AIA NELI AASTAAEGA

Pikka aega pildistasin ma vaid taimi. Kuni avastuseni, et mul puuduvad peaaegu täielikult aiavaated, mis peaksid enda tarbeks ikka olemas olema. Vea parandasin paar aastat tagasi.

Sellega on nii, et olgu su aed väike või suur, pildistad põhiliselt ikka samu kohti. Nii, nagu oled harjunud aias liikuma või aknast nägema.

Mitu aastat pilte sorteerides olen mõelnud, et peaks neid kohti vaatama kõrvuti erinevatel aastaaegadel, aga mõtteks on see siiani jäänud, sest peas on sellest ju kujutlus olemas. 

Praegu on mul aega laialt käes ja ma otsustasin oma ideekese lõpuks teoks teha. Päris identsed need fotod pole, mingi nüansike on ehk teistsugune, aga põhiolemus kohast on päris selge

Alustan piirdest

Maastik, mis meid ümbritseb ja mida väravast sisenedes kõigepealt märgatakse.

Kevad- sel ajal on aed ise  veel üsna tagasihoidlik, pruunil foonil õitsevad vaid madalakasvulised püsikud, aga ümbruse kümned rohelised toonid tekitavad helge meeleolu

Suve ühtlane tumeroheline taust on heaks rahulikuks fooniks püsikute värvikirevusele

Kaunid sügisvärvid lubavad unustavad, et püsikute aeg hakkab otsa saama

Talve ülev vaikus

Aia osa, mis rajamisest saadik on püsinud suurimate ümberkorraldusteta siiani, hilissuvel

sügisel

ja talvel

Vaade püsikute kasvualale kevadel

sügisel

talvel

Uuem aiaosa, mille ehitasime "sinise jõe tarvis, varakevadel

suvel

sügisel

talvel

Juba end kenasti näitama hakanud pargi kagunurk varakevadel

talvel

pargi kirdenurk on kevadel ja suvel tumeroheline, aga sügisel...:)

talvel

Hiljaaegu rajatud varjuaed eelmisel suvel

ja sel talvel

Päris värske soo peale valmimise sügisel. Näha on ka pisut meie kõige esimest turbapeenart

sama koht esimese lumega

Portreedeta ma siiski läbi ei saa. 

Keerdremmelgas

Pihlakad

näevad talvel välja sedasi. Fotod on tehtud erinevatest suundadest

ET UUS SAAKS ALATA

tuleb kõigepealt likvideerida vanad võlad. Täna ongi viimane aeg vaadata üle detsembris toimunu.
Et ma kuu teise poole veetsin kodust eemal, on mul olemas täpne ülevaade vaid kuu esimese poole kohta, seetõttu ei pea ehk ka kõik arvud päris tõeselt paika, aga enamvähem küll.
Aasta viimase kuu iseloomu võib lühidalt kokku võtta nii- heitlik, sajune, pime ja tuuline.

Kuu esimesed päevad tuletasid meelde, et talv on meie kõige külmem aastaaeg. Need äkki saabunud üsnagi karmid miinused peale äärmiselt sooja novembrit olid vägagi ootamatud.

Meil oli külma 01.12, 02.12 ja 03.12 vastavalt -13,4C, -14,3C ja -6,2C. Mitmes kohas mujal oli asi rängem.

Aga need päevad näitasid ka, kui ilus võib üks talv olla. Kaks täispäeva paistnud päike ja puhasvalge imeline härmatisepits mõjusid lausa meeliülendavalt.

Edasi kulges alates 4.12 nagu novembriski, pimedalt ja väga pimedalt. Ja soojalt. Erisuseks olid lakkamatud sajud ja tugevad tuuled. Kui ilmateade lubas kohati või siin-seal sademeid, siis tulid need alla just meie õuele kas lumena, lörtsina, udu- jää-või paduvihmana. Ega mul vihma vastu midagi poleks, kui ta sajaks maha õigel ajal, septembris -oktoobris. Tänavune ülikuiv sügis on muutnud palju inimesed murelikuks, lähikonnas on nii mitmedki kaevud tühjad ja veekogud madalseisus. 

Sajud viisid kogu lume ja härmatise, maa oli sama paljas kui enne.

