lugenud. Kui ma paar päeva raamatukogus otsiksin, leiaksin ka selle koha üles.Ka nii saab ju edukalt ? juhtida haritud inimesi täis linna.
ReplyDeleteJa selliste rasvaste pealkirjadega kujundatakse ju avalikku arvamust, igat sellist artiklit ei kipugi ju lugema
Lugesin ka J. Mõisa loost välja, et raamaturiiulid tal siiski on, aga needtäidetakse siis, kui lapsed kooli lähevad.
ReplyDelete"
Raamaturiiuleid on aga villas, kus pinda kuuldavasti 1000 ruutmeetri jagu, siiski küllaga. Et Jüri ja tema naise Kerttu Olmann Mõisa (35) pojaraasud Markus (9), Mattias Joosep (6) ja praegu paarikuune Mikael Johan saaksid tulevikus kenasti hoida oma laste- ja kooliraamatuid." Lõik pärit Kroonika veebilehelt.
Aga õpetajana võin muidugi öelda, et probleem on suur ja vanemate klasside õpilaste õpiraskused on sageli tingitud sellest, et lugeda ei osata. Tekstist sel juhul ju ka aru ei saa, kui loed/veerid sõnu mitte lauseid
egater
Kes siis tööd teeks, kui kõik aina loeks?
ReplyDeleteJa kui lapsevanemal pole lugemisgeeni, pole seda ka lapsel, nii et rahu, ainult rahu.
mkmm, mõis ei ole öelnud, et ta on lugenud ainult ühe raamatu. ta ütles, et ta pole viimase 7.a jooksul lugenud mitte ühtegi ilukirjanduslikku teost. ainult igasugu juhtimisraamatuid ja muud sellist stuffi on lugenud sel ajal.
ReplyDeleteanonymusele:
ReplyDeletejah, ne dumat nado, a prõgat!
muig.
Massikultuuri tuimestav mõju ühiskonna kui terviku ja ka indiviidi iseseisvale mõtlemisvõimele on hirmutav.
ReplyDeleteValgustusajast alguse saanud püüd parema inimese poole on friikartulite ja mäki burksidega ülekaaluliseks nuumatud ning seejärel upub see ise ujumisvõimetuna koola sisse.
"Nahhui nada" on põhimõtteline vastus inimeselt, kelle arust popkorni söömine kinos on lahe ja lausa kohustuslik.
Soovin meile kõigle õnne - uskuge mind, sellist Eestit me kõik tahtsime, sest nõukaaja lõpus polnud ju ASJU poest üldse võimalik saada.
INIMESED!
ReplyDeleteMul on ükskõik, kas ja kus on Mõisa riiulid.
Küsimus on hoopis selles, et meie ajakirjandus kultiveerib ja ülistab harimatust.
Selline pealkiri, et moodsas elutoas pole raamatule kohta, õigustab selle moodsa ema käitumist, kes enne jõule näitab õpetajale koha kätte. Kõik saab alguse kodunt. Ka kirjaoskamatus.
Ja mistarvis seda õnnetut raamatut ongi vaja kui hoopis olulisem on see, mis värvi aluspesu ostis Kati Toots või kes kelle järjekordselt maha jättis või üles korjas.
Just täpselt nii nagu kirjutas arstionu...
This comment has been removed by the author.
ReplyDeletearrrmas muhedik! :)
ReplyDeleteseda nagunii . ja sellest said ju kõik mõistusega inimesed aru. tegelt ma oleks kirjutanud "kõik inimesed", aga siiski ka üks selle kommentaariumi näide sundis selektiivselt käituma ;)
aga midagi ei ole teha - matsid jäävad matsideks nagu üks kuulus filmirepliik kõlas. ilmselt on neid tegelikult kogu aeg olnud.. lihtsalt varem ei eksponeeritud neid nii väga.
ja teine asi, mida meedia mõtlematult kultiveerib, on alkohol. ikka klaas siin ja pudel seal... on arusaadav, et diplomaatiline etikett näeb veini ette (kuigi viimasel ajal on ntx näha, et meie hr presidendi veiniklaasis on vesi), kuid kui koduajakirjas on isadepäeva artikli kokkamislugu illustreerimas pildid lauast, kus veinipudelid, on asjad paigast ära. ja kui meedia ise seda ei taju, on asjad veel enam mädad.
