VARJUS, VEES JA VALGUSES

Juuni algus tõi kõrbekuumusse oodatud pöörde. Temperatuurid on langenud normaalsuse piiridesse ja kerged vihmasabinad tõid vaevlevale aiale kerge leevenduse, mis tähendab, et ettevaatlikult võib alustada poolelijäänud istutustöödega.
Uute taimede muretsemine, nende imetlemine ja mahapanek sarnaneb minu arvates mistahes pühaliku toiminguga ja on aednikule samasuguseks pidupäevaks kui aiarahvaga kohtumine.
Vajualad ja vesi on minu jaoks müstilised, muinasjutulised kasvukeskkonnad.
Eilse päeva veetsin peamiselt varjuaias. Istutasime sinna kõik uued varjutaimed, neid oli kokku 13. Vaatasime korralikult üle seni kasvavad taimed, päästsime hukkumisest 2 mu lemmik -sõnajalga, kelle alt läks läbi mingi eluka teerada ja uurisime südaja lursiku hingeelu. Viimase risoomid olid korras ja paistsid ka noored kasvupungad. Loodetavasti läheb tal hästi ja ta leiab endas jõudu taastuda. Ei teagi, milline tegur tänavusest imelikust talvest talle meelepärane polnud, aga hea ta siiani välja ei näe. Kalmiad ilmselt seda talve üle ei elanud, neil on küll veel mõned lehed, aga tundub, et tuleb mõtlema hakata, kellega nad asendada.
Osa uutest sõnajalgadest on soosõnajalad, need varjuaeda ei tule.

Sõnajalad potis enne istutamist . Kui keegi ütleb, et nad kõik on nii ühesugused, siis juba nende mõne liigi nägemisest piisab, et aru saada, kui erinevad ja huvitavad nad siiski on.
  Harilik pärljalg (Onoclea sensibilis) `Nana`

Eestikeelse nimeta kilpjalgade hulka kuuluv porgandilehine :) Dennstaedtia wilfordii- etiketil pole nimetus päris täpselt kirjutatud

Keel-raunjalg (Asplenium scolopendrium) Ramo-Cristatum Group

  Odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis) on meie kohalik Punase raamatu hävimisohus I kaitsekategooria liik. Looduslikult on peaaegu kõik ta kasvukohad inimene osanud hävitada ja on hea, et teda on nüüd võimalik külvatuna aedadesse muretseda

Kuigi me enam priimulaid ei kasvata, võtsin tänuga vastu ilusa kingituse, hulgaroodse priimula (Primula polyneura). Välimuselt sarnaneb ta pisub sieboldi priimulale, kuid ta lehed on suuremad ja karvasemad, õite võrvus tunduvalt intensiivsem ning ka kasvult on ta oluliselt kõrgem kui sieboldi priimula. Tahtsin teda küll hea sõbraga jagada, aga see polnud kuidagi võimalik. Eks tuleb siis seemet korjata. Taime pildistasin veel potis.

sellise suure kompaktse mullapalliga tegelane

Kui vajalik tehtud, vaatasin lihtsalt ringi. Küll mul on hea meel, et esialgne kava rajada pisike sõnajala-ala ei realiseerunud ja ma õigeaegselt otsustasin, et kui juba midagi teha, siis võtta kogu vari kasutusele.
 Kuigi neid taimi, kes igatsevad vähemalt poolvarju on palju rohkem kui täispäikest igatsevaid, on varjuala haljastamine ja taimestamine palju keerulisem kui päikeseaedade rajamine. Meie jaoks on taimevalik õnnestunud ja ma olen selle aiaosaga väga rahul, et ta pole traditsiooniliste lillepeenarde kogum.
Kuigi ka kohe peale esimeste taimede istutamist tundus varjuosa hea olevat, siis peale nende kasvamist on pilt juba hoopis teine ja hakkab enamvähem selliseks kujunema nagu ma kujutlesin. Ka niiskuse hoidmiseks, tuulekaitseks ja täiendava varju tagamiseks kasutatud kännud pole enam mingid eraldiseisvad arusaamatud skulptuurid, vaid sulanduvad loogiliselt oma kohale ning kõigepealt pääsevad mõjule taimed.
Tavaliselt teen ma aias taimeportreesid, seekord üritasin rohkem üldvaateid saada.
Kuigi sõnajalad on juba üsna suured, üllatab kevadel seenena maast väljapugenud taldleht vaatamata kuivusele oma hiiglaslike mõõtmeta (kännust vasemal)