Detsembrikuul käitus tuul nagu varas. Saabus ta tavaliselt pimeda hakul, et siis öö läbi õues ringi tuuseldada. Kui ta hommikul veidigi taltus, siis õhtuks oli ta oma kolistamistega jälle kohal. Oli teda küll nõrgemat, küll tugevamat, aga olemas oli ta pidevalt. Päris jultunud oli ta 11-13 detsembrini,19 m/s annab ikka tormi mõõdu välja küll. Meil õnneks midagi hullu ei juhtunud, elektergi püsis, aga kõigil nii hästi ei läinud. Kui novembris ei jõudnud ma kokku lugeda tuulevaikseid päevi, siis detsembris oli olukord vastupidine.  Kuu esimesel poolel oli vaid üks tuuletu päev- 12.12

05.12, 07.12 ja 15.12 udud roomasid mööda maad ja vonklesid kui hallid maod, ikka orust üles ja siis jälle tagasi, kord tõstes pead, kord liibudes vastu maad. Ühel päeval, 12.12 seisis aga kogu päeva õues lihtsalt üks hall läbipaistmatu müüriollus.

Päike näitas end hetkeks vaid paaril päeval, 15. ja 20 kuupäeval.

Muti on naabri heinamaalt hordide viisi liikvele läinud ja aina liiguvad aia poole. Säärast maa-aluste invasiooni näen ma meil esmakordselt. 

Aia olukord oli erinevates osades väga erinev. Püsikute osa, kus kasvavad aediirised, ei tundnud end kõige paremini, sest pool sellest oli mitu päeva jääga kaetud. Püüdsime seda küll purustada, aga mis päeval sulas, külmus öösel uuesti. Nüüd on jää läinud, aga peale mitmenädalasi sadusid ei jõua pooleldi külmunud pinnas vett vastu võtta. Nii mõnegi sordiga tuleb ilmselt hüvasti jätta.

Multsitud püsikute olukord on tunduvalt parem. Kaktused on aga segaduses. Kuigi nad seadsid end üsna varakult magama, siis nüüd hakkab neist nii mõnigi uuesti ärkama.

Varjuaia elanikel on seevastu pidu. Tundub, et neile on pikk soe sügis vägagi meeltmööda. Eriti hea on sõnajalgadel ja erinevatel sammaldel/samblikel olla.

Küüvitsad ja kalmiad naudivad uduniiskeid ilmu. Sinihall piilub oksakesega kännu tagant.

Pisike sirmokkalaps

Väga rahul olen ma sel aastal valminud pisikese sooga. Mulle tundub, et taimed seal ei maganudki, vaid jätkasid hoolega kasvu. Ka roikapeenra laiendus kõrreliste tarvis on minu meelest end õigustanud. Pildistada neid kohti uduvihmas ma kaamera tervishoidu silmas pidades ei söandanud ja pärast oli selleks juba hilja.

Mu kaasa, tütar ja õde hoolitsesid selle eest, et kõige kaunimad hetked päikesepöördest, pühadest ja aasta viimastest päevadest on ikkagi jäädvustatud ja neist fotodest võib nii mõndagi välja lugeda

25.12

26.12

27.12 tuisus oli teelolijail raske.

29.detsembril hämaruse hakul väravat avades astunuks ma kui muinasjuttu. 

Uue aasta esimeste päevade plusskraadid ja uduvihm viisid kahjuks kogu umbes poolemeetrise lume ja sellega kaasneva ilu. 02.01.2015

3.jaanuariks lubatud ränk torm jäi vähemalt meil prognoositust palju lahjemaks, kuigi tuul möllutas pidevalt paar päeva päris korralikult.

4.jaanuari hommikuks oli maa jälle kenasti lumega kaetud ja teda tuleb aina juurde. Hommikune üllatus

Peale tugevaid tuuli leidsid linnukesed oma söögilaua uuesti üles

Tänaseks on koheva, udukerge lumekihi paksus jälle üle 30 cm ja teda muudkui sajab ja sajab. Aed on kaitstud, tulgu külma kuipalju tahes. Mitte miski ei meenuta paari päeva tagust, hetkeks naasnud sügist
Hommikul oli meil külma -8,3C

Kuigi mulle tundub, et jaanuar püüab veel mitmeid kordi pirtsutada, astub korralik talv tasapisi ikkagi jõusse ja tundub, et sel aastal ta nii lumevaene kui eelmisel, ei tule.

HEAD JA ÕNNELIKKU UUT AASTAT KÕIGILE!

