MAI ON POOLEKS

Sadas. Küll vähe, aga isegi selle paari sabina eest tuleb taevale tänulik olla. Mõnikord aitab paarist piisast vihmaveest, et puittaimed jõuaksid lehtima või noori võrseid kasvatama hakata.  Siiani käib see väga vaevaliselt, aga nad on tänavu pidanud elama ka kui ameerika mägedel. Tööpäevadel vuuuuh! alla ja nädalavahetuseks termomeeter  hops-hops üles. Ilmast ei taha enam ei rääkida ega kirjutada.

Märgatavaid külmakahjustusi on saanud kamtšatka kevadvõhk (Lysichiton camtschatcense), kelle leheotsad on mustaks muutunud. Millise nädala külm seda tegi, ei teagi.

Siberi haisuvõhk (Symplocarpus renifolius), kes üldsegi ei haise, on aga kõik külmad õnnelikult üle elanud.

Tiibpojengidele (Glaucidium palmatum

kirjulehisele taldlehele (Dysosma versipellis)

ja upsujuurtele pole viimase nädala  -4C midagi teinud. Kõik 3 liiki tunnevad end sama hästi kui meie lemmik roheline upsujuur (Veratrum viride)

Justkui udusulisse mähitud karukellad on ühed kaunimatest kevadlilledest. Harilik karukell (Pulsatilla vulgaris) `Papageno`

Seenik, kellele oleks vaja nimi mõelda

Imeilus harilik karukell `Pearl Bells`

Sama ilusad, kuid hoopis teise iseloomuga kui karukellad, on õrnad ja haprad võsaülased (Anemone nemorosa). `Taavi`

Selle sordi etikett on jäänud puhmikusse ja teda ei saa kätte taimele haiget tegemata. Mälu järgi ütleksin, et tegu on sordiga `Kentish Pink`, aga pead anda ei või.

`Villamaa monster`
Üldiselt on nende aeg veel ees, enamik sorte veel ei õitse.

 Esmakordselt õitseb meil euroopa võrdviljak (Isopyrum thalictroides)

Tema peaks etiketi järgi olema eelmisega samasse sugukonda kuuluv kahelikolmetine iili-lill, aga ta pole seda teps mitte. Minu arust on tegemisr ühe väga ilusa kanakoolega, aga nüüd pole sordist aimugi.

Harilik varsakabi (Caltha palustris) `Alba õitseb kenasti, aga läinud on ameerika varsakabi. Kurb lugu, temast on küll kahju.

Nagu tavaliselt tõotavad rikkalikku õitsemist kolmiklilled. Alati oli esimene puhkeja vana turbapeenra asukas kamtšatka kolmiklill (Trillium camtschatcense), kuid seekord ootab ta veel oma aega.

Seekord oli kõige virgem eelmisel aastal sõpradelt Salaspilsi BA-st kingituseks toodud väga haruldane valkja kolmiklille õrnlilla vorm (Tr. albidum var. violacea)

Oh, kus on hoiak ja väga puhtad lehe, punga ja varte värvused. Chonosuke kolmiklill (Tr. tschonoskii)

Veidi veidravõitu, pisut kortsus olemisega, alati kerget muiet näole toov põlv- kolmiklill (Tr. flexipes)

Õitsema hakkamas on veel hulk liike.
Raotu kolmiklill (Tr. sessile)

Lõpuks ometi hakkavad pikast talveunest ärkama need kõige-kõige:)

Nädala teine pool oli täis üllatusi. Neljapäeva hilisõhtul jõudis meile külla vanem tütreke. Ja reedel ulatas ta emadepäevaks sellise uhke ja lopsaka südaja suutera ampli, keda me nüüd õueõhuga karastame.

Reede õhtupoolikul oli Järvselja taimekuller vaikselt toimetanud kohale ja poetanud me värava taha esimese taimesaadetise. Sisaldas see puittaimi, üht kena kõrrelist, loomulikult sõnajalgu ja 2 kasti suvikuid aiavaasidesse. Neid ma ise ruumipuudusel ette ei kasvata.
Kõige rohkem võlusid mind 2 põõsast. Sinakashallide lehestiku ja pisikeste õrnroosade õitega harilik küüvits (Andromeda polifolia) `Blue Lagoon` peaks varjuaias pakkuma rohelistele sõnajalgadele kena vaheldust

Kui ei teaks, kes see on, ei arvaks iialgi ära, et fotol on sirel. Lõhislehine sirel (Syringa x lancifolia) peab kirjanduse andmeil kannatama -28C, mis tähendab, et ekstreemsete temperatuuride ajal lumme peitunud oksad jäävad ellu.









