KUIDAS SÜNNIB KUNST

Tänane pidulik hommik algas meil ühe peidus tegelasega

Lillelise palaka alla peitupugemisele eelnes meie aias rida huvitavaid toiminguid.
 27.juulil sõitis meie õuele võimas masin

millelt tõsteti maha üks suur üle tonni kaaluv tümikas

mis asetati ja kinnitati nädal varem valatud alusele

Seejärel võttis positsioonid sisse kunstnik Anni Irs

Esimene lõige

Üks nääpsuke naisterahvas ei ulatugi kõrgelt teisiti saagima

Midagi aimub sellest, mis puuvõluril mõttes mõlgub

Siis said inspiratsioon ja aeg otsa ning midagi hakkas kooruma ilusate roosade pilvede paistel 19.augustil

paari päeva pärast oli tüvest välja ilmunud juba veidi enam.

27. augustiks hakkas meie tulevasest aiahaldjast tekkima üldmulje

paistis ta isegi teise aiaotsa

Kus talle hakkas tekkima peenemaid detaile, vaade tagant

Kui kõik, mis Annil mõttes oli, sai valmis, lihvis ta taiese hoolega üle ja siis algas õlitamine.  Vaade tagant

ja küljelt. Et suur töö, mis nõudis ruumi, oli lõpetatud, saime talle ümber istutada 3 puud, et haldjas saaks ikka aias, mitte väljaspool seda elada.

Haldjad ei jookse alasti ringi. Heledad juuksed, rohekas kleidike :)

Kavala naeratusega, kõiki aia saladusi teadev nägu. Veel lihvimata

lihvitult

teine külg.

See foto, mida varem näitasin, oli väike petekas. Ei ole need langevad tähed, vaid hoopis meie aiahaldjas öösel

Täna näitasime saevirtuoos Anni Irsi aiahaldjat esmakordselt avalikkusele. Kohal olid kõik lõunamaa aalujad. Haldja peidust päästmise au kuulus peremehele ja teose kunstnikule

Peale õlitamist olid peitsitud detailid üsna kontrastsed, aga nädalajagu päikest, hommikusi kasteid ja ka tuuli, olid üleminekuid kenasti pehmendanud ja Anni ise jäi oma tööga rahule. Küll lubas ta tulla ja veidi kohendada haldjaneiu soengut veidi tumedamaks, et see eristuks natuke rohkem ta seljas olevast lilli, liblikaid, lehti ja linnukesi ning loomulikult ka salamärke täis keebist.

Kokkutulnutel oli, mida uudistada

Ilus hommikupoolik oli. Niisama õnnelikud ja uhked kui Anni, oleme ka meie. Aiahaldjas on meie laste kingitus meile üheks oluliseks tähtpäevaks. Suur aitäh teile ja Annile!

Edasi siirdus kogu seltskond Aidi-Oti tiigitalgutele, kuhu meie jõudsime alles töö lõpetamise ajaks. Et me seal peale lobisemise muud ei teinud, ei olnud mul ka kaamerat kaasas. Aga tore oli ikka ja kuigi päev oli jahe ja üsna pilves, tundus nagu oleks taevas mitu päikest säranud.

TAEVASTEL ON MIDAGI SASSIS

Kui poleks imelist madala valguse ja varju mängu, hunnituid päikesetõuse ja -loojanguid, võiks arvata, et praegu on juuli. Päevad ja ööd on soojad, paljud püsikud läinud õitsemise teisele ringile. Õitsevad, viljuvad ja ei kavatsegi lõpetada suvikõrvitsad

ja kurgid

neid korjame me ilmselt jõuludeni. Avamaalt!

Linnulaul on peaaegu olematu, toonekurgi pole samuti enam näha ja üks vaher, kes alati varakult lehed langetab, on samuti juba raagus. Ikkagi siis ju september.
Aga konnad kalpsavad rõõmsalt ringi, vihmaussid toimetavad usinasti peaaegu mullapinnal ja sääskede hordid on lausa ogarad. Juskui juuli :)
Olgu siis, mistahes kuu meil on, hakkas ta üle pika aja meid uuesti õue tõmbama.
Muhedikupapa lõpetas ühe pisikese projekti, mis vindus juunist peale. Me olime küll kenasti platsis, hoolega istutamas ja selle osa korrastamist lõpetamas, aga armsad aalujad üllatasid meid tookord põhjalikult. Kamandasid meid tööd lõpetama, sest üks pidu tahtis pidamist.
Seejärel algasid lõputud sajud, mis ei lasknud õieti õuegi ja poolteist kuud polnud tähtsamat tööd, kui heinamaa korras hoidmine vihmahoogude vahel.
Ma kirjutasin juba kevadel, et peale "pruudilt" suure mädanenud tüve mahavõtmist jäi see koht kuidagi imelikuks ja ta lausa anus, et temaga midagi ette võetaks. Niita oli selle lääbakil puu all samuti peaaegu võimatu. Kuigi ma olen öelnud, et ei ühtki uut istutusala, pani Muhedikupapa ometi roikad maha, et pikendada kõrte istutusala.

