Friday, February 8, 2013

ARVUTIVABADUS

Kui otsustad ise teha pausi ja võtta väikese arvutipuhkuse, on kõik korras. Tegeled millega iganes ja see kirjutuslaual olev asjandus ei meenugi. Olen nii teinud päris mitmed korras, ka suvi on see aeg, kus ma arvutit päevade viisi ei käivita.
Kui see vabadus aga sunnitakse sulle ootamatult peale, on jama palju. Ja kui see juhtub keset üsnagi olulise töö eelviimast lauset, ei oskagi midagi tarka kosta. Läks kõik koos pauguga või on mingitki lootust sest tummast kastist veel kunagi midagi välja võluda? Pildid, mida mul vaja võib minna, on küll enamasti turvatud, aga iga lauset, iga viimast fotot ja kuskilt kogutud huvitavat materjali ju küll kohe topelt ei salvesta, nii, et kaod võivad olla üsnagi suured.
Ma hädisesin juba mõnd aega, et mu arvuti vajaks vist tolmupuhastust, aga, et ta laskis ikkagi siin kenasti toimetada, lükkasin seda ikka edasi. Nii inimlik ju. Arsti juurde ei joosta ju ka iga krõbinaga. Eks tegelen siis millegi muuga, tegevusest mul puudust juba ei tule. Aga ma jõuan kõik vajaliku ka arvuti kõrvalt teha, sest ei raiska oma aega televiisorile. Vat seda riistapuud pean ma küll aja ja aju surmaks.
Neljapäeval lugesin "Ekspressist" T.Jõgeda lugu arvutiholismist:). Kaalusin nii-ja naapidi, analüüsisin seda ja teist ja leidsin, et ma võin olla kõike muud, aga mitte arvuti-ega infosõltlane.
1) ma ei tea kunagi kus on mu telefon ja saan selle eest lastelt alati pahandada
2) hommikukohvi kõrvale naudin ma päikesetõusu, ilusat vihma- või lumesadu vms ja mind ei huvita kohe mitte üks raas, kuimitu laipa on öösel kuskile maanteele või mingisse maailmanurka tekkinud. Milline on või tuleb ilm, näen aknastki. Ja see ei tee ka mind kuidagi targemaks ega paremaks kui jään ilma mõne suurmehe järjekordsest totrusest. See muidugi tähenda, et ma elan mingis omas mullis, tean ikka, mis maailmas toimub, aga valin ise, millal ja kuidas ma neid uudiseid vaatan või kuulan.
3) külas olles lükkan tavaliselt telefoni välja ega saada sealt mingeid sõnumeid.
4) näoraamatus olen välja lükanud lobisemisvõimaluse ja külastan teda vast paar korda nädalas, korra olen konto isegi sulgenud päris mitmeks kuuks, MSN-st vabanesin, Skype on, aga üldiselt ma teda ei kasuta. Suhtlus käib põhiliselt meilitsi. Ju ma olen pirtsakas või midagi sellesarnast, aga mind segab küll väga, kui minuga tahetakse siis rääkida tühjast-tähjast, kui mul selleks parasjagu aega või tahtmist pole.
Tundub, et ma saaksin suurepäraselt hakkama ka arvutita, aga päris nii see siiski ka pole. Vähemalt niikaua mitte, kuni mul on tahtmist ja viitsimist midagi teistele öelda ja kuni selleks avaldatakse soovi.
