EEL- või PÄRISTALV?

Novembri lõpp tuleb soe. Aga ka praegused ilmad -2C ja -3C-ga on ju soojad. Meil 31.10 sadanud lumi ära ei sulanudki ja kuu algus andis sellele korraliku lisa. Kui nüüd novembri keskel mingit suurt sooja, mida ma ei usu, ei tule, siis võibki nii olla, et meie kandis jääbki lumi püsima. Noh, kui ta ka sulama peaks, pole lugu, maa vajab vett niikuinii. Ja ka uus lumi tuleb niikuinii :)
Kui ma olen öelnud, et mul pole novembri vastu midagi, siis pean ma silmas seda, et mulle see aasta kõige rahulikum kuu meeldib seepärast, et kuhugi pole kiiret ja ükski tegemata töö ei hinga enam kurjalt kuklasse. Aastas peab olema aeg, kus üks kiire-kiire on otsas ja järgmine veel tulemata, selline mõnusa kulgemise kuu. Kõigele vaatamata mingi pimeduse jünger ma pole, õnneks on olemas elekter, LED- pirnid ja kui kõik tuled põlevad, pole elul vigagi.  Seepärast on ka see varane lumi teretulnud.
 Ilus, puhas, valge, nii, et talle ei raatsi pealegi astuda. Ja tänagi sajab teda kergelt juurde.

Varjukas on nii paksus lumes, et ükski kõrs kuskilt välja ei paista

Vahtrad hoiavad veel lehtedest kinni

Aed on täis põneva välimusega lumeskulptuure.

Värvidestki on lisaks must-valgele veel midagi alles

 õunadki on veel puus

Istumiskohad on hõivatud

Osa hekist jäigi pügamata. No ja mis siis, kevadel jätkame.

Peaasi, et toas on soe ja et meie teed alati liiklemiseks lahti on.

OKTOOBER SAAB TÄNA OTSA

Mu esmane reaktsioon täna hommikul oli -oi, milline udu. Millllline udu! Aga see polnudki ainult udu :)

Nii udu kui sadu kui udu üha tihenesid ja silemapiir aina lähenes ja lähenes. T hommikul +0,4C ja keskpäeval +1,6C.
Terve lõppev kuu on sarnanenud üdini ärahellitatud jõmpsikale, pea iga päev on olnud erineva näo ja tujuga.
Ei rajutuuled, esimesed külmapäeva ja kolmepäevane lumikate pole aia välimust oluliselt muutnud.
Päris paljad on kõik pihlakad, lepad,  hobukastanid, sarapuud, haavad ja pärnad

Päikeseline laupäev lubas nautida nii kulda, hõbedat kui purpurit ning rohelise kümneid erinevaid varjundeid. Lehised on suurepärased sügisese aia värvijad, aga kui erinevalt nad siiski käituvad. Need euroopa lehised säravad üle aia

aga eurooplane `Horstmann Recurved` on veel täiesti roheline

Jaapanlased on igaüks ise näo ja värvusega. `Blue Dwarf``

`Stiff Weeper`

Kaks aastat tagasi hilissügisel saadud noored puud veel end täies ilus ei näita, aga tore, et nad on tänavu korraliku juurdekasvuga. `Jacobsen Pyramids` on kasvamas sihvakaks pliiatsikujuliseks puuks

ja veel roheka varjundiga`Diana` uhkustab tulevikus oma keerdus ja väändus tüve ning okstega. Kui ruumi hakkab nappima, on sellised kitsa võraga puud aias ainukeseks lahenduseks.

aga siberi lehis ei mõtlegi veel värvuse muutmisele.

Suur osa kaskede liikidest ja sortidest on raagus. Erandina on veel lehes kuldkask ning arukased `Fastigiata` ja`Aurea`

Osaliselt hoiavad veel lehti vahtrad ja mõned pajud. Eksootilisematest puudest on langetanud lehed täilikult või osaliselt esimesel külmapuudutusel printsessipuu, trompetipuud, pagunipuu, jameesia, metsnüssa jpt, aga tulbipuude lehed on enne raagumist värvunud päris tumepunasteks.

Tammed on samuti nii ja naa. Osa paljad, osa pooleldi riides. Punased tammed ei sarnane aga kuidagi üksteisele, üks neist vahetab sügisel kasukat, teine läheb aastaid rohelisena talve alla

Kullale lisaks leiab aiast mitmest kohast ka hõbedat. Ontaario pappel (Populus candicans)

Punastest toonidest pole samuti puudust. Isegi sõnajalgade eoskandjad on tänavu punakad.

Korea kukepuu

Maadjas tuhkpuu

Hall on samuti värvus

Siidpööris `Zebrinus` on samuti palju tuhmim kui veel paar nädalat tagasi

Tavaliselt jälgin ma uustulnukate või mõne eriti huvitava taime käekäiku suve jooksul sagedamini kui nende,  kes meil ammu aias. Seepärast on nii mõnigi neist järjestikku paljudes postitustes. Karuputkelehise elulõnga õied vandusid lumele alla, aga taim ise on veel triksis-traksis rohelisena püsti.