Niimoodi jäigi see osa poolikuks.

Olime tookord jõudnud ära istutada osa juurde muretsetud kõrrelisi ja ümber istutanud veigela `Caricature`, kes murus vindus, aga uues kohas ärkas paari päeva hoopis uue näoga elule

Et siia kõrte vahele veidi heledust juurde saada, istutasime ka mõned valgeõielised püsikud

Et see tekkinud magu nii suur ja imelik poleks, laiendasime esialgsest laugemaks ka vana ja uue ühenduskoha. Pildil esiplaanil imekaunis kõrrelist meenutav hiid-päevalill, kes õnneks meil ei õitse. mistõttu ta hoiabki oma vormi kuni külmadeni sellisena.

Et istutamine viibis siiani, pole kõrrelised pisikestes pottides ju saanud eriti pikaks kasvada, aga järgmisel aastal peaks see laiendus hoopis parem ja lopsakam välja nägema.

Maha on istutatud ka mõlemad mägivahtrad ja kirju jalakas. Mõned potikesed on veel tühjendada vaja, aga enne on  vaja  teada saada, keda neile seltsiks Võhma Juurikalt meile saadeti. Siis saab ka tänavused istutustööd lõppenuks lugeda.
Heinamaa on uuesti saanud muru välimuse, mõned päris hullud kohad on tänaseks umbrohuvabamad ja kui sellist ilma kauaks on, siis ehk jõuab aia enne talve isegi korda saada.
Praegune aed on valdavalt lopsakalt roheline. Mulle see meeldib, et enne puittaimede suurt pidu on värvidest pisike hingetõmbepaus.
Peatselt saabuvast sügisest räägivad ka valminud õunad. `Veiniõun` on mahlaks saanud, see oli  masinate ja meeste töö. `Antoonovkaid` lõikusin kuivatisse ja kui neid 2-liitrine purk täis sai, sai mul ka sellest tööst isu otsa. Väikese koguse keetsin ingveri ja tsilliga (suhkruta) püreeks, mis läks sügavkülma talvel lamba-või loomaliha valmistamiseks. See oli pisike tööke, keetmise aeg vaid 20 minutit, puhastamine võttis nats kauem.
 Kas keegi on söönud hapendatud õunu? Meie pole. Aga ometi panin ma suurest uudishimust ühe pangetäie hapnema, sest neid polnud vaja koorida. Kuigi oli kirjutatud, et kohe paari päeva pärast peaks tekkima vaht, mida tuleb pidevalt ära korjata, hakkas meie pangetäis kõigepealt mulksuma nagu vein. Nii, et kui midagi läheb untsu, siis seda ma hinnata ei oska ja ilmselt arvan, et sellised imelikud, mis purju panevad, nad olema peavadki :D
 Ülejäänud õunad panime hoiule talve ootama, neid võiks isegi veidi rohkem olla, aga meil endil `Antoonovkat` pole ja teised sordid mind eriti ei huvita.
Hoidistamisega on suures plaanis lõpp, ma lihtsalt rohkem ei viitsi. Kõrvitsad on veel kasvamas, aga ka nemad lähevad rohkem ikka soolaseks toiduks, kui selleks magusa marinaadiga salatiks. Sellist pole ma lapsest saadik armastanud, aga perele tuleb mõned purgid ikka teha.
Lugesin Lena Israelssoni `Gurmeeaeda`. Neile, eriti algajaile, kel on võimalik ka kasutaimi kasvatada, soovitan raamatut soojalt. Juttu on seal nii vähetuntud kui juba tuttavaist aedviljadest, nende sortidest ja kasvatamisest ning on antud ka mõned võõrapärased toiduretseptid. Autor kirjeldab taimi suure armastusega ja Kristel Savborgi tõlge on samuti suurepärane.
Septembri varahommikud muudab eriti müstiliseks koos päikesega kohale hiiliv udu.
 See on tore. Ilmselt saame siis oktoobris veel ka korralikku vananaistesuve nautida.