KODUABILISTE MÄSS

Mitte ma ei tea, millega ma nad ära pahandasin. 
Olen nende eest ju kenasti hoolitsenud. Alati peale kasutamist pesnud, kui vaja, ka kuivatanud. Ilmaski pole ma neid löönud ega pildunud, pigem ikka silitanud. Üleliia ma neid ka koormanud pole, vajadusel on nad saanud piisavalt puhata. Enamusel neist on olemas ka oma hellitusnimed, ilusamad ja palju lühemad, kui tuimad ametlikud. Ja ikkagi on nii, et miski pole neile sobinud.
Uue pliidi elik Hanna-Liina üks plaat hakkas tõrkuma. Polnud veel kõige hullem, sest 3 olid ju korras, aga õnnetuseks lakkas kohe  töötamast teine. Ma ju ei teadnud, mis mind ees võib oodata, kutsusin kiiresti remondimehe. See vahetas välja need regulaatorid, millega küttekehi sisse-välja lülitatakse, asemele said teise firma töökindlamad vidinad. Olevat tüüpviga.
Järgnes arvutisaaga. Sel vahetati paar aastat tagasi ventilaator, sest ta parem külg läks nii kuumaks, et hakkas lauda kärsatama. Tegelikult oli ju ette teada, et vanake enam kaua ei jõua, aga üks viisakas riistapuu peaks sellest kuidagi märku andma, aga mitte lihtsalt ühel hommikul tummaks ja pimedaks jääma. Õnn, kui sul on olemas hea sõber, kel kuldsed käed ja ajud paremad kui mingid elektroonikavidinad. Tal tasus masssinale vaid peale hingata, kui see tööle hakkas. Oskajale ei juleta ju vastu punnida, aga tegelikult oli midagi lahti toiteplokiga. Et arvuti on mul hädavajalik tööriist ja ma oleksin pidanud niikuinii lõpuks ju XP pidanud uue operatsioonisüsteemi vastu vahetama, siis ei jäänud mul muud üle, kui minna ja tuua uus arvuti, sest kõik tarkpead ütlesid, et nii vanale riistvarale pole arukas midagi uut peale leiutada. Ma poleks sest ostust niikuinii pääsenud. Kui pikalt see parandatu, mis nüüd kaasale mängukonsooliks on, üldse vastu veel peab. Ta ju pea 14 aastat vana ja tulikuumaks läheb ta ikka.
Hakkasin lõunasöögiks lihale salatit kõrvale riivima. Kombain Molly tegi kaks korralikku tiiru ja siis saabus vaikus. Ka see riistapuu on vanake, aga mitte ehk töötundide poolest. Arvan, et ostsin ta veel rublaajal, siis kui osati kvaliteedist lugu pidada. Mees ütles, et tema ize teeb selle korda, aga ei osanud teda lahtigi muterdada:) Pole veel ei parandatud ega asendatud. Otsustan
Nädal tagasi avastasin, et köögis ei tööta põrandaküte. Ma ei teagi, kui kaua meil teda polnud, ta on rohkem selline abiküte väga külmadeks aegadeks. See ehmatas küll ära, sest põrandat ma üles lõhkuda poleks lubanud. Kõne teisele heale sõbrale, elektriinsenerile, kes tegeleski meie ehitusaegse elektrivärgindusega. Tüüpviga jälle lülitites, seda teati peale vaatamatagi. Selliste vahetustega saab alati mees ise hakkama. Vana jupstükk välja, poodisõit ja seejärel uus asemele.
Üleeile hakkasin pesema pesu. Laadisin masina ja lülitasin ta sisse, aga mu Berta võttis kätte ja tiksus kiiresti, kuskile pidama jäämata, rõõmsalt kellale tiiru peale. Mis siis nüüd? Peaaegu täitsa uus masin. Ei hakka ma ometi pesu käsitsi nühkima. Proovisin veelkord, aga kui ikka esimese korraga on selge, et jonnipunn jonnipunniks jääb, pole enam temaga midagi tarka peale hakata. See oli küll tõeline hädakisa ja eile tormasid hääd sõbrad mind päästma räpaseks muutumast. No on see vast eesli kannatus neid pisividinaid lahti ja siis jälle kokku pusida. Ma olen küll rahulik inime, aga oleksin kogu selle kupatuse vist peale paari tundi prügikasti visanud. Õnnetuseks ei krooninud kogu seda vaeva edu. Masina süda võeti kaasa, sest selle skeemi mul ju polnud ja inimestel hakkas uneaeg ka juba kätte jõudma. 
Kogu see jantal on mahtunud ühe kuu sisse. Kuidagi paljuvõitu. Ja üldse tundub, et kõigisse neisse lülititisse on need tüüpvead sisse programmeeritud. Tarbimisühiskond. Ja mis kõige hullem, reostamisühiskond! Kuskile peab ju need kõlbmatud paigutama.

