ÕNNETU ARMASTUS:)

Ma armastan leedreid, kohe väga. Aga kahjuks pole see tunne vastastikune. See on üks kummaline värk, tavaliselt on nii, et kõik mu ihaldusobjektid on leppinud isegi sellega kui nad polegi saanud endale seda kõige õigemat elupaika. Aga leedrid kirtsutavad iga asja peale vaid nina. Teoorias ma ju tean, kus ja kuidas neil kõige parem oleks, aga ei, panevad kuskile putku ja järgmiseks aastaks on nad kadunud. Küll olen ma neile pakkunud poolvarju, varju ja päikest, ei mitte miski ei sobi. Valinud erinevaid muldasid- liivsavi, saviliiva, viljakat musta- nad ainult vilistavad sellele. Otsinud neile nii veesooni kui nn paremaid kohti, ka ei kõlba.
Ja nii ma polegi endale suutnud kasvatada säärast ilusate lehtedega valgeõielist iludust nagu ta mõnes aias kasvab. Miks küll? Tänavu on siiski tekkinud mingi väike lootus, et lõpuks ometi sirutavad nad mulle käe. Üle talve jäi pidama musta leedri sort `Pulverulenta` ja üks hea sõbra kingitud praegusel hetkel veel nimetu liik/sort, sest ma ei suuda leida oma märkmetest tema kohta mingit teavet, aga ma saan ta siiski tuvastada.
Kõige kauem on mu aias olnud üks hoopis isemoodi põõsas, must leeder (Sambucus nigra) `Pyramidalis`. Kui ta mulle ulatati, oli ta paari cm pikkune just juurdunud taimehakatis, kes sügiseks kasvas vast 10cm pikkuseks. Kuigi teda soovitati talveks katta, ei teinud ma seda mitte, sest ta oli nii madal, et meie aias oleks tal ka kõige lumevaesemal talvel ikka valge tekk peal olnud ja kasvukoht meie aia kõige soojem ja kaitstum.
Kevadel polnud tast üpris kaua mingit märki ja ma jõudsin juba arvama hakata, et läheb nii nagu alati. Õnneks jätkub mul kannatust mitte sorkima hakata ja juuni algul tekkis talle üks lehepundar:) Ega ta sügiseks eriti palju kasvanud, lisas ehk 5 cm ja kogu lugu.
Ka eelmisel sügisel ma ei katnud teda ja õigesti tegin, ta oleks mõlemal aastal katte alla lihtsalt ära haudunud ja üleüldse on ta lihtsalt kohustatud endale tekitama külmageeni, et kunagi tulevikus juba kõrge põõsana vastu pidada. Nii on meil aastakümneteid aias nii mõnedki puud-põõsad, kes meil sugugi kasvama ei peaks. Oluline nende hellikute puhul on vaid see, et neid ei istutataks külmade, piitsutavate tuulte kätte.
Ka sel kevadel mõtles ta mõnd aega, kas jääda või minna, siis aga hakkas end aeglaselt välja sirutama ja kasvas 65cm kõrguseks. Praegu on tal veel lehed küljes ja esialgu ma ei tee temaga midagi. Arvan, et taimed on nii targad ise küll, et teada, mis neile kõige kasulikum on. Aga vaatamas ja vestlemas käin ma selle isevärki pulkpõõsaga küll iga päev. Ehk õnnestub ta siiski mul puittaimeks, mitte püsikuks kasvatada ja äkki leian ma lõpuks siiski ka kauaigatsetud vastuarmastuse:)