HOMMIKUD ON SIIN UDUSED

Kuu algas kuivade päikesepaisteliste päevade ja soojade öödega. Ja kõik need päevad kuni tänase vihmani on meil kas varahommikul, keskhommikul või isegi lõuna ajal kerkinud õuele udu. Mõnel päeval hõredam, mõnel tihedam. Mulle see eelsügisene udu meeldib, ta pole veel tinaraske, vaid õrnõhuline, veidi müstiline ning ennustab ta sellist sooja ja mõnusat ilma veel vähemalt kuuks.
Hein kasvab umbrohuga võidu. Maa on sadudest niiske, päevad ja ööd soojad ja mis neil viga siis vohada. Tuleb vist käega lüüa, tänavu on see võitlus nendega eriti lootusetu. Ja üldse kõik tööd, mis aeda puudutavad, on seiskunud. Äkki tuleb veel paremaid päevi, kus tegutsemistahe tagasi tuleb.
Aga aias on kõigele vaatamata ilus
Ilukudujate töö

Nii peen pits

Kui teised hostad on lõpetanud õitsemise ja on juba üsnagi sügisese moega, siis `Birchwood Parky`s Gold` alles alustab oma imeliste lumivalgete õitega

Ma olen täielikus segaduses. Iiriste vahele on istutatud üks põõsas. Millal me seda tegime, pole aimugi, üheski nimekirjas teda ei figureeri, silti küljes pole ja mul pole aimugi, kes ta selline täpselt on. Meelepete ta ju pole, kasvab ja viljub ka veel :) Mulle meenutab ta veidi punast arooniat, äkki ongi?

Jooksik hakkas oma tegu häbenema :)

Kurkidega on asjad enamvähem ühel pool. Kuigi neid veel tuleb ilmselt päris pikka aega, purki ma neid enam ei pane, aitab küll. Nüüd algas tomatite pealetung, See pole mingi šašlõkipang

ja niiviisi üle päeva

No ei viska ju sellist hüva kraami komposti. Kõik tuleb ikka pottidesse panna.

ja seened trügivad samuti uksest sisse. Muidugi rõõmustan ma nende üle hullupööra. Osa riisikaid ajasin läbi masina, hea kohe salatiks vms võtta.

Meil on tekkinud isesugune mägisibul. Ise me küll teda sellesse müüri ei istutanud. Aga näe, kasvab ja viljad ka veel küljes :D Justkui kasvuka omadest veel ei piisa.

Mu purkimise tulemus on selline, et keldris tuli riiuleist puudus ja täna tegi meespere ühe suure korraliku juurde.  Kui ma nüüd ütlen, mis täna lõpuks kokku lugesin, siis inimesed hakkavad ilmselt suure häälega naerma. Keldris on tänase seisuga 35 eri nimetust soolaseid hoidiseid, kokku 250 purki+ 10 3-liitrilist kotti õunamahla. Kui arvestada, et nende valmistamiseks kulus 1,5 kuud, siis polegi see nii suur töö olnud, umbes 6 purki päevas :D. s.t. et puhkepäevi oli mul vahepeal piisavalt, nii pisikeste kogustega ma ei opereerinud. Ma arvan, et nüüd ehk piisab ja ma olen selle tööga ehk lõpetanud. Vähemalt nädalaks küll. Kõrvitsad jagan suures osas laiali, mõned purgid on vaja küll Muhedikupapale valmistada, ise ma sellest salatist ei hooli, osa läheb püreena sügavkülmikusse. Ja eks peab siis mõtlema, mis nende tomatitega, mis veel valmimas, peale hakata.
Kui ma õhtupoolikul arvuti juurde tulen, imetlen, mis sünnib aknataguses kontpuus. Seal on pidevalt kümmekond erinevat lindu. Pildistada on neid raske, nad on väga vilkad putukaid püüdma ja lisaks sellele tajuvad nad mu liikumist, aga ühe ma siiski tabasin

Selgete ööde tähesadu :)

Ootan peatselt algavat sügist, loodetavasti tuleb ta pikk ja värviline.