ESIMENE TÕELINE

Miinuskraadid on ümber meie hiilinud juba nädalapäevi, kuid siia päris üles nad ei jõudnud. Olime kui valged varesed külmavõetud aedade keskel. Aga täna ta siis tuli, tavapärasest umbes nädal hiljem. Hommikul tundus mu unistele silmadele, et lumi on maha tulnud. Ega seegi mingi ime poleks olnud, on varemgi õites ja lehtedes aiale lausa hanged kaela sadanud. Aga seekord asi nii hull polnud. Maapinnal -2,4C, kogu maa oli kahutanud. Ilus oli see esimene valge hommik. Suures aias on palju isemoodi kohti. On teada, kus külm võib rohkem kurja teha ja on kohti, kuhu ta kõige viimasena jõuab. Sügisel pole sellest eriti lugu, niikuinii on järgmised külmad ja talv tulemas. Oluline on neid kohti teada kevadel.
Väike veesilm oli jääs peaaegu lõunani, suurt seekordne külm veel puudutada ei jõudnud.

Suhkruroose meil polnud. Need, kes veel õitsevad, õitsevad edasi

isegi üks pisike pinnakatteroos pole maapinnal pihta saanud

aga see-eest olid mõned ilusate maalingutega suhkrustatud lehed esimeses turbapeenras

Hostad on silostunud, pagunipuu samuti lehtedest lagedaks saamas

Tulbipuu ja viljakas vürtspõõsas seevastu pole külmast väljagi teinud

ja kännasmustikas muutub aina kaunimaks

Ka sõnajalgadele pole esimene külm kuidagi mõjunud

aga printsessipuu on alasti

Äädikapuu hoiab lehtedest veel kõvasti kinni

Taldleht

On alles elutahe. Lehti pole, aga õievarred on kikkis kui küünlad

Sellist aedhortensia `Grandiflora` vävust kohtan esmakordselt. Huvitav :)

Absoluutselt roheline nurgake. Tobiväät elupuudega

Ka metsviinapuud on veel rohelised, aga värvunud on viinapuude sordid

Neljakümne viie aastase ebaküpressi tüvi. Ta on meie aia üks esimesi puid

Mõned õied on ikka meie aias ka olemas

See karuputkelehine on tõeline ime. Ta pole kuulnudki, et külm külas käis

Mina teadsin, et meil on ajaga kõik sügiskrookused otsa saanud, aga üks on end hiirte eest peitnud päevaliilia puhmikusse :) Kuimitu aastat ta seal on toimetanud, ma ei teagi. Sordist rääkimata.

Eredad viljad kaunistavad samamood aeda kui õied. Nooruke, veel päris madal, ülimürgine alpi kuslapuu õitses ja viljus tänavu esmakordselt.

Pargipool on veel päris värviline ja mulle tundus, et õhtuks oli ta hoopis kuldsem kui hommikul

Päev oli päikseline ja soe. Eilne oli seevastu udune ja sombune ja seepärast oli tänaöine ja -hommikune külm üsna ootamatu.
Sügistöödega oleme graafikus. Täpsem oleks öelda, et ka need on peaaaegu lõpetatud. Viimane ootamatult annetatud võrkiiris on mullas. Niita enam vaja pole. Pealsed, mis oli vaja maha lõigata, on lõigatud ja nende varju peitunud puud saavad veel nüüd sügisel ja ka talvel kuni kasvamiseni end rohkem näidata. Kõiki pealseid me sügisel maha ei lõika. Kindlasti ei tohi puutuda sügisel kõrrelisi, see võib neile hukatuslikuks saada. Sellised, keda kevadel on kerge koristada taimi kahjustamata, jätame peale, et nad aitaksed talvel aiale lund koguda.

Sügis on ilus aeg, minu jaoks ilusaim. Rahmeldaja iseloomustas teda kenasti. Nii ongi, küpsuses peitub oma ilu, võlu ja sarm; heldus, tarkus ja väärikus.

