SALASUVI

Kaks nädalat tagasi 26.aprillil oli meil maas paks lumi, mis lõplikult sulas varjulisemates kohtades  alles kolmandal päeval, nii, et lumevabaks saime me 29.aprillil. Kelts sulas lõplikult alles 3.mail, seda näitab meil üks maapeale ilmuv allikas ja keldrisse kogunev vesi.
02.mail saabus kägu.
04.mai hommikul oli lehtpuude ümber kerge rohekas halo, mis õhtuks muundus õrnaks, vaikses tuulekeses värelevaks roheluseks ja mis 7.mail oli juba korralik keskmine roheline. Tänaseks on me pargist saanud tumeroheline mets. Eilsest on lehes ka haavad (nemad ikka ootavad veidi) ja avanenud on ka saarepuu pungad. See tähendab, et meie enam korralikku öökülma ei tohiks saada.
07. mail õitses toomingas ja alustas me mürobalaan `Alvis`, õitsevad darwintulbid ja nartsissid.
08. õhtul laksutas ööbik.
Kõik puud ja kuusehekk on tihedalt täis loendamatuid linnupesi, sumisevad mesilased ja kimalased ja palju teisi tegelasi. Sääsed ilmutasid end 07.mail
Sellele marulisele esimesele mainädalale pani Tii väga tabava nime-salasuvi. Täna on meil varjus +25,5C ja päikeses 33,8C. Keskpäevaks tuleb varjuda tubade kaitsvasse jahedusse.
Olgu siis `Alvis`, kelle õite magusat lõhna on terve õu täis, veelkord täies hiilguses ette näidatud

ja tema tihedad varrukad

Noor murel ehk maguskirss õitseb samuti rikkalikult

Varjuaias on osa sõnajalgu end juba täielikult lahti kerinud, aspleniumitel poleks nagu talve seljataga olnudki

`Taavi` on juba õhetama hakanud

Kanakoole `Brazen Hussy` on kenasti paljunenud, aga päikeses on teda pisut keeruline pildistada

Kui neid palju saab, on ikka ilus küll

Küüvitsad tunnevad end halvasti, neil on elus vaid mõned oksakesed, aga ehk põevad välja. Seevastu grööni kail `Compact` tunneb end suurepäraselt

Eelmises postituses maapinnale punnitavast taldlehe valgest  mügarikust on kasvanud põnev ereroheline seen

Enamik sõnajalgu on ikkagi veel ärkamas

Kollane ülane (Anemone ranunculoides)

Värdülane (A x lipsiensis)

Nurmenukud õitsevad. Kui saaks kuskilt veel pääsusilma, oleks mu priimulate isu rahuldatud.

Pikkade retkete truu sõber

ja kogu seda ilu valvab õnneliku näoga sõbralik sõnajalahaldjas

Päikeseaias lõõskavad päikeses karukellade punased sordid

Viimane õitseja adooniste hulgas- siberi adoonis (A.sibirica)

Himaalaja jalglehtedel on ilus nii tulemine kui õitsemine

Ameerika kevadvõhk (Lysichiton americanum)

Tiigis käib eriti vilgas elus söötmise ajal. Me kalad matsutavad kui kõige ehtsamad põrrsssad:)

Midagi on lahti enelate ja kukerpuudega, kelle lehtimine on peaaegu olematu. Mõtlesin, et meie põõsad on lihtsalt väga vanad, aga Rahmeldaja juures oli pilt sama. Tema hiidnaist andis pilguga lausa otsida ja enelad on samuti nagu tagurpidi maasse torgatud luuad.
Iga käiguga avastan ka hukkunuid. Seekordseks leiuks oli jaapani roheõis. Kole kahju temast.
Kui veel poleks tärkajaid ja kevadisi õitsejaid, poleks me kevadet nagu näinudki, elame suures suves. Ja nüüd oleks juba väga vihma vaja.

MAIKUU, SUUR TOOMEPUU

Jajah, toomingas õitseb. Taga talu talgutele sõites olid teeservad õitsvate puudega ääristatud. Autot kinni pidama nende pildistamiseks me ei hakanud, sest kell sundis veidi tagant.
Aga meie rauk-pruut on sama uhke ja õisi täis kui toomed.

 Talgutele jõudsime väga täpselt, isegi mõned minutid varem, nii, et jäi aega veel pisikeseks kohviks, võikuks ja aia uudistamiseks. Selleta ei saa kuidagi, kas siis püsti või päris käpuli :)
 Oli küll ka alasti aednike päev, aga, et meil aedlemiseks ju aega jäänud, loobusime selleks korraks väärt mõttest end paljaks koorida :D

Ega pikka passimist polnud, tuli jaguneda  ja igale töö kätte näidata. Brigaadid oli väga sõnakuulelikud. Kui ikka ütlesid, et poisid, hingetõmbeks on veel 3 minutit, siis nii ka oli. Ja oma töö organiseerisid nad eeskujulikult. 2 kühveldas pööningusodi, 1 vintsis vahetpidamata ja 1 oli vastuvõtja-vedaja. Nelja tunniga oli plats puhas ja ühekorruselisest majast võib hakata häärberit ehitama. Kuidas vanasti öeldigi- kollektiivis peitub jõud.