Kahelehine džefersoonia

Ma olen siiani kohanud retrograadset mutatsiooni okaspuudel, kus mõni sort kasvatab välja liigiomase oksa, aga, et sellist nähtust, kus sõnajalasordi varre keskosast kasvab välja tema eellase leht, näen ma esmakordselt. Sellise trikiga on saanud hakkama harilik naistesõnajalg `Frizelliae`

Vat on taim, kelle imeväikseid õisi pole ma veel kordagi korralikult pildile saanud. Ei aita ka objektiivi lausa õiele asetamine, ikka oskab ta tuules kergelt väreleda. Kõverkael-kuutõverohi (Polygonatum curvistylum)

Nii nagu mujal aias, nii käib ka varjukas salaelu :) Sõnajalad on ikka äärmiselt vitaalsed olevused. Kui kaua nad meie aias siis ikka olnud on, aga nende külvid turbapätside külgedel on muljetavaldavad

Seemikuid on lihtsamaid ja huvitavamaid, tavalisemaid ja erilisemaid, säbrulisemaid, laialehisemaid ja sarvilisemaid. Aga kätte neid pätsidest ei saa ja nii nad kasvama jäävadki.

Tundub, et ka juba varem näidatud isetulnuka mõistatus hakkab lahenema. Kaks botaanikut on pakkunud perekonnaks kuutõverohtu. Ühe versioon on Polygonatum odoratum var. pluriflorum, teine pakub liikidevahelist hübriidi  P.odoratum x P.multiflorum. Kui U.L.Malaisiast naaseb, kuulan ka tema arvamuse ära, sest päris täpset nimetust talle ikkagi veel pole

Põhimõtteliselt on ka see ala valmis niipalju, kui üks aed saab valmis olla. Niikuinii lisandub siia veel hoolikalt valitud taimi. Äkki tekkinud mõtte ajel on kavas ka paar kerget vangerdust. Ühtpidi oli maikuumus kõigile taimedele väga halb, aga esmakordselt on pinnasek asuv lehekiht muutunud krõbekuivaks pulbriks ning sügiseks ei saa ilmselt arugi, et nad seal olid.
 Pilvede liikumine, ajutiselt ilmuv ja kaduv päike valgustasid aeda erinevalt, valguse ja varju liikumine ühelt taimegrupilt teisele oli tõeliselt põnev vaatemäng.
Veealune maailm on veel isesugusem kasvukoht kui vari. Sealne taimestus ja fauna ei sarnane mitte ühegi maismaataime ega loomaga ja ei vaja kasvamiseks ega paljunemiseks mingit inimesepoolset abi ega sekkumist. Foto ei suuda kahjuks kuidagi edasi anda kõiki valguse, varju ja peegelduse erinevad varjundeid, värelusi ning virvendusi.

Valguses päikese käes on asjad teistsugused. Ilusad küll. Selgemad, tavalisemad ja arusaadavamad. Muinasjuttu enam pole, kuigi sellised puudest isetekkinud väravad ja avad lisavad aiale mingit salapära küll

Meie musani abeelia, kes pidada olema väga külmakartlik, on tänavu end üle 2,5m kõrguse kuuseheki upitades võtnud pöörased mõõtmed. Lõikamisega´oleme sundinud teda lamasklemise asemel püsti kasvama, aga, et ta ka ladvani õiepungi täis on, poleks sel lumevaesel talvel küll oodanud. Muidugi ei kasva nad meil lagedal, vaid hästivalitud soojas nurgakeses.

Roosipuud :) Küll oleks hea nüüd neile Põltsamaa noorikuile näidata, kes laitsid mu ostusoovi, väites, et `Frühlingsduft` pole kasvatamiseks väärt sort. Ei lõika me teda sügisel tagasi, ei mulda ega pole teda vaja ka kevadel kuskilt kärpida.

Aga täna saime peale kerget sissejuhatavat sabinat korraliku paduvihma ja homme saab jälle istutada.