OLGU TAEVAS PEALEGI HALL, PEAASI, ET TUULT POLE

Tõesti ongi täna see päev, kus lõpuks ometi on tuul vaikseks jäänud ja isegi uduvihma enam ei tibanud. Mõned kirjutasid, et kuskil paistis eile päike, aga meil käis veel selline möll, mis tahtis vist inimestel kõik riided seljast saada. Sellest, et taevas hülgehall on, pole lugu, vähemalt saab normaalselt õues ringi käia.
Täna oli meie kandi madalamates kohtades korralik öökülm olnud. Meid riivas see õhkõrnalt, maa oli kergelt valge vaid aia kõige madalamas kohas, kuhu me kunagi mõtlesime kuiva jõe teha, mis alla orgu voolaks. Aeda ega parki külm veel ei jõudnud.
Kuigi puud juba värvuvad, on aia üldmulje veel päris roheline, rohelist hoiab isegi tavaliselt üsna kiiresti punaseks muutuv metsviinapuu.

Keerdremmelgas on muutunud veidi hallikamaks ning hakanud lehti langetama, välja hakkavad paistma ta punased oksad.

Kaaren ütles kord, et ma näitan alati erinevaid puid. Muidugi, neid on nii palju ja kui mahuks, riputaks nad kõik siia üles, sest igal on oma nägu ja iseloom. Aga mõnda puud tuleb ka mitmed korrad näidata, sest nende muutumine on päris imeline.
Kui poleks seda metsikut 11 päeva puhunud tuult olnud, oleks ilmselt enamik puid veel lehes, aga tänaseks on koehne pihlakast saanud pärlipuu.

ja ka ungari sirelid ja kased oleksid veel lehes. Õnneks hoiab enamik puudest neid veel korralikult küljes. Hõbevaher `Wieri` pole veel värvigi muutnud,  harilik vaher `Crimson King` aga muutub järjest tumedamaks.

Värvimuutjaid on praegu aias üksjagu. Ameerika kännasmustikas teeb seda tavaliselt küll veidi varem, aga juba ta piilub muu rohelise vahelt

Nelja-aastane tulbipuu on andnud igal aastal rohkem kui meetrise juurdekasvu. Istutasime selle vitsakese 3 meetri kõrguse kuuseheki varju, et ta lapsepõlv väga karm poleks. Ta on nii hästi kohanenud ja karastunud, et ulatub kõrgele üle heki ja ilmselt teda külmad tuuled enam ei heiduta, sest ta on ladvani puitunud. Sügisvärv on tal sama kaunis kui suvine sügavroheline

 

ta sordil `Aurea-Marginata` muutub kuldne ääris sügise saabudes järjest rohelisemaks.

Ka inetuses peitub oma ilu ja võlu. Mulle täitsa meeldivad need vanadusest väetid hostad. Aga tegelikult tahan ma hoopis öelda, et nende vahel kasvav pagunipuu on lõpuks ometi kasvuhoo sisse saanud. Esimesel aastal külmus ta peaaegu maani, järgmisel ärkas ja kasvas vast 10 cm ja siis jälle veidike ja uus külmalaks Nüüd siis teist aastat hakkab ta puittaime nägu minema. Ta on praegu küll pigem põõsa kui puu moodi ja eks me edaspidi vaatame, kuidas teda kasvatada. Teine puu kasvab meil hetkel veel aiavaasis, aga ka temal tuleb ikkagi avamaale kolida, sest ta juurtel pole seal lihtsalt ruumi ega toitu.

Juudapuulehikud ei värvu tänavu nii nagu tavaliselt ja hakkavad hoopis lehti langetama või on need tuule rebitud. Aga selle istutusala servas astub üks edev piiga, sallide ja seelikutega, isegi suleke on kübarale kinnitatud :D

Harilik kuusk `Frohburg` on igast küljest kaunis ja erineva hoiakuga, seepärast ongi ta väärt mitut pilti.

Tiibja kikkapuu teine "õitsemine"

ka kobar-õisenela `Niagara` seemnekuprad ei jää palju õitele alla.

Mets hakkab tasapisi värvi võtma Esiplaanil isekülvi harilik pihlakas, kes pole küll enam meie maa peal, aga ega sellest eriti aru ju saa.

