Täna nägin esmakordselt elus sellist vaatepilti, kus alati seisukindel sahhalini konnatatar on muutunud 1,5 m kõrguseks risu-sasipuntraks. Osa tema varsi oli takerdunud ka kõrval kasvava vahtra `Crimson King´i` ja sireli okstesse, õnneks neile siiski kahju tekitama.
Algul tundus, et sellega seekordne maru piirdus, kuid õhtu hakul selgus, et murdunud on minu lemmikpuu. Pikast ja sihvakast serbia kuuse vormist `Pendula` on järel umbes 4,5 m kõrgune tüügas. Selle sordi täiskasvanud puid Eestis eriti palju pole, üks neist kasvas seni meie aias. Muidugi, me ei lõika teda maani maha, kuid ta on ikka väga hullusti kannatanud. Õhtul oli tast pime pilti teha.Mul oleks olnud täna paar põhjust tõsiselt rõõmustada, kuid nüüd tahaksin küll ainult vanduda ja tuju on absoluutses nullis. Mis null veel, mitukümmend miinust ikka tal ees.
aga need rõõmupõhjused?
ReplyDeletepüüame ikka rõõmustada ka, mis sest et tuju nullis...
aga puust on kahju kindlasti! väga kahju!
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteSihuke asi võtab vanduma muidugi. Aga ära seda rõõmustamise poolt ka päris ära unusta :).
ReplyDeleteNuuuks, see kuusk meeldis mulle kaaaa
ReplyDeleteMa ei julgegi kohe öelda, et minule see tormituul kohe kohutavalt meeldis, õhk täis kajakaid, kaselehti ja undamist korstendes, õhk ei olnud üldsegi külm, jube mõnus oli seda sooja tuult kopsu tõmmata, igatahes vägev!!!
Isegi see ei rikkunud tuju, et luigepere rivilennu drillist pilti teha üritades, rebis tuulepuhang fotoka käest ja sain selle kobakaga vastu nina nii et veri väljas ja täna mõlemad silmaalused paistes ja potipõhjamustad, röntgenipilt näitas, et nina- ja põseluu õnneks terved :)))
Täna mul sellest vaikusest kohe kõrvad valutavad.
Mulle meeldivad samuti nats imelikud asjad - sombune ilm enam kui kõrvetav päike, sügis rohkem kui kevad, imetlen äikest ja ka tormi. Loodusjõud lihtsalt on seda väärt ja siit kõrgelt vaadates vihiseb tuul lausa maailma lõppu. Mu pärast võivad rahumeeli lennata nii katused kui puuriidad, rääkimata ripakile jäänud plasttoolidest, aga kogu see möll võiks nüüd ilusad puud küll rahule jätta. Ta oli ikkagi ju 25-aastane nooruk alles.
ReplyDeletePai, pai, ehk ikka puuke taastub, kuigi kahju muidugi! Meil õnneks suuremaid kahjusid pole kui välja arvata kasvuhoone katus.
ReplyDeletevaresele valu, harakale häda ... puukesele pai, muhedikule moosisai ... meie laps saab terveks. :)
ReplyDeleteJuba mitu päeva üritan seda postitust täiendada, aga miskipärast see blogger ei lase seda teha.
ReplyDeleteAga, et ei unustaks - mahamurdunud osa pikkus 8,2m, allesjäänu 4,5m. Murdunud kohas aastaringe 24. Murdekoha läbimõõt 28cm. Hambuline haav korrastatud 17.10- saetud ja haavamäärdega töödeldud. Murdumine koort kaasa polnud vedanud.
Vast jääb see uhke kaunitar ikka ellu!
ReplyDeleteKummaline, et ma jälgin haiglase järjekindlusega oma dashboardis teie kõigi postitusuudiseid, aga see postitus jäi märkamata. Praegu tulin selle valge boolero pilti jälle otsima ja avastasin uue postituse, kahju, et nii kurva.