Njah...ma tänan õnne, et kõik minu lapsed on suutnud minu ja abikaasa lugemisgeenid omale smugeldada.
ReplyDeleteAga muidu on lood ikka masendavad küll, nii keele kui kirjanduse poole pealt vaadates. Tänane karjuv näide on noorukese koolijuhataja(!) poolt lastevanematele saadetud kirjas sisalduv keraamika klasuurimine (korduv sõna, seega pole näpukas ka). Isegi mu kergelt düsgraafiliste kalduvustega abikaasa teadis, et see sõna käib g-ga.
Tegelikult kui hästi järgi mõelda, siis vähemalt teadliku inimajaloo jooksul ikka nii, et väike osa rahvastikust erudeeritud eliit, ülejäänu pööbel. Nii oli, on ja jääb.
ReplyDeleteMis puutub masskultuuri, siis egas praegugi miskit hullemat pole - anna aga rahvale "tsirkust ja leiba" Elitaarkultuur on mõistetav ja vastuvõetav ainult vähestele, olles vastuvõetav enamusele, muutuks see masskultuuriks.
See, et mõni laps 5. või 10. klassis vaevalt veerib... Oli meil korra arutelu inglise koolisüsteemist ja rahva haridusest ja haritusest. Neelde jäi ütlus, et haridusest umbes 2/3 omandavad keskmisest tasemest enamat ja see tase aeapidi tõuseb, aga haritus on vist läbi aegade jäänud samale tasemele keskajaga, ainult rohkem esineb harituid matse. Nii et ega Eestiski asjalood hullemad ole.
Aga see kui palju inimene loeb või endale raamatuid ostab, pole veel harituse näitaja. Olles ise suur lugeja ja raamatufänn, tulin siiski tõdemusele, et vähemalt 3/4 loetust ei ole mulle miskit juurde andnud, pigem tõesti kulutatud aeg või laiskuse maskeering. Kui olla aus, siis egas häid trükiseid on ikka kuramuse vähe - on palju ümbersõnastatud kordusi ja enamus kellegi sisemaailma paljastus (kommertslikel eesmärkidel). Ma ei taha enam suurt raamatuid lugeda, tahan mõelda omi mõtteid ja läbielada omi tegemisi - vaadata elu tema ehedas tegelikkuses.
Olen paljudelt küsinud, mida ja miks nad loevad, vastus hämmastas - enamus enese teadmata loeb, et põgeneda reaalsusest, ajaviide mida võib panna ühele pulgale kohijoomise, suitsetamise ja alkoholiga va see, et kaks viimast on tervisele kahjulikud.
Aga siinseid kommijaid lugedes annan edasi vanaema õpetuse - ära kuluta oma elu nende asjade kirumisele, mis sulle ei meeldi. Kui ei oska või ei suuda maailma paremaks muuta, mine ja pühi oma trepiesine puhtaks.
Eh, ju vist pipraplaaster seljal on mõistust mõjutanud - lugemine on enamuses küll ajaviide, aga ka sõltuvus nagu...jne.
ReplyDeleteAga mina oma sapise iseloomuga oleksin sellele ärritunud mammale vastanud, et las lapsuke harjutab paksude raamatute lugemist ja aru saama ka loetut, egas siis laenu- ja muud lepingud õhemad ole ja mitte keegi ei esita lepinguid videona, ikka trükikirjas.
Rõõmustasin, et Muhedik on vahepeal uue sissekande teinud, vahepeal oleks nagu paus sisse tulnud. Tundsin kohe puudust :)
ReplyDeleteMinu meelest on elu pagana huvitav ja kuidas ma teada saaksingi, millest ning kuidas inimesed mõtlevad kui ma raamatuid ei loeks. Mõne inimese mõtteid ma teist korda uurima ei hakkagi, mõnda otsin kõikjalt.
Ma armastan lugusid, mis on hästi jutustatud või kirja pandud või siis üles võetud ning kindlasti pole ma erand. Ajalehtedest neid ei leia. Kui ehks siis Maalehest :)
Väikestele lastele tuleb lugusid jutustada, on nad siis omad või naabrilapsed. Siit algab tee raamatu juurde :)
Ma tunnen lapsi kyll, kes Potterit lugeda ei viitsinud. Ammugi neid viimaseid, yrgpakse. Ootasid rahumeeli filmi ära.
