TAEVASTEL ON MIDAGI SASSIS

Kui poleks imelist madala valguse ja varju mängu, hunnituid päikesetõuse ja -loojanguid, võiks arvata, et praegu on juuli. Päevad ja ööd on soojad, paljud püsikud läinud õitsemise teisele ringile. Õitsevad, viljuvad ja ei kavatsegi lõpetada suvikõrvitsad

ja kurgid

neid korjame me ilmselt jõuludeni. Avamaalt!

Linnulaul on peaaegu olematu, toonekurgi pole samuti enam näha ja üks vaher, kes alati varakult lehed langetab, on samuti juba raagus. Ikkagi siis ju september.
Aga konnad kalpsavad rõõmsalt ringi, vihmaussid toimetavad usinasti peaaegu mullapinnal ja sääskede hordid on lausa ogarad. Juskui juuli :)
Olgu siis, mistahes kuu meil on, hakkas ta üle pika aja meid uuesti õue tõmbama.
Muhedikupapa lõpetas ühe pisikese projekti, mis vindus juunist peale. Me olime küll kenasti platsis, hoolega istutamas ja selle osa korrastamist lõpetamas, aga armsad aalujad üllatasid meid tookord põhjalikult. Kamandasid meid tööd lõpetama, sest üks pidu tahtis pidamist.
Seejärel algasid lõputud sajud, mis ei lasknud õieti õuegi ja poolteist kuud polnud tähtsamat tööd, kui heinamaa korras hoidmine vihmahoogude vahel.
Ma kirjutasin juba kevadel, et peale "pruudilt" suure mädanenud tüve mahavõtmist jäi see koht kuidagi imelikuks ja ta lausa anus, et temaga midagi ette võetaks. Niita oli selle lääbakil puu all samuti peaaegu võimatu. Kuigi ma olen öelnud, et ei ühtki uut istutusala, pani Muhedikupapa ometi roikad maha, et pikendada kõrte istutusala.

Niimoodi jäigi see osa poolikuks.

Olime tookord jõudnud ära istutada osa juurde muretsetud kõrrelisi ja ümber istutanud veigela `Caricature`, kes murus vindus, aga uues kohas ärkas paari päeva hoopis uue näoga elule

Et siia kõrte vahele veidi heledust juurde saada, istutasime ka mõned valgeõielised püsikud

Et see tekkinud magu nii suur ja imelik poleks, laiendasime esialgsest laugemaks ka vana ja uue ühenduskoha. Pildil esiplaanil imekaunis kõrrelist meenutav hiid-päevalill, kes õnneks meil ei õitse. mistõttu ta hoiabki oma vormi kuni külmadeni sellisena.

Et istutamine viibis siiani, pole kõrrelised pisikestes pottides ju saanud eriti pikaks kasvada, aga järgmisel aastal peaks see laiendus hoopis parem ja lopsakam välja nägema.

Maha on istutatud ka mõlemad mägivahtrad ja kirju jalakas. Mõned potikesed on veel tühjendada vaja, aga enne on  vaja  teada saada, keda neile seltsiks Võhma Juurikalt meile saadeti. Siis saab ka tänavused istutustööd lõppenuks lugeda.
Heinamaa on uuesti saanud muru välimuse, mõned päris hullud kohad on tänaseks umbrohuvabamad ja kui sellist ilma kauaks on, siis ehk jõuab aia enne talve isegi korda saada.
Praegune aed on valdavalt lopsakalt roheline. Mulle see meeldib, et enne puittaimede suurt pidu on värvidest pisike hingetõmbepaus.
Peatselt saabuvast sügisest räägivad ka valminud õunad. `Veiniõun` on mahlaks saanud, see oli  masinate ja meeste töö. `Antoonovkaid` lõikusin kuivatisse ja kui neid 2-liitrine purk täis sai, sai mul ka sellest tööst isu otsa. Väikese koguse keetsin ingveri ja tsilliga (suhkruta) püreeks, mis läks sügavkülma talvel lamba-või loomaliha valmistamiseks. See oli pisike tööke, keetmise aeg vaid 20 minutit, puhastamine võttis nats kauem.
 Kas keegi on söönud hapendatud õunu? Meie pole. Aga ometi panin ma suurest uudishimust ühe pangetäie hapnema, sest neid polnud vaja koorida. Kuigi oli kirjutatud, et kohe paari päeva pärast peaks tekkima vaht, mida tuleb pidevalt ära korjata, hakkas meie pangetäis kõigepealt mulksuma nagu vein. Nii, et kui midagi läheb untsu, siis seda ma hinnata ei oska ja ilmselt arvan, et sellised imelikud, mis purju panevad, nad olema peavadki :D
 Ülejäänud õunad panime hoiule talve ootama, neid võiks isegi veidi rohkem olla, aga meil endil `Antoonovkat` pole ja teised sordid mind eriti ei huvita.
Hoidistamisega on suures plaanis lõpp, ma lihtsalt rohkem ei viitsi. Kõrvitsad on veel kasvamas, aga ka nemad lähevad rohkem ikka soolaseks toiduks, kui selleks magusa marinaadiga salatiks. Sellist pole ma lapsest saadik armastanud, aga perele tuleb mõned purgid ikka teha.
Lugesin Lena Israelssoni `Gurmeeaeda`. Neile, eriti algajaile, kel on võimalik ka kasutaimi kasvatada, soovitan raamatut soojalt. Juttu on seal nii vähetuntud kui juba tuttavaist aedviljadest, nende sortidest ja kasvatamisest ning on antud ka mõned võõrapärased toiduretseptid. Autor kirjeldab taimi suure armastusega ja Kristel Savborgi tõlge on samuti suurepärane.
Septembri varahommikud muudab eriti müstiliseks koos päikesega kohale hiiliv udu.
 See on tore. Ilmselt saame siis oktoobris veel ka korralikku vananaistesuve nautida.