Plaanilisena ootab järge sügavkülmik, ka see ikskümne-aastane teeb oma viimaseid hingetõmbeid. Aga ta on nii tubli olnud, et mitte kuidagi ei saa talle seda väsimist pahaks panna. Kindlalt nõukaaegne asi veel. See on päris selge, et kirstu ma enam eladeski ei taha. Ma võin ta ju sügisel korralikult sorteeritult ladustada, aga lõpuks on seal ikkagi kõik sassis ja põhjast midagi kätte ei saa, kui just kogu mansahvti ümber ei lao või sinna ise jalgupidi sisse ei roni. Ja pealekauba on soojade kätega äkki -18C ukerdama hakata tõeliselt enesetapjalik tegevus.
Aga on väga suur vahe, kas mina planeerin mingi eseme vahetust või hakkavad nad ise ootamatult tõrkuma ja kogu mu elu sassi löövad.

Avastasin Lars.Kepleri. Küll ma mõtlesin, kuidas neid tema teoseid ühe sõnaga iseloomustada. Peaks olema midagi niisugust - psühholoogilis-psühhiaatrilised krimipõnevikud :D Ühe sõnaga ei tulnud välja.

KÜLMAMÜSTEERIUM

Detsember alustas pidulikult. Küll üsna krõbeda külma, aga ka ereda päikesepaiste, lumivalge härmatise ja puhassinise taevaga.

Kui ma peaksin ritta seadma aastaajad, alustades kõige ilusamast, ei oskaks ma seda kuidagi teha. Igal on oma nägu ja võlu ja nad kõik on kõige ilusamad:).

Talv lummab karguse ja puhtusega, joone ilu ja peenusega. Isegi kõige suuremad sodinad ja turritavad tutsakud, mis kevadel kujutavad endast lihtsalt koledat rämpsu, on talvel suureks vaatamisväärsuseks. 

Valge aed pole kunagi harjumuspärane. Ta on minu jaoks alati midagi väga erilist.

Okaspuud annavad aiale pidepunktid ja turvalisuse. Nende iseloom tulebki kõige selgemalt esile talvel.

Sammasjad jäigad, uhked vormid rõhutavad ümarate võrade haprust.

Isegi üksik kuusk muudab niigi imelise must-valge üldpildi veelgi nauditavamaks.

Kuigi kuuskede hulgas on ka igasugu veidrikke, on nad kõige tõsisemad, rahulikumad, väärikamad ja tüüakamad puud. Eriti kui nad on sellisesse rangesse ritta seatud

Kõige saledamad kuuskedest on serbia kuused.

Nulud on sihvakad, elegantsed ja pisut uhkevõitud puud. Kahjuks on kõrgekasvulised liigid meil jäänud põhiliselt taustataimedeks

Haabade ees vasakul on hallid nulud ja mustad kuused, taga paremal on aimatavad mägi-ja korginulg. Kõige ees mägimänni sort `Columnaris`

Väga sõbralikud, armsalt kohevil-puhevil, natuke ka edevad, aga kõige karismaatilisemad okkalised on männid.

Kollane mänd

Harilik mänd

Veel üks kollane mänd, nad lihtsalt on nii ilusad, et üht teisele eelistada ei saa

Kolmest mägimänni sammasjast sordist osutus kasvades üks hoopis isesuguseks armsaks munajaks olevuseks.

Rumeelia mänd

Pisike mägimänni sort `Rositech`

Lehtpuudeta ei saa ka kuidagi hakkama. Nad lisavad aiale õhulisust ja õrnust.

Kased, olgu nende erinevate liikide haabitused nii erikujulised kui tahes, on meie klassika.

Pajude nõtkusele ja graatsiale vastaseid pole

Mõned puud on üsnagi jonnakad. Punane tamm võiks ju aru saada, et tal oleks kasukata kergem.

Igasugu vallatud kõverikud, olgu nad noored või vanad, leht-või okaspuud, täiendavad aeda mängulisusega.

Kogu sellise härmailu jaoks, mida aeg-ajalt nautida saame, pole sõnu olemas. Kahjuks seda ülevust seekord rohkemaks ei kingita. Õhtupoolikul tõusnud kerge tuuleke ja päikeses soojenenud õhk hakkasid oksi puhtaks raputama.