AIARAHVA PIDUPÄEVAD

Eks tegelikult ole aednikule kogu hooaeg, alates sellest, kui näpud mulda saab kuni hilissügiseni üks suur pidupäev. Aga mõned päevad on siiski veidi erilisemad. Kevadiseks aiarahva tähtsündmuseks on kahtlemata iga-aastane juunikuu esimesel laupäeval toimuv püsikupäev Tartu BA-s.
Suured sündmused algavad tavaliselt siiski mõned päevad varem. Tänavu otsustasid põhjamaalased jätta BA ürituse vahele ja lennata lõunasse mõned päevad varem.
Me ikka oskame oma külalisi vastu võtta. On nad meil siin imetlenud igast ilmakaarest sähvivat tulevärki, näinud, mida tähendab üks padusadu, kus silmapiir on vaid meetri kaugusel ja ka suured lumekuulid on meie arsenali kuulunud. Tänavu pakkusime Tiile, Futule ja Tiiale, kuidas tundub lõunamaisel pannil praadimine :) Neljapäeval oli varjus  +29,2C, aga karastunud inimesed on toredad.
Aiaring kestis ikka mitu tundi ja rõõmsat meelt jagus ka jahedamasse tuppa. Kahju ainult, et nii armsate külaliste aeg alati piiratud on ja need kohtumised alati lühikeseks jäävad. Ja otse loomulikult ei tohi istutamist vajav potirivi kuidagi väheneda.
Laupäevasele püsikupäevale minnes otsustasin, et vähemalt sel aastal teen ma botaanikaaiast hulga pilte, aga läks nagu alati. Ma ei saanud kaamerat kotistki välja, sest igal sammul oli vaja kedagi tervitada, kallistada ja juttu puhuda. Nii palju häid ja armsaid inimesi üsna lühikesel rajal kohata on väga suur rõõm ja see rõõm on alati vastastikune.
Tutvusin ka kena noore inimesega, kes tahaks rohkem teada meie aedade ajaloost ja kellega ilmselt edaspidi tuleks päris mitu korda kohtuda, et üks suur etapp Eesti iluaiandusest saaks ka kuidagi jäädvustatud. Meil on kombeks arvata, et aiandus algas alles 90-ndate keskel, aga see pole teps mitte nii.
Ükski üritus ei möödu mõne naljaka seigata. Nüüdki pidin naeruga pooleks mõtlema, et miks mõni inimene peab oma elu ikka nii raskeks tegema. Aga noh, eks see ole tema probleem, mõnele lihtsalt meeldib, kui asjad on keerulised.
Õhtupoolikul kogunes grupp armsaid inimesi meie aeda. Kes puhkama, kes esmakordselt ja kõike uudistama. Küll mulle meeldivad aiafanaatikud, nende huvi on alati kuidagi eriliselt nakatav.
Rõõm inimestest, säravatest silmadest ja huvitavates taimedest annab suure energialaksu päris pikaks ajaks.
 Õnneks oli laupäevane ilm veel ilus. Foto pole minu tehtud, loodan, et autor Neljandik ei pahanda, kui ta selle siit leiab.

Kuigi mul polnud plaanis eriti palju taimi juurde muretseda, tulime koju ikka suure hulga potikeste ja kotikestega, kuidas neid niipalju sai, ei oskagi öelda.
Pühapäeva hommikul alustasime inventuuriga. Õnneks oli sest maikuisest leitsakust saanud mõnusalt jahe ilm.
Üks tundmatuist minu jaoks on leebe kägivars (Cynanchum ascurifolium), kes on pärit Hiinast, Jaapanist ja Koreast. Hiinas Junnani provintsis kasvab ta 800 m kõrgusel kivistel kaljudel täispäikeses. Perekond on suur, sellesse kuulub umbes 300 liiki.
Leebe kägivarre  rahvapärased nimetused on julm taim (Cruel Plant) ja moskiito lõks (Moskito Trap), sest ta vangistavat lühiajaliselt jalgupidi oma tolmeldaiaid, meelitavat liblikaid munema ja hävitab seejärel nende vastsed, samuti nagu talle laskuvad moskiitod. Teisalt on ta ametlikult tunnistatud ravimtaimeks. Tema juurt kasutatakse diureetikumina ja palavikualandajana. Ühe versiooni kohaselt andvat tema juure kasutamine igavese nooruse. Olgu, kuidas on, taim on väga ilus ja kohe hambaid tema juurtesse lüüa meil kavas pole. Valged õied on lõhnavad. Pinnase suhtes on ta vähenõudlik, kuid eelistab niisket, hea drenaažiga kobedat nõrgalt happelist mulda. Meil tunneks ta end täispäikese ilmselt halvasti, sest kõrgmägedes taimed tilguvad hommikuti kastest, seega oleks tal poolvarjus kindlalt parem. Olen ka varem kõrgmäestiku taimi pidanud elustamiseks päikese käest ära kolima.