Arvuti on mulle väga oluline tööriist. Paljud ilmselt ei tea ega mäleta, millised olid mehhaanilised kirjutusmasinad. Olen küll hulgim kirjutanud käsitsi 100 lk eeskirju ja need siis andnud ümberlöömiseks masinakirjutajale. Töö peale pressides pidin ka ise palju seda riistapuud kasutama. Kui siis kuskile mingi vea tegid või oli vaja lauset kuidagi sisukamaks või arusaadavamaks muuta, tuli kogu töö algusest lõpuni jälle ümber kirjutada, polnud ju mingit copy-pastet, cut`, bold´, delete`t ega muid mugavusi. Mitme eksemplari saamiseks tuli iga paberi vahele kopeerpaber panna ja häda, kui see kuskile valepidi juhtus :D. Naljakas, et selle arvutivaba nädala jooksul seesugused asja üldse meenusidki, aga siis sai ka sedasi suurepäraselt hakkama.
Ega muidu polekski ju midagi hirmsat olnud, aga kui ma olen lubanud midagi mingiks kindlaks ajaks valmis saada, siis seda ma tavaliselt teen ja inimesi petta mulle ei meeldi, seekord läks kuidagi teistpidi.
Armas, et nii mitugi sõpra helistasid küsides, kas minuga on kõik ikka korras. Selgus ka, et ma olen mõnele inimesele lausa hädavajalik :).
Nokitsesin siis veidi midagi käte vahel teha, ega siis ainult lobisemine-kribamine saa elu sisuks olla. Kudumine on nii hea tegevus, et laseb mõtetel liikuda sinna, kuhu nad ise parasjagu tahavad. Eks nad vahetevahel ikka selle arvutivärginduse juurde ka jõudsid. Mõtlesin, et olgu me oma tehnika ja tehnoloogigaga kuitahes kaugele jõudnud, on see siiski midagi väga habrast ja üldsegi mitte igavikulist. Seekord juhtus mul äpardus riistvaraga, aga kui peaks juhtuma, et kuskile teise galaktikasse lendab kogu süsteem, on kadunud nii palju materjali, mille suurust ja mahtu ei oska isegi hoomata. Kui palju leitakse siiani küll raamatute, nootide, avastuste jms tundmatuid käsikirju. Alles on kümnete tuhandete aastate vanused kivitahvlid, pärgamendid jms  igasuguse põneva infoga. Kui kogu see varandus olnuks mõnes rikkis arvutis, poleks meil midagi alles. Nüüd kaotame paberraamatu, topime kogu materjali arvutitesse ja lugeritesse ja ühel hetkel oleme ilma nii teabest kui paljude inimeste tööst. Kogu see virtuaalne värk on ikkagi üks suur illusioon ega asenda ilmaski paberit, kivi ja muud materiaalset kraami.
Mul läks hästi. Arvuti lükkas end välja ülekuumenemise pärast, hetk enne seda, kui ta põlema jõudis minna. Ega ma ta sisemusest ju midagi ei tea, aga puhastati, vahetati termopasta ja tehti veel midagi. Selgus, et kiiresti on vaja vahetada ventilaator. Hetkel uut polnud, kasutatuga polnud ma nõus, sest minu oma käivat ka veel mõnda aega. Kulunud on laagrid ja vist on miski häda ka jahutusradiaatoril. Näedsis, mis imevidinad sel pisikesel riistapuul kõhus on. Aga üldiselt pean ma hakkama uuele tööriistale mõtlema.
Kui arvuti veel enamvähem korras oli, ei viitsinud keegi ei e-kirju saata ega blogistada, nüüd on neid igasugu kirjutisi lühikese ajaga massiliselt tekkinud :D.