Laupäeval ootas meid aga hoopis isevärki üllatus, mis oli isegi rohkem kui üllatus. Kõigepealt ilmutas end Tii kaasa, seejärel ilmus lagedale alati särav Tii Pohlavars ise koos saatjadaamiga :) Küll on tore, et põhjamaalastele korraldatakse mõned üritused meie lähedal. Aega jagus kohustuslikuks kohvitamiseks  ja lobisemiseks, päris pikaks aiatuuriks, taimede hoiule võtmiseks ja hoiult ärasaatmiseks. Selliseid rõõmsaid hommikupoolikuid võiks ju rohkemgi olla.
Pühapäeval küllatulnud poeg hakkas aga igavusest niitma esindusplatsi. Hiljem taltsutasid nad Muhedikupapaga väga kaunist rootsi tuhkpuud, kes polnud ammu kääre näinud ja noorendasid ka keerdremmelgat, kes hakkas samamoodi metsistuma.
Kapsad ja kausihernes on juba tükk aega kasvuhoones. Aga probleem on tomatitega. Kuna ees on mõned külmad ööd, ei hakka me neid siiski veel sinna istutama. Vaatamata sellele, et külvasin nad tavapärasest 2 nädalat hiljem, venivad nad jälle meetristeks. Ja nüüd avastati, et kasvuhoone katus vajab vahetust. Ei tea, teeks äkki nüüd taimedest salatit

Jahhaaa, talgukülvid on tärganud :)

MAI KAUNIS ALGUS

Mai tuli ja tõi endaga päikese, valguse ja soojuse ja seda mitte üheks päevaks, vaid terveks nädalaks. Tõsi, ööd olid siiski veel jahedapoolsed ja nii mõnigi hommik hallavalge, aga seda üürikeseks ajaks, sest päikese vägi oli neist võimsam. Jah, jaheda tuule vastu ta ei saanud, aga see ei seganud Valgamaal eile soojarekordit 20,4C saavutamast ja ega meie 17,8C varjus palju vähem olegi. Heinamaa ja muru muutusid üleöö roheliseks. Neljapäeva , 04.05. hommikul kukkus kägu.  Avanenud õisi on palju, aga kahjuks tuleb alati mingi valik teha. Mahajääjad mahuvad järgmistesse postitustess.
Minu jaoks algab meie kevad looduses sinilillede, paiselehe ja võililledega. See, mis aia istutusaladel toimub, on inimese kätetöö ja enamasti pole tegu sugugi kodumaiste liikidega. Sinililled õitsevad ammugi, võilille pole veel näinud,

aga paiseleht juba ilmutas end

aga kuidas me heinamaale lepiklill tekkis, on tänavune mõistatus

Lilli peab vaatama ja imetlema ja pildistama kui nad on täies õies. Need esimesed libled on küll armsad, aga mingit korralikku muljet nad ei avalda

Kevadmagun (Sanguinaria canadensis) on oma hallikate lehtede ja nende kaisus olevate õrnade õitega üks mu kevadisi lemmikuid

Kategooriasse, armastus esimesest pilgust, kuulub ka kaheldav džefersoonia (Jeffersonia dubia)

Üsna tagasihoidliku välimusega  pisiputke (Haquettia epipactis) väikestes rohekates õites on seletamatu sarm ja võlu.

Omapärane karni skopoolia (Scopolia carniolica) köidab samamoodi pilku kui need pisiõielised. Aga kus on mu kobarjas vullrohi (kobarskopoolia)? Oleks küll ääretult kurb temast ilma jääda, aga nii see vist ongi

Hea vähemalt, et alles on suureõieline silla (Scilla rosenii)

Mu lemmik kobarhüatsindi (kelle nimi hetkel ei meenu:D) sisse on end sokutanud üks tume isend.

Sinist peab ikka palju olema

Tulpideta poleks kevadet, neid peab ikka aias olema `Pinocchio`

`Ancilla` on istutusalalt välja kolinud. Ainus sibulake kümnest, mis on hiirte teravate hammaste alt pääsenud.

Nii nagu tulbidki, peavad kevadises aias õitsema ka idahüatsindid.
`Fondant` ja `Delft Blue`

ja nartsissid. Kõik väga ilusad ja imetlusväärsed, pole nad ometigi mu hingelilled, nemdeks on need palju pisemad ja tagasihoidlikumad

Puittaimedest on vaid rõõmu. Kašmiiri pihlakas (Sorbus cashmiriana) hoiab lehtides veel kinni eelmise aasta viljadest.

