VEEBRUARI VIIMASED TUNNID

Tänavune veebruar on olnud kummaline. Ilmameister on endale jo-jo muretsenud ja on seda tervelt 28 päeva põrgatanud siia-sinna, risti-rästi ja üles-alla. Kuu alguses tuiskas, sulatas ja kaanetas ning lõpptulemusena kattis aeda mitu päeva püsinud paks jää. Selle sulades seisis taimede vahel paar päeva vesi. Täna on selge, et osadele aediiristest on see halvasti mõjunud. Kuu aja pärast on asi selge, kuidas asjad on.
Mitu päeva vihma, millele 20.02 järgnes paaripäevane lumesadu ja seejärel 24. ja 25. sooja +8,2 ja 8,0C. Ma jõudsin juba mõelda, et kui sellised soojakraadid kaua püsivad, äratavad nad üles terve aia ja see poleks midagi head tähendanud. Õnneks nüüd viimastel päevadel on ilm siiski veidi jahedam ja ööd kergetes miinustes. Kui nii edasi, siis on aial ja taimedel aega tasapisi ärgata. Täna, veebruari viimase päeva hommikul kell 6 oli külma -2,8C ja keskpäeval sooja + 5,6C, normaalne kevadine kõikumine.
Meie veel päris lumetud ole, see lihtsalt on meie aia omapära. Lumi on sulanud naljakalt, varjus teda enam pole, aga päikese käes on neid räbalaid kõikjal.
Tänavu näeb aed esmakordselt peale sulamist päris puhas olevat. Mingeid kõrsi ja pealseid muidugi on vaja koristada, aga üldpilt on siiski üllatavalt hea.
See koht on eredas lõunapäikeses

Hostapeenar on küll alati varakevadel selline

Varjuaed näeb päris hea välja

ja taimed samuti. Hästi on talvitunud nii igi-ja talvehaljad sõnajalad kui jaapani õisküüvitsad. Veidi on kannatanud eerikad, aga nad on praegu veel olemas. Siia langenud lehed lükkan ma taimedelt maha, aga ära neid ei korista. Las kasvatavad rammusat huumuskihti.

 Osa sõnajalgu on alustanud kasvu, nad on näha kivide taga vasakul. Ja sammal, mida loomulikult peaks hoopis rohkem olema, on kõikjal ilus:)

Tiigid on veel jääs.
Väikesel on ta küll tumedaks muutunud, aga isegi kaldad on veel kõvasti kinni

Suur

Lumekupud on õitsenud, lumikellukesed ja esimesed lumeroosid õitsevad. Neid varakevadisi olen ma nii palju pildistanud, et tänavu ma seda ei teinud.
Aga nii vara pole ma kunagi näinud, et lõokannused kasvu alustaksid. `Craighton Blue`

ja sõnajalalehine lõokannus (C.cheilanthifolia)

Talve alla jäänud kukeharjad seisavad püsti kui tikud

Sinine jõgi on praegu selline sodine. Me oleme siberlased igal sügisel maha lõiganud, sest kevadel on seda väga raske teha. Aga lõigatud lehed jätame alati neile peale, et niiskus puhmiku südamikku ei roniks. Tuul on lehti nüüdseks pillutanud, aga nende kokkukorjamine pole mingi probleem.

Kui Peenras (kiviktaimlas) poleks paari kääbuskasvulist okaspuud, oleks ta hetkel üsna igav

Elupuud hoiavad veel "talvekarva"

Harilik kuusk `Aurea Nisbeth` on tänavu talvitunud kahjustusteta. Eelmistel aastatel paksust lumehangest välja ronides oli ta üsna õnnetuke

Päris pisike  lühikeseokkaline `Norrkõping` tunneb end samuti hästi

Suured okkalised on meil alati väga ilusad, aed on üleni roheline.
Väikestest on praegu kõige säravamad  kuldsed männid
Ma näen esmakordselt `Nana Carsten Wintergoldi` õiget talvevärvi. Mitmel aastal sulas kääbuspuu lumest välja juba rohelisena. See pilt on ainukesena tänases galeriis tehtud 20.02 lumesaju alguses,

aga `Wintergold` särab kui tänane päike, ka tema juures on hetkel veel päris palju lund

Kaktused on hästi talvitunud. Miskipärast hakkavad nad turgorit taastama ja see mulle väga ei meeldi. Loomulikult on talve kaduteta üle elanud ka mägisibulad.

Osa neist on veel lumes

Puud-põõsad on üldiselt väga äraootaval seisukohal. Kõik pungad, mis sügisel näisid avanemas, on tihedalt liibunud vastu oksi. Ainult forsüütiad näevad teistsugused välja

Kuigi täna paistis päike päev läbi ja kraadiklaas näitas päris ilusaid plusse, oli õhk karge ja kerge tuuleke lausa jäine, lumelõhnaline.
Homme algab esimene kevadkuu, märts. Loodame parimat.