IMELINE OKTOOBER

Mitte ma aru ei saa, miks pole imelisest oktoobrist loodud ühtki laulu kui kogu aed ja ümbrus on üks suur soe kuldne kallistus. Kui sellesse lisada veel veidi soliidsemat tüsedamat-toekamat rohelist ja tasakaalukat halli, võiks ju ometi midagi ilusat ümisemiseks luua. Ja kuigi on teada, et need täis-ja pooltoonid on vaid puittaimede sügisese elutegevuse keemilised protsessid, on kõik nii ilus, et lennata tahes säärased argised tarkused ei meenugi. Ma mõtlen, et igas aias, mis vähegi mahutab, võiks endale koha leida mõned lehised. Pole neile eriti vastast ei varakevadel ega sügisel.

Hoopis kirglisemaid sügisvärve pakuvad lisaks paljudele puittaimedele suvel nii tumerohelised kukerpuud

Palju nähtud ja näidatud silmipimestavalt ere `Green Carpet`

Hõõguv `Smaragd`

ja oivalise lehemustriga `Golden Ring`

Suvikutele ei teinud see üks külmaöö või- hommik midagi. Õitsevad säravad saialilled ja käokuld muutub aina lopsakamaks ja ilusamaks.

See veigela oleks justkui eile lehtinud

Kiviktaimlas valitseb veel täielik suvi. Hunnitu punanupp (Sanguisorba magnifica) lõpetab tavaliselt ikka augusti keskpaigas.

See, et õitsevad paljud erinevad astrid ja kukeharjad on aastaajale kohane. Aga.... ka kevad murrab täie rinnaga sisse:) Oktoobri lõpus on puhkenud metsülane (Anemone sylvestris)

ja aprillikuine lõokannus.

Ööd ja hommikud on olnud soojad, alla +5C pole ei õhu, ei maapinna temperatuurid langenud. Eile ja täna ulatusid päevased näidud vilus veidi üle +15C. Jajaa, meil on nüüd jälle korralik termomeeter:). No mis ime, et oktoobris kevad kordub, eile nägin kalpsamas paari konna ja suured sääseparved naudivad päikest, vihmaussid on ka veel päris pinna lähedal. Ma pole päris kindel, mida teeb järgmise kuu keskpaik, eks ikka veidike külma, aga tänane poolde päeva ulatuv udu ja kaste tõotavad küll, et novembri lõpp peaks veel pehme, kui mitte päris soe olema.

Oktoober on laisk kuu ega lase tormata. See on aasta üks nauditavamaid aegu, mida ei tohiks lihtsalt ringi joostes tähelepanuta jätta. Kõik need valguse- ja värvi- ja varjumängud lihtsalt sunnivad end pikalt vaatama.

Paari päeva eest postkastist võetud "Kodukirja" kaanel suurelt ilutsenud "november" aga teatas hämmastava selguse ja üllatusega, et vaatamata suve-ja kevadlilledele on aasta lõpp varsti-varsti kohal. Uskumatu lugu!

ISEHAKANUD LILLEKASVATAJALE!

KÕIK KREEMID JA TORDID JA MAGUSAD MOOSID,
KÕIK ILUSAD SOOVID JA ROOSAD ROOSID,

TÄNA SULLE TAHAKSIN TUUA,

ET SINUGA KOOS KLAASIKEST SHAMPUST SAAKS JUUA!

ÕNNE!

ESIMENE ÖÖKÜLM

Ja päris korralik. Maa oli valge üleni, mitte triibuti nagu see on olnud eelmistel aastatel ja valged olid ka kõik katused. Öine kuu valgustas tuba rohkem kui seda suutis sombuse päeva päike. Väikejärvede jääkate on umbes 5 cm paksune, suurel polnud kirmetki. Kas andsid sooja teda ümbritsevad suured kivid või säästis teda kerge lainetus, ei tea. Kõige madalamast temperatuurist aimu pole, sest pole me enam leidnud sellist termomeetrit, mis fikseeriks max ja min näidu, seega ei kõlba olemasolev mitte kuskile.
Praeguseks on hall päikeses sulanud, aga hetketemperatuur on veel ikkagi -1C, tuult peaaegu pole.
Eilsed arvukad haneparved lendasid väga madalalt. Üleeilne kõle tuul ja rahe üritasid ilmselgelt puud alasti saada, aga lehed on okste küljes veel kõvasti kinni ja maastiku üldpilt pole mitte üks raas muutunud, ümbrus on endiselt värvideküllane.