ReplyDeleteVõib-olla ei kujundagi Kroonika rasvased pealkirjad nii väga arvamust kui vahel tunduda võiks. Nad pigem kinnistavad seda; inimene, kes armastab Hamsunit, Joyce'i või Murakamit lugeda, kulutab aja niikuinii neile, mitte Kroonikale. Kyll aga kinnitab seltskonnaajakirjandus inimesele, kes raamatuid ei loe, et nii elada on hea ja õige. Loomingu või Vikerkaare lugejate arvamus on ilmselt teistsugune, nende lugemisvara kinnistab jälle seda. Jedem das Seine.
Aeg-ajalt tundub mulle, et ma ei ole eriti kultuurne. Nohjah, vahel tõlgin mõne raamatu. Või toimetan. Või arvustan. Kirjutan iga päev lehelugusid. Toimetan vahel Vikipeediat. Lihvin luulekogu käsikirja. Loen Wittgensteini ja Russelli, Lossevit ja Solovjovi. Mingil määral nikerdan sumeri tekstidega, ehkki suurem jagu keeleoskusest on aastatega ununud. Aga mis kultuur see ikka nii väga on, kui kuskilt mõni Kõrge Kultuuriinimene tuleb. Või tema Tuttav, kes tunneb neid, keda vaja, käib õigetel yritustel ja teab kogu olulist taustainfot. Hoian parem tagaplaanile ja kaon enne ära, kui keegi kysib, mis mees sina sihuke oled ja mida siit otsid.
Teinekord jälle tundub, just nagu mingid kultuurisugemed kuskil siiski oleks. Kui tuleb keegi ja viriseb, et kogu koolis õpetatud kirjandus on "mõtetu" ja milleks on vaja matemaatikat/vene keelt/ajalugu/... (lisa oma valik). Kui suure päevalehe toimetaja kysib mult, kes oli Linnart Mäll. Kui loen igapäevase töö käigus Delfi kommentaare.
Viimasel ajal ei ole raamatuid tõesti kuigi palju ostnud, ei jaksa arvustatavaidki läbi lugeda. Erialakirjandus sellele lisaks, pluss tõlke- ja toimetustööd. Olemasolevate raamatute kataloogimiseks peaks kunagi professionaalse raamatukoguhoidja palkama, silma järgi hinnates on 20 000 piir ammu yletatud.
Muuseas, vahel käin ma kinos. Mõnikord söön ka maisipuhitisi. Nii et põlastagu, kes soovib. Nagu yteldud, pole ma teeneline kultuuritegelane, kes seda endale avalikult lubada ei võiks. Teen mina, mis tahan, tehku teisedki. Kuna mind koduajakirjades ei näidata, joon teinekord õhtusöögi kõrvale isegi veini (oh õudust!); Ungaris käies tõin lisaks kahele kastile veinile kaasa ka meetri jagu veiniraamatuid. Kohe näha, et mu majapidamises pole terakestki kultuuri. Pole isegi kabuuri, mille poole käsi võiks kiskuda.
Mis lugudesse puutub, siis Ekspressis neid vahel ikka on, Madis Jyrgeni sulest näiteks. Päevalehes on Jaanus Piirsalu kindlasti loomu poolest jutuvestja, vahel ka Rein Sikk. Tõsi, Maalehes on jutustamistraditsioon tugevam kui mujal.
Eks meil kõigil on elada oma elu ja käia oma rajad. Kindlasti ei määra neid vaid loetud raamatute hulk ja riiulimeetrite arv.
ReplyDeleteMinu arust kumab selle ema käitumisest läbi hoopis sügavam, ohtlikum ja murettekitavam probleem.
Oma lapsele võimalikult lihtsa, pingutusteta, vaevanägemiseta, ainult lapse tahtmisi arvestava elu võimaldamine ei saa kasvatada täisväärtuslikku inimest. Pigem võrsuvad sellistest peredest väikesed isekad diktaatorid, kelle arvates on neile kõik lubatud ja kus nende käitumist ja tahtmisi ei saa ega tohi miski piirata ja maailmas loevad vaid nende tahtmised.
Ilmselt tulenevadki just siit paljud muud sotsiaalsed probleemid.