Tuul on me õue hoidnud puhtana. Kuhu ta need lehed sedakorda viis, ei tea. Aastaid tagasi samuti üsna tormisel sügisel kaebas naabrinaine, et ta puud on raagus, aga igal hommikul peab ta hunnikute viisi lehti riisuma. Meie õu oli siis samamoodi puhas kui tänavu. Aga siis oli tegu lõunatuulega ja eks need meie lehed lendasid tookord kõik teisele poole teed. Nüüd on nad ilmselt kuskil orus.
Ma mõtlesin küll, et meie varjuaed võib praegu kole välja näha, aga siin peaaegu polegi lehti. Sõnajalad on neid niiskeid ja sooje ilmu nautinud, suvehaljadki ei mõtle veel kolletuma hakata. Ja küll mul on hea meel, et me sellise istutusala rajasime.

vaid päris pärna all on Tuuliku teelt vaja nad ära puhkuda

Luuderohi on hästi edenenud

Suure üllatuse ja suurt rõõmu valmistas südajas lursik. Kevadel hingitses ta vaid ühe pungaga ja pikka aega ei saanud aru, kas ta kavatsebki ära surra või ärkab ellu. Ja mõtle, mis tema nüüd hilissügisel tegi. Ennast veel peaaegu polegi, elab paari varrekesega, aga õitseb

Oh, mu vaene kivila :) Need lehed, mis pidanuks olema varjuaias, on tuul hoopis siia laotanud. Säärast pilti pole ma veel näinud. Õnneks on eespool kasvavad okkalised suurema osa sodist kinni pidanud.

Kui aias on nii palju värvilisi puid-põõsaid ja ilusaid lehti

ei igatsegi ma sügisel väga värvilisi õisi. Suvekirevus on meeltesse talletunud ja sügis peabki olema veidi väärikam, küpsem ja rahulikum. Aga sinise ja valge vastu pole mul midagi, sellist värvi puittaimed ei paku. No on ju ilus see karuputkelehine elulõng. Vaata ja jäägi imetlema.

Maranaid on meil olnud kunagi palju, aga ma olen neist just seepärast loobunud, et oma vahetpidamatu õitsemisega pole nende värvused sobinud ei ühte ega teise kohta. Algul vaatad, et sügavoranžid kaunid õied ja kui kõrval puhkeb roosade õitega püsik, tahaks appi karjuda. Istutad ta siis ringi ja jälle ei sobi ja veelkord ei sobi. Kaua neid siis ühest kohast teise solgutada. Nii ma andsingi need kollased, oranžid ja roosad ja punakad ära. Lubatud on vaid valge `Abbotswood` ja üks hele sidrunkollane hallikate lehtedega `Primrose Beauty`. Nemad kaunistavad igat kohta.

Omaette ooper on kõrrelised, nendeta küll sügist aeda ette ei kujuta. Need lumivalged õisikud hõljuvad tuules kui suured sulekesed.

Ka suvikud pole veel lõpetanud, kannikesed armastavad end külvata väga ootamatutesse kohtadesse, aga nad on nii õrnad ja armsad, et ei sega kedagi

Veel on soe ja veel on ilus, aga eks peagi on käes ka pisut karmimad ajad ja seepärast alustas Muhedikupapa püsikupealsete niitmisega, et külmaga pole aias toimetamine enam mingi lõbu. Pojengiala on korrastatud ja maha said ka päevaliiliate ning siberlaste pealsed. Viimased jäävadki kevadeni taimedele peale.
 Hekilõikuri müra peale olevat kõik kalad ujunud just mürakaldasse. Ju nad oleksid vist suurest uudishimust vees väljagi roninud, aga jalgadeta seda ju ei tee:)
 Kui tasapisi toimetada, siis ehk jõuabki sügistöödega enne talve ühele poole saada.
Ja juba ahastavad sõbrad, et jõulud on tulekul, aga mingeid kingiideid veel pole :). Nii armas. Jah, ainult 70 päeva ongi jäänud, aga mina pole veel niikaugele mõelda suutnud, kõigepealt tuleb tänase päevaga toime tulla.