HETK ENNE VIHMA

Hommikud on meil rohkem kui nädala sombused. Näib nagu tahaks madal tinahall taevas katsuda maad, aga ta ei saa seda mitte, sest sinna on laskunud päike. Täpselt selline tunne tekib nähes kogu seda kuldset ümbrust. Umbes keskhommikuks on see õige päike peletanud pilved ja paneb ümbruse särama kuni loojumiseni. Mina ei tea, kelle kohta need ilmateated, mis lubavad vihma ja tormi ja üleüldse mingit koledust, käivad, meie elaksime siiani nagu hoopis teises maailmas.

Täna hommikul võtsin nõuks pildistada viimaseid õisi, kaua ma ikka neidsamu ühesuguseid vaateid jäädvustan. Äkki sain selgest päikselisest taevast kaela sahmaka külma vett. Nii siis sajab:) 10 minutit vihma, 15 minutit vahet. Nüüd sätendavad kerges tuules liikuvad veepiiskades lehed eriti silmipimestalt. Must taevas vaheldub ereda päikesega. Seda valguse vaheldust ja liikumist võiksin ma lõpmatuseni vaadata, teha niikuinii midagi ei viitsi. Pole see väsimus, vaid sulaselge laiskus. Aga ümbrus on nii ilus, et seda lihtsalt peab nautima.

Meil jagub puittaimedele kõiksugusemaid värve, kukerpuud on punased, purpursed ja violetsed, kaselehise enela `Thor` ja jaapani enela `Macrophylla`põõsad on eriti õhtuvalguses nagu väikesed hõõguvoranzhid lõkked, üksikud vahtrad (meie maa lihtsalt pole nende kasvatamiseks eriti sobilik) näitavad samuti erinevaid punaseid toone. Punastes sügisehetes puid, rääkimata neist, kes sünnivadki värvilistena, on teisigi, päriselt edvistamiseks peavad nad vaid veidi kasvama. Kõige eredamalt piilub praegu rohelise vahelt kännasmustika põõsas (Vaccinium corymbosum)

Kahjuks ei jõudnud ma kõigi õiteni. Raitaster (Boltonia decurrens) on mu meelest üks võluvamaid hiliseid õitsejaid. Ta suvine puhmik on väga konkreetse ümara kujuga, eemalt vaadatuna meenutab ta hoopis mingi okaspuu vormipuud, õitsema hakates aga vajub veidi laiali. Päris täpset eestikeelset vastet tal pole, ju see liik pole meil eriti levinud.

Veel õitsevad üksikud floksid. Alustasid nad enneolematult vara, aga lõpetada ka ei raatsi. `Picasso`

Ka sinisest pole praegu aias puudus, aga selle nägemiseks tuleb veidi kummardada, sest emajuured on madalad taimed. Hoopis kummastav on aga praegu vaadata üle aia kõrguvat helesinist kukekannust. Paljud taimed, kes olid juba tükk aega tagasi maha lõigatud, on kasvatanud uued pealsed ja tikuvad õiepungi tegema. Ka paljudel puittaimedel pole kavatsust kasvu lõpetada.

Öökülma oleks kohe hädasti vaja. Taimed peavad mõistma, et aeg on end uinakule seada. Praeguste ilmadega, kus isegi öised temperatuurid pole langenud alla +10C, on nad ilmses segaduses.

Täna meenus mulle 2000 aasta sügis. Ka siis saabus esimene öökülm alles oktoobri lõpus, seejärel läks uuesti soojaks. Elamise korrastamisel leidsin ma ühe kotikese tulbisibulaid, need panin ma maha 5. detsembril ja samal päeval rohisin kogu aia. Lumi tuli sulale maale kuu keskel ja kogu talv oli pehme, lund oli umbes pool meetrit. Vaatama soojadele ilmadele oli taimede talvitumine kehvapoolne. Paljud padjandid ja sukulendid kannatasid üsna korralikult, mõnes aias olid ka kaod väga suured.
Eks paistab, mida tänavusel sügisel veel pakkuda on.

KÖÖGIKATALE!

Et aasta Sul päikest

ja õnne tooks,

hulgaliselt sõpru, kes raskustes

tuge looks!Kõige ilusamad lilled,

kõige siiramad soovid,

kõige soojemad kallid
mägede maalt!

