Istusin üksi kodus, nokitsesin vaikselt laua taga paberite ja paelakestega, noh .. nagu aitaks nagu natike päkapikkudel elu kergemaks teha. Homsest ei saa enam midagi, siis hakkavad juba lapsukesed kogunema:)) Ja järsku uksekell. See oli nii ootamatu ja vali, et ma kohe hüppasin toolilt. Naljakas, tavaliselt ei ehmu ma eriti millegi peale.
Ja mis siis postiljon mulle ulatas..... Võtsin juba paela ära, kui järsku tabasin ikka fotoka ka võtta, aga see tänane päev on ikka nii pime, et korraliku pildi saab kunagi tulevikus. Ja välguga.. tuli ainult välk :))))

Ma nüüd mõtlen, et kas need on näidised, millest peaksin õppust võtma:((( :))). Sada aastat läheb, enne kui midagi seesugust ära õpin:S
Suur, suur aitähhhh! säärase ime eest!

Ma vist tean selle päkapiku nime :). Teeb teine selliseid imelisi asju seal Viljandimaal...
ReplyDeleteJust!:))))
ReplyDeletePäkapikk on tõesti Viljandimaalt. Mirjam alias Hiline alias Varane Päkapikk:)))
Just-just - kolepakkimine on minu hobi. Aga ma ei vabanda :) Paberisse ei õnnestu mul kunagi miskit korralikult mässida, ennem joonistan purgile pildi peale ja kasutan seda pakendiks (ha, see on minu viis tühjadest purkidest vabaneda), aga meie sides ei ole pakkekaste - meie side üldse likvideeritakse uuel aastal ja need pakid siis viimased - ei ole minust Viljandi postis sabatajat ega aadresite pealekirjutajat, ma ei oskagi enam vist kirjutada :), kaugel ka kuramus, jala sinna ei kõnni :(
ReplyDeleteA, mul hoopis vastusekiri südamel. Ma kirjutasin MWord´is kirjad (hotis ju see neetud "sessioon aegub 3 min. pärast", mis kustutab kogu teksti) ja copy-pastetasin hot´i, kas oli tekst arusaadav?, mu sõbranna kurtis, et ei saanud sellest copy-paste tekstist mukitki aru, mitu lehte olevat mingit surramurrat saanud.
parool - securo, see siis nii securo, et andis uue parooli - infecti :)))