KÜLMAMÜSTEERIUM

Detsember alustas pidulikult. Küll üsna krõbeda külma, aga ka ereda päikesepaiste, lumivalge härmatise ja puhassinise taevaga.

Kui ma peaksin ritta seadma aastaajad, alustades kõige ilusamast, ei oskaks ma seda kuidagi teha. Igal on oma nägu ja võlu ja nad kõik on kõige ilusamad:).

Talv lummab karguse ja puhtusega, joone ilu ja peenusega. Isegi kõige suuremad sodinad ja turritavad tutsakud, mis kevadel kujutavad endast lihtsalt koledat rämpsu, on talvel suureks vaatamisväärsuseks. 

Valge aed pole kunagi harjumuspärane. Ta on minu jaoks alati midagi väga erilist.

Okaspuud annavad aiale pidepunktid ja turvalisuse. Nende iseloom tulebki kõige selgemalt esile talvel.

Sammasjad jäigad, uhked vormid rõhutavad ümarate võrade haprust.

Isegi üksik kuusk muudab niigi imelise must-valge üldpildi veelgi nauditavamaks.

Kuigi kuuskede hulgas on ka igasugu veidrikke, on nad kõige tõsisemad, rahulikumad, väärikamad ja tüüakamad puud. Eriti kui nad on sellisesse rangesse ritta seatud

Kõige saledamad kuuskedest on serbia kuused.

Nulud on sihvakad, elegantsed ja pisut uhkevõitud puud. Kahjuks on kõrgekasvulised liigid meil jäänud põhiliselt taustataimedeks

Haabade ees vasakul on hallid nulud ja mustad kuused, taga paremal on aimatavad mägi-ja korginulg. Kõige ees mägimänni sort `Columnaris`

Väga sõbralikud, armsalt kohevil-puhevil, natuke ka edevad, aga kõige karismaatilisemad okkalised on männid.

Kollane mänd

Harilik mänd

Veel üks kollane mänd, nad lihtsalt on nii ilusad, et üht teisele eelistada ei saa

Kolmest mägimänni sammasjast sordist osutus kasvades üks hoopis isesuguseks armsaks munajaks olevuseks.

Rumeelia mänd

Pisike mägimänni sort `Rositech`

Lehtpuudeta ei saa ka kuidagi hakkama. Nad lisavad aiale õhulisust ja õrnust.

Kased, olgu nende erinevate liikide haabitused nii erikujulised kui tahes, on meie klassika.

Pajude nõtkusele ja graatsiale vastaseid pole

Mõned puud on üsnagi jonnakad. Punane tamm võiks ju aru saada, et tal oleks kasukata kergem.

Igasugu vallatud kõverikud, olgu nad noored või vanad, leht-või okaspuud, täiendavad aeda mängulisusega.

Kogu sellise härmailu jaoks, mida aeg-ajalt nautida saame, pole sõnu olemas. Kahjuks seda ülevust seekord rohkemaks ei kingita. Õhtupoolikul tõusnud kerge tuuleke ja päikeses soojenenud õhk hakkasid oksi puhtaks raputama.

NOVEMBRIVEMBUD

Nii sompus-pimedat, udust ja tuuletut novembrit kui tänavune, mina ei mäletagi.

Kuu kahe esimese päeva ühtlane seenevihm oli pikitud üksikute hoovihmahoogudega. 

3.novembril käisime hea sõbraga teiste heade sõprade salapaigas. Loitsime!

Udupäevi oli terves kuus kokku 16, vaid kahel korral hakkas udu keskpäevast hajuma, 14 korral püsis ta terve päeva.

23.novembri udu oli võrreldes teiste, ikka tavaliste hallide ududega, täiesti erakordse välimusega,. Ta oli uskumatult piimvalge, isegi hõbedane, tihe, ühtlane, täiesti liikumatu mass. Kuigi nähtavus oli umbes meetri ringis, olid toad valgemad kui päikesepaistega.

Tüüpilised päevad olid sellised. Palju oli ka neid, kus udu püüdis tuppagi pääseda.

Päikesepäevi oli tervelt 4.

Neist esimene, 9.11 on eriti meeldejääv, sest mitte igal aastal ei jäta mardisandid endast maha suurepäraseid kingitusi

See kännuelukas peab astuma mõned sammud paremale, tema koht on peenras taimede keskel. Et ma täpselt ei tea, kus praegu asuvad võsaülased, jääb ta kevadet ootama turbapätsil, et siis end nende vahele end ära mahutada.