SEITSME TUULE KÄES

Kui läinud kuu lõpus ilmaametnikud ennustasid esimest sügistormi, ei lubanud seda keegi seitsmeks päevaks. Esimeste päevade tuuled oli lihtsalt tugevad tuuled, pühapäeval lisandunud vihm tegi elamise vägagi ebameeldivaks. Aga üleeilsest puhuma hakanud kirdetuul kujutab endast meie mail tõelist raju. See iilide vihin ja vingumine hakkab juba tüütuks muutuma ja õue ei tõmba kohe mitte üks raas. Meie jaoks on siiani kõige hullemad marud saabunud ikka lõunakaartest, selliseid kirdetorme ei mäletagi olnud olevat.
Täna on tuul ehk pisut vaiksem, aga homsest jõudvat meile kohale, ja jälle mitmeks päevaks, uued ja veel hullemad tormituuled. Aga ka see vaiksem tuul sasib puid-põõsaid päris hullusti.
 Ega muidu sest ilmast kirjutakski, aga tuultega on seotud ka halvapoolsed uudised. Kõik harilikud vahtrad on paljad. Isegi kased, kes pole veel hakanud kollasekski minema, on tänaseks poole hõredamad. Hõbe- ja hiina paplitel on vaid latvades mingid tutikesed. Isegi lehised pole enam nii kohevas kasukas kui suvel.
 No hea, et meie tormid piirduvad vaid puude painutamise ja lehtedest paljaksrookimisega,  mõnel pool ka elektrikatkestustega, isegi meie olime laupäeva keskpäeval 2 tundi ilma. Lõuna-Californias evakueeritakse üle miljoni inimese oodatava orkaani eest. Päris jube ju. See on rohkem, kui päästa ilma eest kogu Eesti elanikkond. Kuhu?
Nii, et oleme aga rahul sellega, mis on. Öökülma pole veel olnud ja +7C on oktoobri alguses ikka parem kui -7C.  Täiesti rohelised on veel haavad ja pajud, pärnad samuti.
Kahju ainult, et kulda jääb tänavu aias vähemaks, punast see-eest veel jagub
Vahtratest on lehes vaid põhjatuulte eest maja varjus kasvav korea vaher. Ju ta peabki kõigi teiste eest lõõskama

Koehne pihlaka lehed on samuti punakaks muutunud

Tänavune aasta on puudele hea olnud. Eelmisel aastal saadud paarikümne sentimeetri pikkune Sargenti lodjapuu `Onondaga` polnud kuni jaanipäevani sentimeetritki kasvanud. Õitses ta küll, aga proovi seda pildistada, kui tänavu metsikult kasvav hein oli põõsahakatisega enamasti ühepikkune. Nüüd oktoobri algul ei tundnud ma esimese hooga teda äragi, juurdekasvud on põõsal üle meetri ja ka sügisvärvile pole midagi ette heita. Väga väljapaistev põõsas tõotab temast kasvada

Võsundpihlakas on alles istutatud ja tema sügisvärv päris õige pole, Ta on meil olnud ka varem ja seepärast tean, et päikeses lõõskab ta tavaliselt sellisena nagu on näha need helepunasemad paar lehte

Pihlakad on tõelised võlupuud. Ilusad lehtimise, ilusad õitsemise, ilusad viljakandmise ja ilusad sügisesel ajal. Hübriidne `Dodong` paneb ka morni taeva särama.

Karuputkelist elulõnga on meil 2. Tänavu ostsin püsikupäevadel Helga aiast helesiniste õitega sordi `Mrs Robert Brydon` teadmisega, et meil on ka Mildalt saadud tumesinise õiega sort. Selge oli, et uustulnuk tänavu ei õitse ja ka Milda nääpsuke ei tõotanud seda. Pigem oli suve esimesel kuumal ja kuival poolel mure, kas ta üldse ellu jääb. Aga jäi, kasvatas paar vart päris kõrgeks ja septembri lõpus ilmutas õienupud. Nende värvuse järgi õievärvust alati hinnata ei saa, aga kahtlus puges hinge, et päris tumesinine see siiski olla ei saa ja neid kaht, kes meil on, ei saa kuidagi segi ajada, sest nad on istutatud täiesti erinevatesse aiaosadesse.

Nii oligi, üleeile tormi kiuste avanes esimene õieke

Ega mul tema vastu midagi pole. See hõbejas toon on ju imeline.
Hakkasin uurima, milles võib asi olla, aga kui Milda kirjutas, et ta jagas seemnekülvi taimi, on asi selge.
Milda tumesiniste õitega sort, olgu ta nimi mistahes, andis seemnekülvil puhta liigi nagu tavaliselt sordid ikka teevad.
 Nüüd jääb vaid loota, et tumesinise vormi omanikud võtavad kätte ja teevad järgmisel aastal pistokstest õiged taimed, sest tema ostmise kohta ma meil ei leidnud. Vähemalt nüüd sügisel mitte. Aga koos selle heledaga võiks tume moodustada imeilusa grupi.

Saialilled on mu lemmiksuvikud ja nemad jätkavad vaatamata vihmadele ja tuultele samamoodi kui tiiviklilled

Ja nüüd küsimus tarkadele. Mis taim on pildil?