Värdforsüütia `Freja` veel täisõies pole

küll on seda värdforsüütia `Nana`, kelle kuld särab üle kogu aia kui maale laskunud päike








Nagu juba aastaid tavaks, toimuvad meie küla talgupäevad tuuliku juures, kus on ka ümbrus korrastatud ja haljastatud. See on muutunud külarahva kogunemispaigaks, kus toimuvad näitused ja vabaõhukontserdid.

 Suur töö on tehtud, aga ega seepärast kevadtalgud ära ei jää. Tänavu said kogu küla taluperemehed, kes soovisid, endale teha taluviidad/-sildid. Mis asendis neid nikerdada, oli igaühe enda valida.

Sellised nad said

Meie oma on selline. Veidi on vaja tähti esile tõsta, siis täidab ta oma otstarbe.

Meie koduste kevadtalgute kõige tähtsamaks planeeritud tööks oli sügisel hooletusse jäänud kuuseheki pügamine, mis kahjuks jäi tegemata, sesr kui meestele näidata kena mänguasja, kaovad nende head mõtted ja eesmärgid mürinasse ja kolinasse,  Lõpp hea, kõik hea- eile sai tänu tublile mehele ka see töö lõpuks tehtud. Igaühele seda tööd usaldada ei saa, lehtpuu heki vigu saab välja kasvatada, kuuseheki omi mitte kuidagi. Nüüd on korras nii vana, kõrge ja raske hekk kui hoopis noorem ja madalam, fotol näha olev osa.
See imeline nädal laskis ka aedhortensiad, sirelid ja kibuvitsad korda teha. Üks lõpetamata istutusala jupike sai piirde. Midagi suurt ju ette pole näidata, aga nokitsemine võtab oma aja.

Kapsad komandeerisin kasvuhoonesse. Vaatame, mida toob eelolev nädal, seejärel tuleb nad avamaale istutada ja tomatid kasuhoonesse. Talgukülvid miskipärast tärganud pole. Porgand ja till nõuavad veidi aega, aga spinat ja salatid peaksid küll juba üleval olema. Ju oli muld veel liiga külm ja ilmad aprillis ikkagi väga sandid.

TERE, MAI

Hea, et aprill, mille viimane kolmandik enam kui masendav oli, on seljataha jäänud. Viimaste päevade purgaast, lumesajust, murdunud puudest ja elektrikatkestustest jäeti meid seekord ilma. Paduvihmane, keskmisest tugevama tuulega laupäev ei erinenud millegagi tavapärastest ilmadest.
Lehekuu algas aga hoopis rõõmsamalt. Päikese ja valguse üle, mida viimasel ajal nappinud on, võib ainult rõõmu tunda. Sooja on samuti tavatult palju, + 12C, tuult ei liigu ja eilne lõke tossab põletada veel viimast halba, mis kuskil liikvel oli.
Vaatamata aprilli koledustele, toimuvad aias siiski pidevalt mingid arengud.
Kuigi meil on veel korrastamata üks suur istutusala - teadagi miks - on vanade varte seest välja upitavad karukellad suur vaatamisväärsus

Taanis aretatud `Röde klokke` pole ilmselt paljudele rahvastele suupärane nimetus ja nii kohtab teda selliste nimedega: `Rote Glocke`, `Rode klokke`, `Red Bells`, Red Glock`. Liigub ka selliseid nimemoodustisi, kus üks sõna on saksa-, teine inglise vms keeles.
Mulle meeldib kõige rohkem siiski algupärand ja ei muuda ma teda ei saksa- ega inglisepäraseks

Puhkemas on esimesed idahüatsindid-See hele on meil nimetu.
Kaugel pole ka tulpide puhkemise aeg, nende lehed on juba vähemalt 15 cm pikad.

Pisisibulike ajad pole veel läbi

`White Caucasus`. Mul on nii hea meel, et vahetusest saadud üks sibul ikka elus on :)

Niikaua kuni sinililled õitsevad, ei saa nendeta kuidagi

Kui nii soe edasi püsiks, oleks lehtpuud-põõsad varsti kõik lehes ja aed hoopis teist nägu.
Esimene täies lehes puu on suuretiivaline kikkapuu (E. macropterus)

Eilsel nõidade peo eelõhtul jäi ometi lõksu üks eriti jultunud maa-alune aedatükkija, kes on songinud üles kogu põõsaste istutusala.