Ma tahtsin tegelikult kõiki oma uuekesi pildistada, aga, et vihma hakkas sadama, jäi see töö pooleli. Küll jõuab.
Õjtupoolikul väisasid meid uued külalised, alati oodatud Sulev, Hellen ja Mai-Liis laupäeval siia kahjuks ei jõudnud. Aiatiir sai küll tehtud, aga ega väljas enam mõnus aega veeta küll polnud. Sooja oli järel vaid 9kraadi, puhus kõlevinge põhjatuul ja aeg-ajalt piserdas ka vihma.
Igatahes meie sõnajalast välja kasvanud isetulnukat ei osanud kohalolnutest mitte keegi ära määrata. Pakuti küll üks nimi välja, aga see osutus valeks. Nüüdseks on ta juba hakanud oma õiekesi näitama ja täna saatsin fotod U.L-le. Kui tema ei tea, ei tea ta nime keegi.

Teiste lillede hulgas saabus laupäeval meile ka selline isevärki õis. Tuhat tänu Neljandikule, kes oma imeilusa töö ise kohale tõi.

Et ma BA-s pilte ei teinud, näitan, mis päevaga võib aias juhtuda.
Pojenge olen varem näidanud eraldi postitutses, siin pisike ülevaade igast värvist, sest eks ju ka nemad ole ühed väga ilusad lilled. Ega ma siis nende suurte tutsude vaenlane ka pole, ikka imetlen ilusaid sorte
`Mary E.Nichols`

`Coralie`

`Coral Charm`

`Cora Stubbs`

`Mrs.Wilder Bankroff`

Esmakordselt puhkes alles kevadel muretsetud kollane kibuvits (Rosa foetida) `Persian Yellow`

Nüüd hakkab selguma, et vist oli ka mu kaktusepaanika pisut enneaegne. Osa neist hakkas end suurepäraselt tundma, osa läheb õitsema. Mõnikord on hea, kui kiireid töid on niipalju, et alati kohe ja kiiresti kõigeni ei jõua. Sordid, keda oli vaja müürist välja visata, sest tundus, et elusat osa neil enam pole, hakkasid ei tea, millistest varudest äkki uusi varrelülisid kasvatama. Nad on praegu veel pisikesed ja väga rohtsed, aga vast kuu aja pärast saab nad eraldada ja pottides uued korralikud taimed kasvatada. Poleks uskunudki, et kaktused meil nii vitaalsed on. Järelikult on neid meil avamaal võimalik ikka kauem kui 11 aastat kasvatada :), vähemalt kuni järgmise erakordse talveni.

Üldse toimub meil aias imelikke asju. Aed elab oma elu, see on selge. Aga ta on hakanud päris omatahtsi toimetama ja tekitama iga aastaga üha rohkem isetulnukaid. Nüüdki vaatavad meile punase kibuvitsa seest äkki tärganud imelikud õisikud vastu. Meie neid sinna poetanud pole. Las siis pealegi kasvab 2 põõsast üksteise kaisus.Niikuinii teda sealt välja urgitseda ei anna.

Täna saime paar sahmakat vihma, maa on muidugi peale 39-päevast põuda veel väga kuiv, aga aial on kohe parem välimus. Puude lehed lausa püüdsid igat tilka ja pärlendasid hiljem päikeses. Jahe ilm lubas istutama hakata, täna õhtul said kohale 2 põõsast ja paar püsikut, homme jätkame varjuaias.