13 comments:

  1. Hea on kuulda, et Sinu endaga kõik hästi on. Arvuti on paraku vaid raud ja midagi pole parata, kui soovid, et asjad alles oleks tuleb koopiaid teha ja ikka mitu, sest ega sinna nö pilvele ka kõiki asju riputada taha. Kirjutusmasinal on olnud ka minu elus tähtis koht, tõsi mis tõsi, ikka juhtus vahel, et kopeerpaber valesti vahele läks ja suurema arvu eks. .saamiseks sai ka riisipaberile trükitud.
    Loodan südamest, et peale pikka arvutipuhkust nüüd iga päev uue postituse üllitad:)

    ReplyDelete
  2. Hm, ma arvasin, et sa oled otsustavalt kirjatöö ette võtnud ja tundsin sinust kõvasti puudust, aga helistama ei hakanud. Järgmine kord hakkan küll :D

    selle nn e-elu peale olen minagi mõelnud ja ausalt öelda esimene asi, millest puudust hakkan tundma on aiablogijate seltskond. Kuulge, ma poleks kooliski, kui poleks mõned aastad tagasi blogima hakanud :D

    ja teisipidi on suur kiusatus aiapäevikut arvutis pidada,sest ma kirjutan masinas kiiremini ja hea on parandada. Paberkandjaga kipub varsti see jama olema, et ei näe lugeda, mis ma sinna kirjutasin :), aga siiski aiapäevik läheb siis väljaprinti.

    Igal juhul on mul nii hea meel, et sind siin näha on.

    ReplyDelete
  3. Cervus! Ma olen ka "kadunud" olnud. Aga näe elab veel. Ma olin koolis ja aega oli ikka väääga vähe. Aga nüüd nädal läbi ja kõik häste. Selle arvutiga on tõesti nii, et tegelikult ilma nendeta me enam ei saa või vähemalt enamus meid. ok natuke aega ei saa blogida ja kirjutad, aga üldisemas plaanis, ei saa me ju ei elektrit ja paljud ka ei soojust. Ehk siis ilma arvutita on lips läbi.
    Vendikad on jah sellised, et aastatega ka kõige parematel laagrid kuluvad. Kõik mis liigub ju ka kulub. Aga kui vana arvuti veel muidu "jookseb" siis pole mõtet uut sellepärast muretseda. Mina panin endale ise arvuti kokku ja see on juba 5 aastat käranud. Eks natuke võimsam videokaart võiks olla, et saaks cadiga 3D paremini teha, aga saab ka vanga hakkama. Mul ka üks vendikas vilistab, pean ka vahetama hakkama.
    Aga vusser on ka ikke hää aparaat. Maru hea on History-t kaeda või siis ETV2-st dokke vaadata. Aga ega muud eriti sealt vaadata ka pole. Vaatan ikka uudiseid ka, aga vahel ei taha neidki vaadata, nördimus tuleb peale. Siis on vahel ka mõnikord mõnd aiasaadet ka hea kaeda.
    Õnneks on infoga nii, et isegi kui sul seal toiteplokk otsad annab või windowsiga jama on, siis tegelikult saab ikkagi info kõvakettalt kätte. Aga parem on ikka topelt asju hoida.
    Aga ilusat talve jätku või siis tegelikult vist juba lõpp paistab.

    ReplyDelete
  4. kui sel saab ventika ja laagrid vahetada, siis pole hullu miskit ega ka uut vaja. mu läpakal on ca igal aastal korra ventikas vahetatud ja nüüd on seda jälle aja, sest juba uriseb. eks neisse tolmu koguneb ka. kuumust nad ka muidugi ei taha.

    ReplyDelete
  5. Arvuti on eluvajalik asi, aga kõik sellega seotu on lühiajaline, ajutine. Lapsed on seda juba mõistnud ja lasevad perepildid, mis muidu on digifotod, ateljees paberile trükkida. Peaks ka, vähemalt, oleks mõistlik. Digiraamat on vähelugejatele. Arvuti ekraan ei ole sugugi silmasõbralik. Pikemaid tekste ja katalooge olen isegi välja trükkinud, et trükikirja rahus lugeda.

    ReplyDelete
  6. No tore, et tahasi pääsesid!
    Imelik jah, et lui on sunnitud ilma-oleks, tuleb kõik meelde, mida hädasti ja kohe vaja arvutis teha!

    ReplyDelete
  7. Tsiil, eks ma tõsiste asjadega tegelengi, aga see ei seganud mind ka sõpradele mõtlemast:) Õnn, et ma ei pea otsast alustama.