Ka nemad jäävad oma kohti ootama. Paljudel püsikuil on pealsed läinud ja sellist raskust pole kellelegi arukas pähe panna. Öeldi, et kive on 2,5. Ma pean nüüd terve talve mõtlema, milline neist see poolik on.

Veel kahel korral 12. ja 15.11 proovis päike pilvede vahelt välja pressida, kuid see üritus piirdus mõlemal korral loetud minutitega.

Kuu temperatuurid olid valdavalt plusspoolel, kõikudes 3 ja 9,6 soojakraadi vahel, isegi öösiti ei langenud kuu esimesel poolel kraadiklaaside näidud alla 0C. 

Korralik külm, mida peab novembris ju ikka mõnel päeval olema, saabus äkki 19. kuupäeval. Hommikul kraadiklaasi vaadates tundus see -7,4C täiesti uskumatuna. Väga külm :) -6,8C oli ka järgmisel päeval, siis hakkas t tasapisi jälle tõusma, jõudes juba 23-ks jälle kuni kuu lõpuni 0 ja -3C vahele.

Neil kahel külmapäeval säras ka päike terve päeva. Kahutanud maa, härmas taimed ja ere päike muutsid maailma eelmiste päevadega võrreldes lausa muinasjutuliselt säravateks

21. novembril sadas päev läbi jäävihma. Kogu õu oli kui klaasiga kaetud, valitses totaalne libedus, ja mitte ainult meil. Mõtlesin tükk aega, kumba pilti näidata, tegu ju sama oksakesega. Majast eriti kaugele minna ei saanud, püsti püsimiseks oli vaja uksest kinni hoida, et mitte oru põhja liuelda :) Otsustada ma ei suutnudki, need jääkristallid ja -nõelad lihtsalt on nii ilusad.

Esimene lumi sadas maha 22. novembri öösel. Tegelikult ei saagi seda kirmekest lumeks nimetada. Vaatasin EMHI lumekaarti, meil oli teda umbes 0,5cm paksuselt. No mis lumi see on, mingit ohhhhooo! tunnet see kaasa ei toonud. Maailm läks vaid õige pisut valgemaks. Aga põhja-ja läänekaares said lapsed juba kelgutada ja lumememmedest rõõmu tunda. Lörtsisegust ollust sadas ka 27. kuupäeval, aga lisa sealt aed ei saanud. Taimedel kahjuks talvetekki ikka veel peal pole, heinakõrred turritavad lumest välja. 

Teda oleks muidugi hädasti juurde vaja, aga lähitulevikus pole selleks lootustki

Alates 21. 11 jäid öised temperatuurid miinustesse, päevad olid aga kergetes plussides.

Uus tõsisem külm saabus 28.11. Need kuu viimased kolm päeva on temperatuur aina langenud, -7,1C, - 8.9C, - 12,8C

Lühiajaliselt kannatavad isegi õrnemad taimed katteta sellised külmad välja, aga pikalt küll mitte.

Kuni 24.novembrini olid kõik päevad praktiliselt tuulevaiksed või õhkõrna tuulega. Eks see seletabki, miks udu ei hajunud ja nii visalt paigal püsis. 24. novembrist puhus paar päeva kerge või mõõdukas tuuleke. Kuu lõpp püsis jällegi tuuletuna. Kui linnukesi mitte arvestada, on aed kogu novembrikuu püsinud ääretus vaikuses liikumatuna justkui mingis kangestunud transiseisundis.

Tihaste asum on meil terrassihekis. Neid on seal peidus päris suur parv. Hommikust õhtuni vupsavad nad sealt välja kui pisikesed värvipallid, et siis, kui kõht täis, jälle kaitsvate okste vahele varjuda. 

Sääraste külmadega kui praegu, linnud lisatoiduta kaua vastu ei pea.  Tavaliselt on neid siin palju rohkem, aga kahjuks on nad arad poseerijad

        

Et me neid liiga vara toitma ei hakanud, pidid linnukesed tänavu leppima igasugu seemnete ja koorte-okste praegudes leiduvaga. Tänavu olid nende lemmikuiks kibuvitsamarjad, põõsad on päris puhtaks tehtud

29. nov. tõi endaga kaasa ilusa härmatise, püsib see veel tänagi. Vähemalt puittaimede pungad on kaitstud 

Õied on kolinud tuppa. Taimedeta toas ei saa, nad annavad ruumidele hoopis teise hingamise ja elu. Ma lepiksin küll isegi puhta rohelusega, aga ega mul ka nende väikeste värvilaikude vastu midagi pole.