NII PALJU RÕÕMU

Maailma pole vist sündinud aednikku, kes ei rõõmustaks iga lible, tutsu ja nuusti üle, mille ta aeda tarinud on. Aga suurim rõõm on näha, et nad end hästi tunnevad, kenasti sirguvad ja neist kribalatest kord puud-põõsad või kaunid püsikupuhmad sirguvad.
Ei tea, kuhu see mai küll nii kiiresti kadus, aga okaspuudeni ma ei jõudnudki. Ega ma kõigist veidi üle 200-st ka rääkima hakkagi, aga on selliseid, keda lihtsalt peab meeles hoidma. Tegelikult, kui ma neid imetlen, võiksin igaühe kohta öelda, et see on mu lemmik :D Targem on siis sellest hoiduda ja mitte midagi säärast öelda.
Ma olen rõõmus, et valge mänd `Tiny Curls`, kelle eluiga paljudes aedades üürikeseks jäi, tunneb end meil hästi, on pisikesest pussakast kasvanud juba kenaks puukeseks ja edeneb jõudsalt.

Meie aedade üks haruldasemaid kuuski, kare kuusk (Picea asperata)

No peab ju rõõmustama, kui sulle selline veidrik vastu vaatab. Harilik kuusk `Push` sün.`Acrocona Nana`

Eelmise aasta uustulnuk `Silberkissen` on talve kenasti üle elanud ja uhkeldab oma paksude töntsakate juurdekasvudega. Ta on kõrgele poogitud ja tuge me tal veel igaks juhuks ei eemalda.

Alberta kuusk (Picea glauca) `Globosa` on väga ilus hõbedane mütakas

Kuldsete võrsetega kuuski on palju, valgete või peaaegu valgetega vähe. Torkav kuusk `Bialobok` on ka juba veidi suurem kui vitsake

Või kuidas mitte rõõmustada, et eelmisel aastal muretsetud  sitka kuuskede sordid end kõik hästi ülal peavad

See kuuseke ilmselt teadis, kui pikalt ma teda jahtinud olin ja näitab oma ilu kohe peale istutamist. Harilik kuusk `Rydal`

Väga suurt rõõmu tunnen ma selle puukese üle, kelle A.Vaasa meile eelmisel aastal kinkis ja kelle oli ta just ise pookinud. Harilik kuusk `Roseospicata` elas talve edukalt üle potis, poogend on kenasti alusega kokku kasvanud ja juba see pisike näitabki end. Need teised oksad ta ümber kuuluvad veel alusele ja nad on vaja järk-järgult eemaldada.

Kõigile, kes hakkavad rajama aeda, eriti need, kel maad palju, olen ma ikka soovitanud, et kui te tahate näha enda ümber suuri täies ilus puid, alustage istutamist just nendest. Puu kasvab kaua ja kurb, kui aednik näeb enda istutatuid parimal juhul vaid paarimeetristena.
Kuigi neid pisikesi on ka kena silitamas ja imetlemas käia, ei saa miski vastu 35-aastasele üle 10m kõrgusele harilikule kuusele `Lubeckensis`, kes kevadel oleks endale justkui meepärlid ümber riputanud.

Mul on nii hea meel, et me lumepuu ka selle vägagi ebameeldiva talve üle elas, Aga, et ta veel ka õitsema hakkab, on ju topeltrõõm

Rõõmu tunnen ka selle üle, et nii jõhvikad kui Ameerika kännasmustikas rikkalikult õisi täis on

ja et Szovitsi liilia end jätkuvalt hästi tunneb, kuigi ta puhkemine hilines tänavu umbes 10 päeva

Rõõm seeriast "Aias sünnib asju` Ühest sõnajalast kasvas sel kevadel äkki välja tundmatu tegelane. Ju oli temast mingi juurejupike puhmikusse jäänud ja nüüd sel kevadel ilmutas ta end esmakordselt

Kasvab see tegelane jõudsalt, paari nädalaga on ta päris usinalt pikkust lisanud. Aga kes ta selline on, on veel suur mõistatus

Tinnen suurt rõõmu, et looga lilled meil ikka elus ja hea tervise juures on. Keramadar

Värvi sõi ere päike tunduvalt heledamaks. Tegelikkuses on `Walter Mains` mustjaspunane

Ahhh!

Aeg on tõeliselt ilus
amuuri deutsia (Deutzia parviflora)

siberi kontpuu (Cornus alba) `Elegantissima`

Kõik oleks kõige paremas korras, kui kuumus veidigi järgi annaks. Varahommikune + 28C on ikka liiast, mis liiast. Vihmast ma enam ei räägigi. Eks rõõmustame siis pealesunnitud siesta üle :)