MAGUS ESMASPÄEV

Kuiv, soe ja päikeseline nädal laskis aia enamvähem korda teha. Viimnegi umbrohulible on kõikjalt kadunud, õitsenud õievarred ja enamus vananevad puhmikud lõigutud ja põletatud. Aed on muutunud üsna hõredaks, aga mitte igavaks ega nukraks.
Üpris kõrgeks kasvanud rohi järjekordselt niidetud ja heki see külg, kuhu vahepeal hostade säästmiseks ei pääsenud, pöetud. Õhtuhämarus sundis tuppa.
Tulbid, nii palju või nii vähe kui meil neid ka pole, leidsid samuti oma koha. Kuigi me andsime neist suure osa ära, tuli neid ka juurde. Sibullilledega on minul alati probleeme, kevadel on nad muidugi hädavajalikud, aga, et nende lehed mitu kuud aeda risustavad, pole päris minu jaoks. Võib neid ju peita kõrgekasvuliste püsikute vahele, aga siis tuleb jälle hoolega valida, kes kellega sobib. Suvikuid ma püsikute vahel ei armasta. Nii, et häda nende tulpidega mul.
Aga jah, kuigi igal sügisel saab aed nii puhtaks ja korda, et pane või mitmekümnele näitusele korraga, ei mahu minu pähe, kes pagan tekitab lume alla sealt kevadel väljasulavaid lugematuid rämpsuhunnikuid. Ega siis see mahalõikumine pole ju selleks aastaks veel lõpetatud, enne talvitumisele jäämist tuleb aed veel mitu korda üle käia. Eile jõudsin esmaste hooaja kokkuvõteteni.
Aastast üldiselt: ilm ja temperatuurid olid üsna heitlikud. Kevadised kuumalained vaheldusid väga jahedate, isegi külmade perioodidega. Suvised põuad ei kestnud siiski nii pikalt kui eelmisel aastal, vaid vaheldusid mõne jahedama päevaga. Vett tuli parasjagu niipalju, et taimed, eriti uustulnukad hinges hoida, nende areng ja paljunemine aga algas alles augustis. Talvekahjud viisid nii mõnedki kadakad, lehtpõõsad ja teised okkalised taastusid siiski kenasti. Õitsemine oli pillav, aga jäi suhteliselt lühikeseks. Kevadised ilmatrikid sundisid korraga puhkema nii varased kui hilised perekonnad, viimaste liigid ja sordid. Taimedele oli see siiski keskmiselt kevapoolne aasta, suhteliselt palju esines igasugu haigusi ja ka kahjureid olid tavapärasest rohkem.
Aasta tegu: poolhävinud aia taastamise lõpetamine.
Aasta üritus: mõlemad Võhmad ja aalujate kokkutulek.
Aasta taim: pole võimalik määratleda, nii, et teised ei solvuks
Aasta leid: Taga talu. Perenaine, taimekollektsioonid, blogi.
Aasta uustulnuk: eilne vihmane päev laskis lõplikult korrastada taimenimekirjad. Uute number on suur, nii pikalt aiaga tegelenu jaoks pole 287 nimetust peaaegu mitte au-, vaid pigem häbiasi. Minu jaoks on numbrist hoopis olulisem selle taga peituv sisu ja mul on muidugi hea meel, et need perekonnad, mida kollektsioneerin, on täienenud uute liikide ja iga uue sordirühma esindajatega. Taimi endid on muidugi rohkem, sest neid, keda kasutan aiale välimuse andmiseks, muretsen grupikaupa. Lisandunu on leidnud endale ka koha, pottides on vaid 5 pisikest kosumist vajavat puud.
Aasta ämber: ilmselt sellesama `Golden Tuffeti` lugu, kellest ma äärepealt ilma oleksin jäänud.
Kokkuvõtteks: oli hooaeg kõigele vaatamata ilus, töine, sisukas, huvitav, taime-ja rahvarohke. Kahjuks ei realiseerunud plaan külastada Viljandi- ja Läänemaad ning põhjas asuvaid aedu. Öeldakse, et kes tahab, leiab võimaluse, kes mitte, vabanduse. No ma ei tea, tahtmine oli, võimalused oleksid ka olnud, vabandusi ei otsi, kuigi neid on ka piisavalt:)
Vihma oleks hädasti ja palju juurde vaja. Üleeile kuulsin, et umbes 30 km raadiuses on enamus kaevusid tühjad.