    Õigus- kõik mis saab, tuleb panna paberile või välja printida. Mu poeg jäi juba oma laste fotodest ilma ja neid aegu pole enam kuskilt tagasi võtta, lillest saad veel uue teha.

    ReplyDelete
  8. Minagi olude, õnneks küll mitte tehniliste probleemide tõttu arvutikauge olnud. Aga ilma siiski elu ette ei kujutaks, sõltuvuses olen eelkõige Google otsingust :),aiablogidest ka muidugi. Telekas võib ka minu poolest olemata olla, teinepool on sellest küll kerges sõltuvuses.

    ReplyDelete
  9. see on huvitav teema, see asjade-info jmt. kogumine!
    Olen mitmeid kordi kaotanud nii pabereid, faile, e-fotosid, telefoni numbreid...mis tundusid tollel hetkel tohutult olulised ja hädavajalikud! :) Ja siiski sellest hoolimata üsna edukalt edasi toimetanud. Ja siis mõelnud, et ehk olengi liiga palju kogunud...infot saab ju leida ja luua uuesti, kui see parasjagu on vajalik ja kas ikka üldse on vaja seda n.ö. varuks koguda!
    Kohati tundub mulle, et info on sarnane ajaga, mida me ei saa koguda tulevasteks aegadeks n.ö. panna panka!:) Hea raamat selle kohta on "Momo", mis räägib ajavarastest ja sellest, mis juhtub, kui me hakkame aega kokku hoidma ja teda koguma...
    Kõik see, mis on oluline, seda me kanname endaga kaasas ja ehk peamegi ebaolulise jätma maha...n.ö. ära kaotama, et leida ülesse tõeliselt olulised asjad! :)
    Teiselt poolt on igas juhtunus sees oma mõte, mida me peame õppima...:)
    Muhedik, kas sa leidsid enda jaoks õppetunni ülesse? :)

    ReplyDelete
  10. See on küll huvitav küsimus:)Asi polegi ses info kogumises, eks selle, mis vaja leiab alati kätte, vaid oma üsna mahuka töö kaotamise võimaluses, see pääses napilt. Kui õppetund, siis ehk selline, et tuleb hakata uuesti käsitsi kirjutama :D Tegelikult päris ilma pole ma millestki jäänud, sest töö pooleli jäädes saadan ma ta igaks juhuks tavaliselt oma meilile ja mingi osa oleks ma sealt ju kätte saanud, aga see osa, mida ma just kirjutasin, oleks võinud küll kaotsi minna. Uuesti kirjutama hakates tundub see väga veider olevat, nagu mingi deja vu, kõik on juba olnud...ja kui ma olen midagi juba kirja pannud, on see osa nagu minust eemaldunud ja hakanud oma elu elama. Selles mõttes on mul raske uuesti alustada. Ma ei mõtle palju kui kirjutan, kui mul on mingi kuklatagune olemas, läheb töö kiiresti ja parandada on vaja vaid mingeid tehnilisi pisivigu. Kui veel õppetunnist, siis teine võimalus on üldse kirjutamine järgi jätta. Võibolla ongi aeg käes.

    ReplyDelete
  11. hahaha...no seda ma küll ei usu, et see kirjutamisega seotud on see arvuti ülekuumenemine! :)

    ReplyDelete
  12. No kui arvuti on pidevalt, töös, siis ta ju kuumeneb ja kulub.

    ReplyDelete
  13. Ürgsed eluvormid ja ürgsed oskused väärivad muidugi elushoidmist jah.
    Idee - väga romantiline oleks oma ainueksemplaris tähtsaid dokumente kirjutada lahtise sulega kaunis
    paiskirjas käsitsi valmistatud paberile. Küll siis ka õppetunnid tulevad varem või hiljem :)

    Tegelikult aga on mul hea meel, et sa oma pika aja tööd uuesti alustama ei pidanud. Paberkoopiaid juba valmis tekstidest võiks ikka aeg-ajalt teha lisaks elektroonilistele.


    ReplyDelete