Kitsed on hämaral ajal luurel käinud, nende jälgi on aias kõikjal:(. Korra nägime rebast ka, aga pildistamiseks oli ta liiga kaugel. Tema võib ringi luusida, ometigi üks loomake, kes puid ei näri.

24. 11- porgandi talikülv avamaale, kasvuhoonesse jäetud paar tillivart on end ise maha puistanud.

Udu lubab, et detsembriski on ülekaalus soojad ilmad. Kalendrisügis kestab kuni talve alguseni.

Rahulikku ja ilusat advendiaega kõigile!

NII KÜLM- NII KÜLM- NII KÜLM

Külm võiks ju oma tuleku kuidagi leebelt ja tasapisi sisse juhatada, aga ei. Tänavu tuleb ta juba teist korda ootamatult ja kuidagi julmalt lajatades. Peale suurt sooja eile - 7,6C, täna küll -6,4C, aga ikkagi on külm, mis külm.
Esmakordselt panin kohe hommikul vara kamina küdema, + 18,9 on ikkagi vähevõitu, alla selle ei tahaks küll elamist jahutada.
Päikesetõus on kolinud mõne kuuga kirdest kagusse, Kaks järjestikust päikesepäeva on ses uduhallis kuus olnud tõeliselt ergastavad.
Käisin uurimas, millised on meie aia külmapitsid.
Murupinnad on kogu krundil kahutanud. Kus rohkem, kus vähem. Jäljed on nii sügavad, oleks vist ikka pidanud nädalavahetusel veelkord niitma.

Maja taga müüris erilist härmatist taimedel polnud. Natuke siiski. Kalju-kukehari `Crispum` pole enam enda moodigi

Mägisibulad tunneb ikka ära.

Mägimänd `Ophir`

Tiikidel on jääkimetis

Sellel kivikaldal on korralikult härmas taimi rohkem
Selline on talvine hollandi jalakas `Jacqueline Hillier`

Maadjas tuhkpuu

Soo. Hea fantaasia korral leiab kõrskalmusel `Obrozuki` kübekese härmatist

Paari meetri kaugusel kasvaval oshiima tarna `Evergold` igal lehel on aga päris korralikud valged pitsvarrukad ümber

Nende kahe vahel kasvav luga on aga säärane

Kõige rohkem härmatist oli täna vanas väikeses turbapeenras

pole ka meie päris ilma rododeta, need mõned on meil madalakasvulised.

Kõrtepeenra poole liikudes jäid silma kilplehe lehed, Ilusad ju praegugi :)

Aga kõrtepeenrast võiksin üles panna kasvõi septembrikuised pildid, seal polnud külmast ja tema ehtekunstist mingeid jälgi
Ka varjuaias polnud erilisi külmamärke. Sissepääsu lähedal kasvavad mõned taimed olid veidi härmatanud.
Ruljas helmikpööris

Edasi valitses seal enamvähem soe sügis. Pole siin mingeid pitsimustreid nagu turbapeenras. Pärna poolsetel võis ju midagi aimata, edasi mitte.

aga samblad on küll hoopis teise välimusega

Püsikupeenras oli juba oma töö jõudnud teha päike. Kui seal oligi mingit teistsugust ilu olnud, siis minu kohale jõudes oli kõik kadunud.
Pargis oli vaid maapind korralikult valge ja krõbisev. Üks punane tamm ja ka pajulehine tamm hoiavad lehtedest kõvasti kinni, teised lehtpuud on raagus. Härmatis oli vaid maapinnal ja päris kõrgete puude latvades.
Kes kannab sääraseid käbisid? :)

Aed puhkab, täna oli ta rahulik, karge ja puhas.

KROKODILLLLID, KROKODILLLID

Just sedamoodi kisades tuiskas kord üks meie külaline maja poole. Esimese ehmatusega ei saanud ma arugi, kes teda taga ajas, olid need sarvilised või kihvalised. Selgus, et ta oli kogemata toetunud lauavirnale, kust pudenes laiali hulgaliselt pisikesi, umbes 5 cm pikkusi musti olendeid. Ma olen kaugel sellest, et naerda kellegi foobiate üle, need võivad olla ülitõsised. Aga situatsioon ise oli äärmiselt koomiline ja ajab veel tänagi muigama.
Aga eile häirisime me kogemata üht und ja sellist suurt elukat polnud me varem nii lähedalt näinudki. Vahel harva paistis kuskilt mingi põgenev sabake, aga nüüd näitas ta end täies ilus
Arusisalik (Lacerta vivipara) oli umbes 15 cm pikkune