Eilse lõpetuseks keetsin suure potitäie maasikamoosi. Ole sa nii edumeelne ja kaasaegne vanaema kui tahes, võid sa ju netis surfata, kasutada MSN-i, Skype´i ja FB-i, blogistada, võtta osa igasugusematest üritustest, ringi rännata, tegeleda külaliste ja mõttekaaslastega, lugeda arutult ja aega raisates seda, mida varem pole jõudnud, kirja panna igasugu rumalaid ja tarku lauseid siia ja mujale, lastelastele pead sa pannkoogile ikka moosi panema:). Olgu see nii mittetervislik kui tahes, on see soov neile ilmselt geenidega kaasa antud.

VARASÜGIS

Käes on oktoober, aga aed pakatab veel elurõõmust. Rohkesse värskesse rohelusse, iseendasse ja üksteisesse sulandunud küpsed erinevad värvitoonid paitavad silma ja hinge. Ma võin ju tüütuks muutuda, aga ma tõesti armastan, imetlen ja naudin praegust aega. Värv enam ei ründa, ta on pigem pisut äraolevalt endassevaatav, sügisene päikese embus on hellitav ja lohutav, kurdistav häältemelu on asendunud õrnade sosinatega. Pilved ja lõhnad, veel soojad ja vaiksed hommikud.... Ka pisike vihmasagar vaheldumisi särava päikesepaistega on asjakohane ja kosutav.
Oh, kui ma vaid oskaksin kirjeldada tänase aia meeleolu, olemist ja olemust, peaksin ma olema lüürik või vähemalt kirjanik. Aga ma pole seda ja kui oleksin, siis poleks see enam mina.
Et aga kogu seda ilu ja hingestatust jäädvustada, peaksin ma hakkama harjutama katustel kõndimist, korraga ei mahu miski pildile.
Rajatud aiaosad on täidlasemaks muutunud. Siin algselt koha leidnud kõrteudemed on kaaslasteks saanud mändide kääbuskasvulised sordid, kes ehk juba järgmisel aastal võivad nõjatuda erksavärvilistele kukeharjapatjadele kuni neist moodustub toon-toonis vaip. Kahju ainult, et aretamata on veel sügavsiniste õitega kukeharjasordid. Väike roheline on võimeline elustama üpris massiivseid kivimürakaid. Keel-raunjalg ehk põdrakeel (Asplenium scolopendrium syn. Phyllitis scolopendrium)

Eelmisel aastal renoveeritud ja suure perspektiivitundega rajatud hajaistutuspeenar on muutunud hämmastava kiirusega tiheasustusalaks. Erinevaid õisi on siin veel piisavalt, kuid põhielamuse annavad hoopis lillepuhmikute ja -padjandite värvunud lehed.

Kämmalrohu tänavust maist eksistentsi lõpetamas lehed lähemalt (Syneilesis x hybrida)

Helmikpööris `Prince` näitab alles päikese eest peitupugenuna end õigete värvitoonidega.

Erinevaid õisi nii põõsastel kui püsikuil jagub veel küllaga, ega neid jõuagi loetleda. Aga kätte on jõudnud ka kõrgemakasvuliste kukeharjade aeg. Nende sordid ja liigid erinevad nii lehtede kui õite värvustelt.
Valgel on erineval ajal täita erinev roll. Sügiseses aias on tal eriliselt puhas ja puhastav toime.
Roosakas kukehari (Sedum alboroseum syn. Hylotelephium erythrostictum syn. Sedum erytrhrostictum) võlub nii kirjude lehtede kui õrnroosade õitega, mis vananedes muutuvad valgeks

tema naabriks saanud sordi peaaegu puhasvalgeid lehti muudavad atraktiivsemaks vaid üksikud sinakasrohelised triibud ja erinevalt kaaslasest on ta õied sündimisest peale lumivalged. Kontrollimisel selgus kahjuks, et olin saanud selle sordi vale nimega ja praegu ma ei teagi, kellega täpselt tegu on:(

Esimestena langetavad meie aias lehti pihlakad ja ungari sirelid. Koehne pihlakas (Sorbus koehneana) on muutunud pärlipuuks.

Kõik teised lursslilled (on vast lillele alles nimi antud!) on ammugi õitsenud, vaid lihtlursslille (Cimicifuga simplex syn. Acteae simplex)`Brunette` pilvede poole siuglevad õievarred on osanud enda imetlemise hilisemaks seada.

Puhasvalge hiigelpüsiku sahhalini konnatatra (Fallopia sachalinensis) õiekaskaad paneb ise särades särama ka kogu ümbruse

Sügis lihtsalt on ilus, väga!