Virgiina nõiapuu läheb aga õitsvana talvele vastu

Mitte ainult Koehne, vaid ka kašmiiri pihlakal on valged pärlmutriläikelised viljad

Varjuaed püsib suuremate muutusteta, aga jääb tänavu lehekatteta, sest tuul saatis nad kõik mitme erineva ilmakaare poole.

Eile nägime kõrgel-kõrgel lendamas hanesid. Ju need eelmised parved tulid kuskilt kaugemalt ja nüüd on järg meie endi omade käes. Aga ega ma täpselt ei tea ju ka.
Rähnid toimetavad kibekiiresti käbide teisaldamisega sinna, kus nende koht pole. Kui me ei niidaks, oleks ilmselt meil ammu okkaliste padrikaed.
Kaevuüürnikku veel kohal pole.
 Kalad enam pinnale ei tõuse, sügaval on soojem ja ninaesine peab enne põhja vajuma kui nad sellele tähelepanu pööravad.

Laupäevasel päikeseloojangul imetlesime tavatut vaatepilti. Peegeldus on varemgi puude ladvad hõõguma pannud.

aga, et vikerkaar algab hõõguva tõrvikuna, pole me varem näinud

Kui ma mõnikord ütlen, et oleme töödega graafikus, siis ega seda graafikut meil ju tegelikult pole. Ma lihtsalt pean normaalseks, et oktoobri lõpuks peavad olema tehtud enamvähem kõik vajalikud tööd, tööriistad ja mõned vidinad, aiavaasid, suvikukastid jms varju all, saagid koristatud. Ja mida ei jõua, see jääb kevadeks. Nii on ka tänavu. Üle hulga aja sai me ogoroodina hobusesõnnikut, mulda me ju ei vaheta ei kasvukas ega kõrgpeenardes. Need püsikupealsed, mis vaja, on lõigatud, aed niidetud, rämps põletatud ja laupäeval said ka viinapuud korda. Üks madalam hekijupp on pöetud, suurem müür jääb kahjuks sel aastal kevadeks.
Suveilmaga sarnanev sai eilsega ilmselt otsa
Siin  astub mantli lehvides aia poole kaunis aiavalvur

Täna aga on juba hoopis teine päev.

Sõnajalapiiga on peitunud lehisepleedi kaissu

Ilusat, laisavõitu tubast novembrit meile kõigile! Mul pole tema vastu midagi.

KUI KASS ON KODUNT elik LUMI, LUMI, LUMI

Nädal tagasi, 19.oktoobril nägi meie aed välja selline. Ei saagi aru. kas hilissuvine või varasügisene. Enamik puid hoidis lehti rohelisena ja nende suur värvumine alles algas.

Pikka aega puhunud tugevad tuuled olid lehtpuid küll kõvasti rappinud, kuid päris raagus nad veel polnud

Täiesti untsus pilt virgiinia nõiapuust, aga näitan teda ikkagi, sest tema õitsemisaja algus on igal aastal pisut erinev. Kahjuks ta pisikesed õied aia üldmuljes kaasa ei räägi.

25.oktoobri hommikul linnas ärgates ei saanud päris hästi aru, mis toimub. Akna taga lendlesid suured udusuled. Nende hulk aina suurenes ja suurenes. Jäi mulje, et keegi kuskil kõrgel on kätte saanud padjad, mida täiest jõust kloppida.
Küll see sadu oli ilus, räitsakad lumele ei sarnanenud, aga lumi ta ju oli. Naljakas, väga palju inimesi pelgab talve ega taha tast midagi teada, aga selle esimese saju ajal kõik kilkavad nagu lapsed, kes näevad teda esmakordselt. Ja pole aastat, kus kõiki meediväljaandeid ei vallutaks sel päeval lumepildid.
Tarvitses mul vaid veidi kodunt eemal olla, kui aias toimusid imelised muutused, mida hea Muhedikupapa minu jaoks jäädvustas. Kui ma sama päeva õhtul koju jõudsin, astunuks ma sisse justkui muinasjutuväravast.

Pajud, vahtrad, lodjapuud, kontpuud, osa kaski on veel täies lehes

Konnake on mütsi üle silmade ja kõrvade saanud ja näha on vaid kõrvuni naerev suu :)

Seda foto ei raatsinud ka panemata jätta

Täna hommikuks lumi sulanud polnud ja teda sadas mitmel korral juurdegi

Sooja seina ääres oli küll märgata kerget sulamist, aga veel õhtul on maas umbes 10-15cm paksune lumevaip. Avatud kohtades veidi madalam, hekkidega piiratud aladel on lund kõvasti üle labajala.
Aiatöödega on kõik ühel pool. Veel on vaja kokku korjata ja varju alla viia mõned ripakile jäänud tööriistad.
Aga nagu Rahmeldaja hõikas- aiarahu aeg on käes. Taimed seavad end unele ja magajaid segada pole sünnis.