Tüdrukud passivad üsna nõutult, kuskil siin peaks olema ju kõrtepeenar :)

Aga Eesti naine on kange olevus. Kui peab olema, siis tuleb ta üles leida. Ja veidi aja pärast hakkas ta end ilmutama. Kõigepealt tuli maa seest välja hunnik kive, siis sai ka nende vahele peitunud taimed kätte ja töö lõpptulemus on näha Rahmeldaja blogis.

Kui töö kõigile kätte juhatatud, võis perenaine uhke sammuga talgusuppi keetma minna ja endale pisikese puhkepausi lubada.

Aia tunnusmärk ikka truult kõrval

Ega Muhedikupapagi mallanud niisama ringi vaadata. Sõprade juures õppis ta korralikult fokindama ja see hakkas talle nii meeldima, et aiale sai päris suur ring peale tehtud.
Kõik, mis kavas ja veidi rohkemgi, sai tehtud. Tööd tehti palju ja hoolega, tolmu hoopis rohkem ja nalja veel kõige rohkem. Umbes nagu päkapikkudel, käib töö ja vile koos :)
Kõigest heast -paremast lookas lauda pildistama ei hakanud, aga oleks ju võinud.
 Päev oli soe ja päikseline, rahvas rõõmus. Mida rohkemat veel võiks tahta. Hea seltskond on ikka väga-väga suur väärtus.
Kuigi aed oli kõiksugu õisi täis, ei saanud mina pilku ära kevadiselt seahernelt, mis paistis igasse aiaotsa

ja siin üks päris õõvastav leid. Algul ehmatas see poi ikka päris kangeks :)

Uhke pink küll, aga sellele saamiseks ja maharonimiseks on korralikku redelit vaja.

Kodus olid meie äraolekul puhkenud tulbid

ja kevadine õrnus asendunud suverohelisega

MAI TULI SÄRINAGA

Mai tuli soojaga, mis meelitas kohale 2.kuupäeval nii pääsukesed kui käo.
 Mai tuli soojaga, mis äratas aia. Eile hommikul paistis küll päike, aga lehtpuudelt paistsid ikka vaid pruunid võrad. Mitte tundide, vaid lausa minutitega võis vaadata, kuidas enamikule neist hakkas ümber tekkima kerge roheline halo ja õhtuks oli aed säärane- kellel ohtramalt, kellel õrnemalt rohelist värelust katteks

Kuldsõstra rohelised, juudapuulehiku punakad pärlilehekesed

Forsüütiad õitsevad meil üle nädala, aga alles eile lõid nad täielikult särama

Mõned postitused varem rõõmustasin, et me pikaemakaline paju (S.gracistyla) `Kurome on talve üle elanud. Siis pildistatu oli kehva kvaliteediga, praegune on tunduvalt parem.

Rohelise lepa (Alnus viridis) kevadine edevusehetk

Aias toimub kohutava kiirusega kõiksugu tulemisi ja avanemisi. Katsu ainult silmad lahti hoida ja neile järgi jõuda. Kanakoole (Ranunculus ficaria) sorte on meil vaid kaks, esimesena puhkes `Abant` Mida rohkem ma neid vaatan, seda ilusamaks nad muutuvad. Et neile meie varjukas sobib, peab neid ilmtingimata juurde muretsema.

Mõni taim ilmutab end kui naljakas seen. Selline tore tulemine on taldlehel (Dysosma versipelle)

Tulemised on kõik nii erinevad, igal oma võlu. Meie aia 3 upsujuure liiki  tärkavad kõik erinevalt, selline ribiline torikas on mustal upsujuurel (Veratrum nigrum)

Uskumatult pitsiline ja kaunis on täiskasvanuna päris inetute lehtedega mädarõika tulemine.

Rõõmu tunnen ma sellest, et kodunes nurmenukk ka varjuaia päikeselisemas kohas. Pargis edenevad nad samuti kenasti. Kunagi kasvasid nad meie mail looduslikult, tänaseks on nad tänu põllundusele kõik kadunud, aga ehk külvavad nad end meie aiast nüüd uuesti sööti jäänud põlde asendavaile looduslikele rohumaadele.

Sõnajalad alustavad samuti maailma uudistamisega.

