NELJAS VÕHMA

Võhma on Võhma, olen tema püsikupäeva toimumise alati üles tähendanud. Tänavu oli see 2.juunil, aga eile olin ma õhtuks nii närtsinud, et lihtsalt ei viitsinud isegi sõrmi arvuti taga liigutada.
Seltsilised on esialgsest ebalusest üle saanud. Eksponaatide arv, kes näitusele hindamiseks pannakse, on aasta-aastalt kasvanud. Eile tundus aga, et "Kanarbik" peab hakkama mõtlema kultuurimaja juurdeehitusele, järgmisel juubeliaastal nad ilmselt sellesse saali enam ei mahu.
Tulbinäituse asemel oli hoopis lõikelillede näitus, tulpe lihtsalt juuni alguseks enam ei õitsenud. Neid ei hinnanud žürii, vaid külastajad. Ja on need inimesed ikka imelikud. Kui õis pole suur kui kapsas, siis teda ei märgatagi. Võitis üks pojengiliik, kuigi seal oli veel hoopis rohkem huvitavat. Mina poleks nii uhket eremurust, kes seal vaasis troonis, raatsinud mahagi lõigata.
Nüüd juba teistkordse hernehirmutiste näituse võitis plekist plika, oksjonilt rändas ta sõnajalgade keskele.
Püsikute näituse 1. ja 2. koha võitis alati imelised taimed üles kasvatanud ja väga hästi eksponeerinud Anu Nurmsalu, 3.koht läks Kristi Terasele ühe priimula eest.
Mul oli fotokas kaasas küll, aga välja ma teda ei võtnud. Siin Anu enda foto võitjast, kes pildil on tunduvalt kahvatum ja tagasihoidlikum kui elusast peast

Tema teise koha vääriline harilik pärljalg oli sama ilus, minult said nad mõlemad võrdse arvu punkte.
Nagu alati, kõiki taimi ürituse lõpuoksjonile ei panda ja nii jäin ma mõlema järgi keelt limpsama, eriti võluv oli minu jaoks loomulikult sõnajalg :)
Ja nagu alati algas ka seekord oksjon üsnagi tagasihoidlikult. Näis nagu ei tahakski keegi Võhma toreda aiandusseltsi järgmisi üritusi toetada ega ühtki uut taime koju viia. Aga nagu alati, kired lõid lõkkele ikkagi lõpupoole ja omaniku leidsid ka need taimed, kes alguses kõrvale tõsteti. Päris naljakas oli vaadata, kuidas kõrvuti istuvad suured sõbrad üksteist suuresti üle pakkusid :D. Aga nad said ka alati suure aplausi osaliseks.
Kuna mind huvitavad sel aastal varjutaimed, tõin mina sealt koju suureõielise tellima, nüüd saan neist suurema grupi ja päikesesilma sort `Loraine Sunshine` tuleb kuidagi mahutada kõrgete istutusalale.
Riho raba aina kosub. Aastatega on taimed lopsakaks kasvanud, sortiment täienenud ja kujutab nüüd endast keset asfalti üht eriliselt armast imeaeda kõigi oma harulduste ja eksootidega.
Üritus oli nagu alati soe ja õhtuks olime me kõik lapikuks emmeldud :D
Tulikuum päev muidugi aitas sellele kõvasti kaasa, tagasiteel kella 18 paiku näitasid kõik avalikud kraadiklaasid üle + 27 kraadi. Ilmatsalu oli aga saanud korraliku saju, tee peal olid korralikud lombid. Meie aga täna kastame. Ja ilm on samasuguse pööraselt kuuma olemisega kui eilnegi.