Otse loomulikult on minu tänased teadmised temast põhiliselt pärit siit http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/LACVIV.htm
Kuigi siin kirjutatakse, et ta on meil üsna sage, kuulub ta ometi kaitstavate liikide III kaitsekategooriasse. Ma ei oska küll arvata, kas leidub tõesti inimesi, kes sellistele võiksid haiget teha. Üldiselt on ta ju hirmus arg. Kui taimede juures toimetada, näeb teda vaid vilksamisi põgenemas, mitte kunagi ründamas.
Rahvapärimus räägib küll, et kätte teda võtta ei tasu, sest ta pidavat kippuma hammustama. Sellist kavatsust pole mul juba nende vägevate küüniste pärast. Las ta elab ja toimetab rahulikult omi tegemisi.
Ma ei tea, palju sisalikke meil elab, Aga, et vahetevahel näeme  poegi end päikeses soojendamas, siis peab neid täiskasvanuid olema vähemalt kaks.
Lamas ta kerratõmbunult väga õhukese samblakorra all. Et teda mitte päris liikvele ajada, panime talle selle õhukese tekikese kiiresti peale.
Minu meelest on siin tegu lainja lehiksamblaga. Aga võibolla ka mitte. Küll lubasin eelmisel talvel, et teen neist enamuse endale selgeks, aga selleks pidanuks ma neid kõiki, kes meil kasvavad, pildistama ja siis raamatu ja netimaterjalidega võrdlema. Aga tegemata see ju jäigi ja täna olen ma sama tark/rumal kui ennegi.

EILNE PÄEV

November algas hallilt, vihmaselt ja uduselt. Eile säras päike terve päeva, täna on aga järjekordne pime päev sompus taeva all.
Ma ei mäleta, mitu aastat meil isadepäeva tähistatakse. Meie peres on erineva saažiga isasid mitmeid. Kõigepealt isa, kellest päris mitu aega tagasi vanaisa tehti. Poeg, kes on samuti päris hulk aastaid isa olnud ja lõpuks väimees, kes on veel päris pisikese lapsukese papa. Kuidas keegi seda päeva tähistab ma ei tea, aga meil kujunes ta üsnagi töiseks. Sest päris ootamatult saabus lisa küttepuudele, mis oli vaja lõigata, lõhkuda ja virnastada. Abilised hoolitsesid sellegi eest, et meil toas ikka kuivi puid pikemaks ajaks jätkuks.
Mina tegelesin kokkamisega.
 Maja oli suhteliselt vaikne, igaüks nahistas oma toimetusi teha. Äkki kostsid akna tagant veidrad hääled. Mingid maskides tegelased huilgasid oma indiaanipärdikute tantsu saateks. Ohhh, selline päev oli mul meelest täiesti maha käinud. Õigemini, ma ei teadnud kuupäeva:), sest mardisandid on meil ikka käinud, aga need on olnud palju pisemad, säärased päkapiku mõõtu ja ma olen aastaid nende vastuvõtuks valmis olnud.
 Seekord olin päris jahmunud, sest kommivärki ma ju varunud polnud.  Aga kes ütleb, et tuleb vaid magusat annetada.
Ega ma neid kohe ära tundnudki ja päris võõraks jäigi kuni maski mahavõtmiseni neist kõige pisem, kelles silmad mulle pisut mu oma tütre omi meenutasid.
Oi, küll on ikka hea, kui sul on niipalju häid sõpru, kes oskavad su päeva päriselt särama panna.
Selline nägi välja kogu ettevõtmise tõenäoline pealik ja initsiaator.

 ja niisugused olid nad kõik kolmekesi

Vähe sellest, et nad sisselaskmist nõudsid, tegid nad santidele mitte väga omaselt meile toredad kingitused. Hiigla uhket skulptuuri meenutav känd ja 2,5 kivi on edaspidi me varjuaia ehteiks. Tore kui aia asjadel on oma lugu.
Ja mulle meeldib, et päris palju on veel neid peresid, kus au sees peetakse meie omi rahvakombeid, mitte ei joosta vaid ameerikalike pühade järgi. Võibolla peaks vana kombestikku rohkemgi uurima.
Egas midagi, sandid tuppa sooja, kuuma kohvi ja veel midagi, mis külmkapis peidus. Nii need mõned tunnid veeresidki. Ja nagu alati jäi see koosolemise aeg ikkagi väga-väga lühikeseks. Pärast mõtlesin, et ma ei jõudnud isegi uudishimutseda. Üks noor pere on oma kodu verivärskeks omanikuks saanud, aga täpsemalt.... :D Palju õnne neile!