Lumeroose puhkeb üha enam (H.orientalis) Double Rosea`

Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus enam väga kaootiliselt õitsemisi kirja panna ei saa. Kuidagi tuleb ikka mingi kimbuke kokku korjata.
Võsaülased (Anemone nemorosa) kuuluvad tulikaliste sugukonna ülase perekonda, Ülase perekond on väga liigirikas, sellesse kuulub üle 150 liigi. Ladinakeelne anemone tähendab tuule tütart, nime on saanud lill oma isegi nõrgas tuules kergelt õõtsuvate õite tõttu.
Võsaülased on levinud parasvöötme ja vahemeremaade leht-ja segametsades. Kui ülased alustavad õitsemist, lööb kogu metsaalune särama ja mul on alati tunne, et need on pisikesed haldjalapsed, kes liigutavad oma õrnu valgeid kleidikesi. Nii nagu kõigil tulikalistel, pole võsaülastel kroonlehti. Need värvilised on hoopis tupplehed (nagu sinililledelgi, olgu küll, et viimased arvati tulikaliste hulgast välja).
Võsaülaste kohta räägib legend, et kui Eva ja Aadam astusid paradiisist välja, langesid Evale külmad lumehelbed, mistõttu Eva puhkes lohutamatult nutma. Jumal halastas ta peale ja muutis lumehelbed võsaülasteks, et Eva ei peaks enam külma kartma.
Ma ei tea, kas võsaülase sordiaretusega üldse kuskil tegeldakse, aga ometi on neid üksjagu. Need, mis kannavad eestikeelseid nimetusi, on kõik T.Tuuliku leiud Hiiumaalt ja tekkisid nad ilmselt seoses Tšernobõlist lähtunud radioaktiivse pilve saastega.
Meie kõik võsaülaste sordid veel ei õitse. Eks siis, kui ma hakkan jälgima esimeste sortide värvimänge, lisan ka hilisemad õitsejad.
`Maret`

`Taavi`

`Green Fingers`

`Hilda`

`Pink Delight`

`Mart`s Blue`

`Coerulea` on saadud väga palju aastaid tagasi Jõgevalt R.Sarve aiast ja meil oli tegu ta alalhoidmisega, sest päikeseaias elas ta väga halvasti.

`Jismoore Blue`

Kollase ülase (A.ranunculoides) liike on meil 2, seepärast neile ma eraldi postitust ei tee. A.ranunculoides subsp. wockeana

Magunalisi on meie aias vähe ja kuna olemasolevad kõik õitsevad, panen nad ka siin kõik kokku.
Palju olen juttu teinud magunaliste sugukonda kuuluvatest lõokannustest (Corydalis), kelle sortidest on meil isekülvina tekkinud palju huvitavat värvi isendeid.Ohtrat isekülvi peetakse tavaliselt taime suureks puuduseks. Nii elas ta meil püsikuaias umbrohuna, keda ma aeg-ajalt välja rohisin, sest ta segas paljude kevadiste õitsemist, aga varakevadel tühjas varjuaias on nad täiesti omal kohal ja minu pärast võivad nad seal tegutseda, kuidas neil pähe tuleb.

Hoopis teistsuguse käitumisega on magunaliste sugukonda kuuluv kevadmagun (Sanguinaria canadensis), kes on perekonna ainus esindaja. Looduslikuks kodumaaks on tal Põhja-Ameerika idaosa. Indiaanlased hindasid kevadmagunat kõrgelt nii ravimtaimena kui värviandjana. Kui tema lihakat risoomi ja juuri vigastada, imbub sealt punast piimmahla, millega tehti nii uhkeid sõjamaalinguid, kui punaste kätega vallaliste naiste ümber rituaalseid tantse tantsides, et endale õiget pruuti saada. Kevadmagunaga raviti ussihammustusi ja kopsuhaigusi. Kohalikud kutsuvad kevamagunat verijuureks. Mulle meeldib kõige rohkem, mismoodi kevadmaguna hallikad lehed hoiavad õisi enda embuses. Meil on kevadmagunaid 3, kui nüüd sügisel peaks tõesti ka roosa kätte saama, oleks õnn peaaegu täielik :)
Liik ise- kevadmagun (Sanguinaria canadensis)

Täidisõieline sort `Multiplex`

koos lehtedega

`Star`

Magunaliste hulka kuulub meil veel üks imeline kevadlill- Jaapanist pärit jaapani metsmagun (Hylomecon japonica). Tärkab ta märkamatult, katab kiiresti oma ilusate lehtedega pinna, õitseb kuldkollaste õigega pikalt, peaaegu kattes kogu lehestiku ja kaob niisama tasahilju kui tärkaski.
Lehestik

ja tema õis

Mai tuli soojaga ja pani aia lõhnama.  Idahüatsindid `Delft Blue`

ja `Fondant`

Kätte on jõudnud lisaks ostudele ka taimevahetuse, -jagamise, -saamise ja -andmise aeg. Eile jõudsid minuni ühe meil hukkunud mägisibula tited ja punane lõokannus, vastutasuks pidi sünnipäevalaps endale roosi välja kaevama. Tegelikult ei oota ma kunagi antule midagi vastu, lihtsalt seekord nii juhtus. Noh, ja saada on ka ju tore :)  Homme saan kätte veel ühed unistuste taimed ja pean ise  mõned pisikesed ülejäägid potti panema.
 Mai on soojalt alanud :)